Ülevaade Eesti erametsanduse arengust aastail 1918-1940 (1944)
Ülevaade Eesti erametsanduse arengust aastail 1918-1940 (1944)
Metsaomand määrab suurel määral metsade majandamise eesmärgi ja viisi. Võib väita, et ajalooliselt on Eestis domineerinud suuromandil (olgu siis riiklik, era- või munitsipaalomand) põhinev metsamajandus. See majandamisviis on kaheldamatult aktiivselt mõjutanud meie metsade kujunemist, arendanud tõekspidamisi jne. Pikema ja järjepideva ajaloolise traditsiooni puudumine on meie talumetsanduse nõrkuse üheks põhjuseks. Eesti Vabariiki (1918-1940) iseloomustab radikaalne omandisuhete ümberkorraldamine. Rüütlimõisate natsionaliseerimise järel sai riigi omandiks ligi 80% katastrimetsadest. Kuigi uute talude loomisega ja metsapoliitiliste meetmetega suurenes talumetsade osakaal, jäi metsamajanduses tooniandvaks riiklik suurmajandus. Sihiteadlikust riigipoolsest erametsanduse toetamisest saab rääkida alates 1930. aastaist. Sel ajal hakati tunnetama talumetsade erakordselt tähtsat osa riigi puidubilansis, mis oli ka arusaadav, kui arvestada, et ligi pool kõigist metsailmelistest aladest kuulus taludele.
Edasi loe siit:
