Kirjandus

KIRJUTISED
 

• METSA MITMEKÜLGNE KASUTAMINE EETSIS
• RAHVATARKUSI PUIDUVARUMISEST - Lembitu Tarang
• METS EESTI KINNISVARATURUL- Hillar Punamäe, Lembit Maamets
• PÕLLUMAA METSASTAMISEGA MUUTUB KÕLVIK, MITTE SIHTOTSTARVE
• ERAMETSANDUSE PROBLEEMID EESTIS - Meelis Piirisalu bakalaureusetöö
• METSASTAMISTOETUSTE PÕHJENDATUSE FINANTSMAJANDUSLIK ANALÜÜS
• ÜLEVAADE TEADUSLIKEST UURIMUSTEST JUUREPESSU VASTASE BIOTÕRJE RAKENDAMISE KOHTA PÕHJAMAADES
• METSAMAA MAAMAKSUSÜSTEEMI RAHVUSVAHELISE PRAKTIKA LÜHIANALÜÜS
• ULUKIKAHJUSTUSTE KOMPENSEERIMISEST JA MAAOMANIKE JAHIÕIGUSEST MÕNEDE EUROOPA RIIKIDE ÕIGUSKORDADES
• AKADEEMILINE METSASELTS INFOLEHT 53
• AKADEEMILISE METSASELTSI INFOLEHT 49
• AKADEEMILISE METSASELTSI INFOLEHT 45
• AKADEEMILINE METSASELTSI INFOLEHT 43
• AKADEEMILISE METSASELTSI infoleht XXXVI
• UUS METSANDUSLIK KIRJANDUS AKADEEMILISELT METSASELTSILT
• UUS METSANDUSLIK KIRJANDUS

RAHVATARKUSI PUIDUVARUMISEST - Lembitu Tarang
Rahvatarkusi puiduvarumisest
10. oktoober 2006



VOOREMAA, Lembitu Tarang:

Üleolev suhtumine säästliku looduskasutuse reeglitest kinnipidamisse torkab silma eriti seoses metsa kasutamisega. See on andnud ja annab edaspidigi tagasilööke meie elukvaliteedi tasemele.

Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetõttu kujunesid välja olulised reeglid metsa kasvatamisel, eriti raiumisel. Põhimõtteks oli kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult sellist puud, mida parasjagu tarvis. Põhilise küttetarbe rahuldas hagu, üks majapidamine tarvitas aastas kütmiseks mitusada haokubu.

Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis oli ka puu kasvukoht metsas, tema välised tunnused, kõla jne. Nendest reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi, vastupidavuse ilmastikule. See on eriti tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokkupuutuvate ehitusdetailide puhul.

Võib-olla tekib nüüdki erksamatel talumetsaomanikel jälle huvi kauakestvama ehituspuidu saamiseks, vähemalt enda tarbeks. Siin-seal kerkivad uued maamajad, võiksid ju nii seinapalgid kui ka mööbel olla oma metsast, kauakestvad ja väärikad.

Vaatame, mida räägivad sellest kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui ka kaugemal.

Juba renessansiajal teati, et kvaliteetpuitu ei valita metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige halvem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eriti sobimatu oli siit võtta mööblipuitu.

Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Põhja ja ida pool säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, nad on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu.

Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu mööbli, akende ja uste valmistamiseks tuleb varuda sealt või metsa keskelt. Ka Põhjamaadest on juba paarsada aastat teada andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Märgitakse et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel, on tavaliselt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole. Kõik vanad ehitusalased käsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140 – 200 aastat. Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused kasvavad sooserval. Puud, mille hulgast valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei ole hea puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla.

Kui puu on langetatud, kontrollitakse lähemalt selle kvaliteeti. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lüüa puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulata, kõrv vastu puud, hääl on selge ja kajab hästi, on see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta.

Mida nõrgem on kaja ja sumedam hääl, seda rohkem vigu on puus. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ka ilmastikust ja pinnasest; seda tõendab nn resonants- ehk kõlapuit, mida saadakse kindlaksmääratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks.

Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sajast.

Millal langetati ehituspuu?

Juba antiikajal teati, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Viimased jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust üleliigse vee.

Rootsis tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõpus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männi palk on tugevam kui jaanuaris-veebruaris langetatud. 16 aastat kestnud katse tagajärjel selgus, et detsembris langetatud puit on mädanikule vastupidavam kui veebruaris langetatu. Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on seeni ahvatlevaid lahustuvaid toitaineid — vabu suhkruid — puidus talvel vähem ja tärklist, mida seened ei omasta, rohkem. Talvisel ajal langetatud puu paremat vastupidavust mädanikule on täheldatud ka nüüdisaegsetes katsetes. Talvel ei liigu ka putukad, kes levitavad seeneoseid.

Kuidas kuivatati tarbepuu?

Tugeva ja hea mööbli, igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu veel õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest. Pragunematut puitu saadi nii, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt osaliselt ribadena, see aeglustas kuivamist. Poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul vahele pääseks. Umbes poole aasta pärast tuleb palgid ümber laduda nii, et alumised pooled jäävad üles ja sisemised väljapoole. Nii peavad palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saetakse need plankudeks või laudadeks, mis omakorda peavad soojas ruumis veel mitu kuud kuivama. Parim puusepapuit saadakse sellise mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud ( tamm, saar, jalakas ) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem - kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn ) ning okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokkusobitamisel. Kui vedelikku enam ei ole ja niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik.

Treimiseks ette nähtud puu pandi enne kuivatamist kolmekümneks päevaks vette või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.

Puude raiumise ajast

Nii tarbe- kui küttepuud on alati muretsetud talvel. Eelistatud on üldiselt eriti detsembrit ja jaanuari, mil puu pidi olema surnud ja kuivema puiduga.

Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus “Stratagema oeconomicum…” aastast 1688 soovitatakse puid raiuda ainult detsembris ja jaanuaris.

18. sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu kõrged kännud. Puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega ka kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutelmast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vana kuu ajal aga kahaneb, sureb. Usuti, et puu on elav olevus, tal on hing. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et seda usub praegugi 2/3 eestlastest. Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust: teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees. Tarbepuud, eriti anumamaterjaliks ja mööbliks, tuleks raiuda vana kuu kõval / kuival, kalgil / ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka suvel, kuid siis tuli puu jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuleb aga kohe koorida. Kõvade ja pehmete aegade määramisel ei olnud aga üksmeelt. Kõige sagedamini paigutati vana kuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noore kuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu. Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on küünlakuul. Ka siis lõigatud põletuspuud annavad rohkem süsi. Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval 2-3 aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt. See tuleneb sellest, et sügiskülmade tulekuks ei ole noored võrsed puitunud, need hävivad vastu talve ja hulga kasvuenergiat läheb kaotsi. Raieaegade kohta on mitmeid arvamusi. Järvamaal arvati, et maja palgid ei lähe siis mädanema, kui need jõulu ja nääri vahel raiutakse, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi annab valusama leegi. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne.

Kuufaaside silmaspidamise kõrval piiras puude langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja õige langetamissuuna valik ilmakaarte suhtes. Eelistati enamasti puu langetamist ida ja põhja poole, samuti ida-, põhja- või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuse ja hoidma koitamise eest. Soomlased arvavad, et pärast tugevat tuult või tormi ei tohi enne kahte nädalat tarbepuud raiuda — puu “süü on lõtv”. Mõeldi ka metsauuendusele: lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult. Kuigi kõvade ja pehmete aegade määramine on paikkonniti erinev, anname siiski ühe enamlevinud arvestuse käesoleva talve kohta. Niisiis talvised noorekuu kõvad ajad on: 24.-30. november, 24.-29. detsember, 23.-29. jaanuar, 20.-26. veebruar. Vanakuu kõvad ajad on 9.-15. november, 9.-14. detsember, 23.-29. jaanuar, 20.-26. veebruar. Pika ja külma talve puhul võib raiuda veel 6.-12. märtsi vahel ja saada kvaliteetset mööblipuitu. Kõige pehmem aeg on augusti teine dekaad, siis on parim aeg võsa raiuda.

Paljusid taolisi uskumusi võib pidada narruseks. Aastaaegadel ja kuul kui taevakehal võib ju elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugune mõju olla, kuid tuule suund raie ajal ei saa ilmselt puu kvaliteeti mõjutada. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üles kirjutatud rahvapärimusega: “Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”.

Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum ning tagajärg parem.

Vaadates vanade puithoonete seinapalke, aknalenge, sarikaid, mis on kahjustamata säilinud 100 aastat ja kauem, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, tuleb tõdeda, et vanades puidutraditsioonides on oma iva. Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu veebruari kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!

METS EESTI KINNISVARATURUL- Hillar Punamäe, Lembit Maamets
Vaata siit!

PÕLLUMAA METSASTAMISEGA MUUTUB KÕLVIK, MITTE SIHTOTSTARVE
ÄRIPÄEV, 23.01.2006

Põllumaa metsastamisega muutub kõlvik, mitte sihtotstarve

Eve Rebane
keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist
23.01.2006 00:00

Metsamaa ei ole eraldi sihtotstarbe liik, vaid maatulundusmaa sihtotstarbe alaliik.

Õigusaktid käsitlevad sihtotstarbe, aga mitte nende alaliikide muutmist. See on praktikas olulise tähtsusega, arvestades, et Eestis on hulgaliselt põllumajanduslikust kasutusest välja jäänud maid, millele omanikud soovivad metsa istutada. Nende maade sihtotstarbeks on maatulundusmaa ning alaliigiks põllumajandusmaa.

Eraomanikule kuuluval metsamaana maakatastrisse kandmata maal, kus puittaimestiku keskmine vanus ei ületa 20 aastat, ei rakendata metsaseadust.
Maaomanik muudab sihtotstarbe alaliiki (kõlvikut), mitte aga sihtotstarvet ennast. Seega ei ole endisele põllumaale metsa istutamisel vaja teha läbi maakasutuse sihtotstarbe muutmise protsessi. Katastriüksuse sihtotstarbena säilib maatulundusmaa, muutub vaid selle kõlvikuline jaotus.

Kõlvikulise koosseisu muutmiseks põllumajandusmaast metsamaaks tuleb ühendust võtta maakorraldustööde tegevuslitsentsi omava isikuga - maamõõtjaga. Kui situatsiooni kontrollimisel looduses ilmnevad erisused katastri aluskaardil esitatud kõlvikute piirides ja liikides, mõõdistab maamõõtja looduses toimunud kõlvikute piiride muutused ning täpsustab kõlviku liigi. Selle kohta koostatakse katastriüksuse moodustamise toimik. Muudatuste tegemiseks esitab maaomanik avalduse koos toimikuga katastripidajale.

Asjaõigusseadusest tulenevalt on kinnisasja omanikul täielik õiguslik võim enda omandi suhtes. Kuid see võim ei ole absoluutne - tarvis on arvestada ka õigusaktidest tulenevate piirangutega. Ühe sellise piiranguna tuleb märkida ka metsaomaniku kohustust maa kasutamisel kinni pidada maakasutuse sihtotstarbest.

Metsaseaduse paragrahvi 3 lõige 3 ütleb, et eraomanikule kuuluval metsamaana maakatastrisse kandmata maal, kus puittaimestiku keskmine vanus ei ületa 20 aastat, ei rakendata metsaseadust. See tähendab, et kui põllumajandusmaa on metsastunud looduslikul teel või põllumajandusmaale on istutatud metsapuutaimed, siis sellisel maal ei kehti metsaseadus ega sellest tulenevad aktid kui seal kasvav puittaimestik on alla 20aastane.

Kui kõlvikuline koosseis on muutunud põllumajandusmaast metsamaaks, siis kehtib sellel maal metsaseadus. Metsaseaduse kohaselt on metsaomanik kohustatud majandama oma metsa heaperemehelikult ehk järgima metsa majandamisel metsaseaduses jt õigusaktides kehtestatud nõudeid.

Metsa kasutamise eesmärgi määrab metsaomanik, kui eesmärki ei määra planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeering või õigusakt. Metsa kasutamise eesmärkideks võib olla loodusobjektide hoidmine, keskkonnaseisundi kaitsmine või majandusliku tulu saamine.

metsaomaniku kuus olulist kohustust
Omanik on kohustatud:
- tagama metsa uuendamise
- jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise, kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest
- majandama ja lubama oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa kui ökosüsteemi
- ega kahjusta genofondi, metsamulda ja veereþiimi,
- ei loo eeldusi tuulekahjustuste tekkeks, seenhaiguste ja putukkahjurite levikuks ning on kooskõlas metsa säästliku kasutamise põhimõtetega
- metsa kõrvalsaaduste varumisel rakendama ja lubama rakendada üksnes selliseid varumisviise, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste, nagu marjad, seened ja ravimtaimed, saagikust
- metsa majandamiseks esitama metsateatise metsaseaduses sätestatud korras
- uuendus-, harvendus- ja valikraie tegemisel mitte ületama metsamajandamiskavaga määratud raiemahtu

Allikad: metsaseadus, keskkonnaministeerium






















































ERAMETSANDUSE PROBLEEMID EESTIS - Meelis Piirisalu bakalaureusetöö
Vaata siit!

METSASTAMISTOETUSTE PÕHJENDATUSE FINANTSMAJANDUSLIK ANALÜÜS
Keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud ja 2002.a. Riigikogu heakskiidu pälvinud Metsanduse Arengukava aastateks 2001-2011 käsitleb muu hulgas ka endiste põllumajandusmaade metsastamise küsimusi. Kava koostamisel lähtuti Eesti Metsakorralduskeskuses valminud “Majanduslikult väheväärtuslike lehtpuualade hooldamise ja rekonstrueerimise vajaduse analüüsist.” (Nimetatud töö aruanne on toodud lisas). Tööst selgub, et metsastamiskõlbulike ja praktiliselt igasuguse põllumajandusliku perspektiivita maade kogupindala on 145 000 hektarit millele lisandub hulgaliselt juba esimeste metsastumistunnustega endisi põllumajanduslikus kasutuses olnud maid. Samuti selgub tööst, et põllumajandusmaade metsastumise protsess on jätkuvalt ühesuunaline selliste alade pindala suurenemise suunas ning kui põllumajanduspoliitikas ei toimu suunamuutust tootmisest väljalangenud alade taas kasutuselevõtuks, võib tänase seisuga arvestada metsastuvate alade pindalaks 300 tuhat hektarit.

Majanduslikust seisukohast lähtuvalt tuleb nimetatud protsessi vaadelda kahest aspektist. Esiteks millise kvaliteedi ja liigilise koosseisuga on uuenevatel aladel tegemist ning teiseks kui pikaks võib kujuneda  aeg uute metsakoosluste tekkeks. Mainitud, majanduslikus mõttes mõõdetavate suuruste arvestamisel on võimalik anda hinnang planeeritavate metsastamistoetuste võimalikule efektiivsusele. Samas ei tohi jätta tähelepanuta teisi, endiste põllumajandusmaade metsastumisega kaasnevaid aspekte. Olgu siinkohal märgitud nende protsesside mõju loodusmaastikele ja looduslikule mitmekesisusele tervikuna.

Prognoosimaks endiste põllumajandusmaade metsastumise võimalikke stsenaariumeid tuleb vaadata juba metsastunud aladel toimunut. Statistilise metsainventuuri (SMI) andmete analüüs sääraste, juba metsastunud alade puuliigilisest jaotusest viitab pehmelehtpuu koosluste prevaleerimisele. Pioneerliikide halli-lepa ja kasega uuenenud alade osatähtsus ulatub 65 %-ni kõigi endistele põllumajandusmaadele tekkinud metsanoorendikest. Kuna ülejäänud 35 %-st hõlmab lõviosa mänd sellele liigile soodsate alade arvel, jääb põhiküsimuseks kuuse konkurentsivõimetus hall-lepa ja kase suhtes just kuusele sobivatel aladel.

Kuuse, kui eesti metsadele põhiomase liigi konkurentsivõimetus looduslikes tingimustes ei ole probleemiks vaid endiste põllumajandusmaade metsastumisel, vaid on saanud põhiprobleemiks eesti metsade liigilise koosseisu edasisel kujunemisel ning seega kogu metsaressursi kujunemisele tulevikus. Kõrvuti põllumajandusmaade intensiivse metsastumisega valdavalt pehmelehtpuudega on intensiivse metsakasutuse tagajärjel tekkinud esmajoones kuuseraiestike uuenemisega toimumas sarnane tendents. (Vt. Eesti Mets nr.  2003.)

Kuusikute ülekaalukas raie ja raiestike looduslikule uuendusele jäämine lisab teravust metsade ja tekkivate metsade liigilise koosseisu kaldumisest pehmelehtpuude kasuks. Sarnase tendentsi kinnituseks erametsades on ka kuni 40 aastaste metsade liigiline koosseis.

Vastupidiselt arvamusele loodusliku mitmekesisuse kindlustamisest läbi metsade loodusliku uuenduse tekitatakse inimtegevuse tagajärjel tekkinud alade pehmelehtpuu uuendusega monotoonne ja vaesunud metsakooslus, mis levikuga suurtel aladel muudab tundmatuseni ümbritsevat keskkonda ja selle looduslikku mitmekesisust. Vastupidiselt levinud arvamusele kunstliku metsauuenduse looduslikku mitmekesisust pärssivast mõjust on viimasel ajal tekkinud mõistmine metsakultiveerimisest kui ühest vahendist metsade loodusliku mitmekesisuse tagamisel ja suurendamisel.

2. Erinevate metsakoosluste rahalise kasvukäigu võrdlus.

Nagu eespool mainitud seisneb põhiline dilemma põllumajanduslikust tootmisest väljalangenud alade metsastu(a)misel kuuse ja pehmelehtpuuliikide (kase ja halli lepa) konkurentsis. Et hinnata selle protsessi puht majanduslikku mõju on järgnevates tabelites esitatud nimetatud puuliikide puidu produktsiooninäitajad kui ka selle puidu väärtusnäitajad. (Arvutuste aluseks on kasvukäigutabelid tagavara arvutusel, traditsioonilised (Padari) mudelid sortimentatsiooni arvutusel ning Riigimetsa Majandamise Keskuse viimaste aastate keskmised puiduhinnad laoplatsis puidu väärtuse arvutamisel).

Vaieldamatu on traditsiooniliselt “metsa umbrohuks” nimetatud halli-lepa kõrge biomassi produktsioonivõime. Selle liigiga ei suuda puidu juurdekasvus konkureerida ükski teine kodumaine puuliik. Vähetähtis ei ole ka h-lepa edukas loodusliku uuenemise võime ja tema positiivne mõju mullaviljakusele kui ka puhverdusvõime reostatud aladel ja veekogude ümbruses. Biomassi produktiivsuselt ei suuda h-lepp konkureerida vaid mitmete pajuliikidega kuid tema laialdane levik viimasel kümnendil juba uuenenud endistel põllumajanduskõlvikutel kui ka märkimisväärne  (11%) osa kogu erametsade pindalas lubaks 34,6 miljoni tm-se (SMI 2002) üldtagavara juures puidukasutuse mahuks erinevatel hinnangutel 1,5 – 2 miljonit tm aastas.  Tegelik kasutus moodustab sellest vaid viiendiku. 
 

Seega on hall-lepa kasvatamise peamiseks probleemiks selle puidu kasutusvõimaluste piiratus. Ehkki viimastel aastatel on küttepuu hind turul märkimisväärselt tõusnud, tuues selle sortimendi raie välja miinuskasumist, on selge, et probleem hall-lepa puistute majandamises ka tulevikus ei seisne mitte niivõrd suuremas rentaabluses (puiduhinna võimaliku tõusuga kaasneb ka puidu varumiseks, transpordiks ja töötlemiseks vajaminevate kulutuste hinna tõus) kuivõrd selle puidu kasutusvõimaluste leidmises. Seega ei saa pidada majanduslikult targaks halli-lepa kasvualade laiene(da)mist.

Endiste põllumajanduskasutuses olnud maade metsastumisel on halli-lepaga võrdselt edukas kask. Viimasel kümnendil on ka suhtumine kase kasvatamisse tõsiselt muutunud nii turgude avanemise tõttu kui kasepuidule laialdasemate kasutusvõimaluste tekkega ka mujal maailmas. Looduslikult uuenenud ja hooldamata kasepuistute puhul on suurimaks probleemiks puidu kvaliteet. Ehkki teoreetiliselt konkureeriks kask edukalt okaspuuga, ületades jämesortimentide hinnas isegi mändi, on sellise puidu väljatulek kaasikutes suhteliselt tagasihoidlik. Kõrvuti heakasvulise, suure produktsioonivõimega arukasega levib just loodusliku uuenduse puhul ka sookask, mis oma produktsioonivõimelt jääb harilikust kasest alla kolmandiku võrra kuid väärtuselt tunduvalt enam. Seetõttu on ka eelnevas tabelis ja joonistel kujutatu kase puhul optimistlikum kui reaalsuses ette tuleb. Loodusliku uuenduse võimaliku päritolu, kasvukoha iseärasuste jpm. arvestamine teeb just kase puhul otsuste langetamise metsauuendusest kõige problemaatilisemaks. Seevastu heade pärilike omadustega arukase- või kuuse-kase  hästi hooldatud segapuistud võivad majanduslikult edukalt konkureerida ka puhtkuusikutega.

Kuusikute suhteliselt kõrge puidu produktsioonivõime, puidu kõrge kvaliteet ja stabiilselt kõrge hind turul teevad ahvatlevaks kuusikute kasvatamise. Peamised probleemid on siinkohal seotud nende puistute võimaliku juurepessu ja uluki kahjustustega. Kuusikute kasvatamise puht majanduslikuks küsimuseks on kuusikute rajamise kõrge maksumus ja pikk raiering. Ehkki korraliku hooldamise puhul on edu kindlustatud sööb pikk raiering, tehtud kulutuste intressi arvestades, suure osa tulust. Vaatamata sellele tuleb kuusikute rajamist arvestades raieringi jooksul vahekasutusraietest saadava kasumiga, lugeda lõppkokkuvõttes siiski kasumlikumaks ettevõtmiseks, kui ükskõik kui head pehmelehtpuu uuendust. 

Lõppjäreldused:

1.Eesti metsamaa pindala suurenemisega (lähima 10 aasta jooksul hinnanguliselt 300 000 ha võrra) kaasnevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakaitselised aspektid on analüüsimata.

2.Metsade liigiline struktuur on juba pöördunud pehmelehtpuude kasuks. Nii raiutud okaspuualade kui ka põllumajanduslikust tootmisest väljalangenud alade metsastumine väheväärtuslike liikidega muudab metsamajanduse tulevikus ebarentaabliks majandusharuks koos sellega kaasnevate sotsiaalsete (tööhõive vähenemine), majanduslike (kasumlikkuse vähenemine) kui ka keskkonnakaitseliste (loodusliku mitmekesisuse vähenemine) probleemide teravdumisega.

3.Hall-lepa puistute levik (SMI 2002 järgi kuni 30 aastaste puistute enamlevinud liik) suurtel aladel ning ligi 35 miljoni tm suurune ressurss on praktiliselt kasutamata mistõttu ei ole põhjendatud selle liigi edasise leviku soodustamine.

4.Puuduvad majanduslikud ja seadusandlikud stiimulid metsade uuendamiseks majanduslikult väärtuslike liikidega.

5.Otsused metsade kunstlikuks uuendamiseks, et tagada majanduse rentaablus ka tulevikus on otstarbekas langetada konkreetselt iga uuendatava ala kohta kaaludes ala looduslikku potentsiaali ja tehtavaid kulutusi. 

6.Metsastamistoetuste süsteemi väljatöötamine ja rakendamine “as soon as possible” on äärmiselt oluline pidurdamaks ülalpool kirjeldatud negatiivseid protsesse.

LISA 1.Majanduslikult väheväärtuslike lehtpuualade hooldamise ja rekonstrueerimise vajaduse analüüs. – OÜ Eesti Metsakorralduskeskus, Tallinn 2000.



ÜLEVAADE TEADUSLIKEST UURIMUSTEST JUUREPESSU VASTASE BIOTÕRJE RAKENDAMISE KOHTA PÕHJAMAADES
Ülevaade teaduslikest uurimustest juurepessu (Heterobasidion spp.) vastase biotõrje  rakendamise kohta Põhjamaades preparaadi ROTSTOP (saprotroofse puidulagundaja P. gigantea) abil

Koostas: vanemlaborant Tiia Drenkhan

EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi metsapatoloogia töörühma v.teaduri

Märt Hanso juhendamisel


  Hariliku kuuse (Picea abies (L.) Karst.) puidutoodang Põhjamaade metsades on juuremädanike tõttu tunduvalt vähenenud. Selle peamiseks põhjustajaks peetakse just nimelt patogeensete puitulagundavate kandseente hulka kuuluvate juurepessuliikide (Heterobasidion spp.) laialdast levikut Põhjamaade  (Skandinaavia ja Soome) okaspuumetsades.

  Esmane nakatumine juurepessuga toimub õhu kaudu levivate eoste abil, millised on võimelised nakatama värskelt raiutud kände ja juurekaelahaavandeid kasvavatel puudel. Juurekontaktide kaudu levib mütseel seejärel aga ka lähedalseisvatele tervetele puudele. Värskete kändude töötlemine raiete käigus või vahetult nende järel biotõrjevahendiga ROTSTOP (mida valmistatakse Soomes saprotroofse puitulagundava seene Phlebiopsis gigantea (Fr). Jül. baasil) on osutunud efektiivseks vahendiks värskeltraiutud kändude nakatumise märgatavaks vähendamiseks juurepessu eostega. Seda preparaati soovitatakse kasutada just suveperioodil, alates ajast, mil levivad patogeeni (s.o. juurepessu) eosed. Üldiselt loetakse selleks sesooni, mil ööpäeva keskmine temperatuur ulatub üle +5 oC (Berglund, Rönnberg, 2004; jt.).

  Biotõrje all mõistetakse üldiselt tegevust, mille tagajärjeks on inimese poolt soovitud tulemusena patogeensete organismide inokulumi hulga alandamine või isegi kahjustavate patogeenide tegevuse täielik lõppemine, kusjuures eesmärk saavutatakse  teiste looduslikult esinevate organismide abil. Viimaste rohkust lihtsalt suurendatakse antud biotoobis olulisel määral. Biotõrje eelisteks peetakse asjaolusid, et vastavat biopreparaati moodustava seene metaboliidid lagunevad looduses kergesti ning seega on biotõrje ökoloogiline risk, võrreldes näiteks keemilise tõrjega, ääretult väiksem. Samal ajal on bioloogilise tõrje mõju pikaajaline, sest vastav kasulik organism võib muutuda vastava biotoobi püsivaks komponendiks. Vajaliku geneetilise mitmekesisuse tagamiseks (teiste sõnadega: vastavat biotoopi moodustava elustiku genofondi vaesumise takistamiseks) on biotõrjes enamikel juhtudel kasutatud rohkem kui ühte kasuliku organismi geneetilist koodi. Et neutraliseerida tõrjevahendi vastavat ebasoodsat mõju on ka mitmed objektorganismi geenid muteerunud, seejuures on siiski vähe tõenäoline, et selle baasil võiks biotõrje objektil - juurepessusl - välja areneda resistentsus.

  ROTSTOP´il baseeruv biotõrje meetod on tänapäeval avalikult aktsepteeritud kui oluline metsakahjurite ja -haiguste ennetamise ja/või tõrjumise vahend. Kuid biotõrjel on ka miinuseid ja võimalikke negatiivseid tagajärgi: biotõrje on tundlik kliimatingimuste suhtes ning kändude töötlemine nõuab paremat ettevalmistust kui keemiliste vahenditega töötlemine. Biotõrje mõjutab ka, vaatamata eespool märgitud püüdlustele, ikkagi looduslikku mitmekesisust ning kasutatava antagonisti looduslikke populatsioone. Tänapäevaks omandatud kogemused on aga näidanud, et biotõrjest tulenev negatiivne efekt pole siiski oluliselt suur. Lõplikke järeldusi me selle kohta teha veel ei saa,  seda enam, et biotõrje mõju looduslikele organismidele on tänaseni vähe uuritud ka mujal maailmas (Holdenrieder, Greig, 1998).


Phlebiopsis gigantea (Fr.) Jül. - saprotroofne puidulagundaja mittelehikseente (Aphyllophorales) rühmast

   Resupinaatne kandseen Phlebiopsis gigantea (eesti keeles: suur korbik) on tuntud ka vanemate sünonüümide Phlebia gigantea ja Peniophora gigantea all.

  P. gigantea´t peetakse  tavaliseks värske okaspuupuidu asustajaks eriti põhjapoolkeral, kuid ka mõõduka kliimaga metsades terves maailmas. Seen põhjustab okaspuu metsamaterjalil tüüpilist valgemädanikku ja on tavaline esmane puidu koloniseerija, vajades kasvamiseks substraadi kõrget niiskusesisaldust.

  Seen, nagu märgitud, on esmane okaspuutüvede koloniseerija ja võib põhjustada olulist metsas pikemat aega säilitatava materjali kvaliteedi halvenemist. Seen on ka välitingimustes kergesti äratuntava substraadilt väljaeenduva ja sageli küllalt suure viljakehaga. Tüüpilised kasvufaasis viljakehad on valkjas-hallid kuni kahvatu- tuhmkollased, kuni 0,5 mm paksused, poolhüaliinsed; lõpuks täiskasvanud viljakehad sageli ka ühinevad omavahel rühmiti. Kuivades keerduvad viljakeha servad substraadi küljest lahti ja rulluvad üles. Hümeenium on niiskes olekus rohkem või vähem köbruline, kuivalt aga tavaliselt sile.

  P. gigantea viljakehad kasvavad sageli kändudel, mahakukkunud okstel ja tüve virnadel.  Viljakandmine algab normaalsetes tingimustes aasta pärast nakatumist ja jätkub kuni 3 aastat. Kandeosed vabanevad valminult sporofoorist ja levivad õhu kaudu. Eosed levivad kergesti ja arvukalt, neid on leitud isegi 250 miili kauguselt algallikast (viljakehast). Sporulatsiooni taset alandavad ekstreemsed temperatuurid: eoste levimine on pärsitud soojal perioodil, kuiva ilmaga, kuid ka sporofoori külmumisel. Seen on levinud kogu Euroopas.

  P. gigantea toodab ka suguta arengujärgu eoseid, oiide, mis tekivad hüüfide lõigustumisel. Oiidide roll  P. gigantea looduslikus elutsüklis pole veel täiesti arusaadav, teada on ainult seda, et vastavat tüüpi eoseid tekib ka looduslikult ning et nad on  võimelised nakatama puitu, s.h. ka metsamaterjali. Vähem on teada nende elujõulisusest looduses ja levimisviisidest.

  P. gigantea viljastumise süsteem on kahepooluseline. Hüüfirakkude vahelisi pannal-ühendusi on leitud nii hetero- kui ka   homokarüootsetel mütseelidel. Homokarüootset viljastumist seenel on saavutatud ainult in vitro tingimustes; välitingimustes moodustunud viljakehad on siiski olnud eranditult heterokarüootsed.

  Euroopas on P. gigantea osutunud eranditult interfertiilseks. Molekulaarsete tunnuste uurimisel P. gigantea Euroopa päritoluga isolaatide hulgas avastati siiski ka mõningaid geneetilisi erinevusi. Vastavad erinevused seene geneetilises koodis on erinevates biotoopides ühtviisi levinud. Üldiselt loetakse P. gigantea Euroopa populatsioonide geneetilist varieeruvust siiski suhteliselt väikeseks.

      P. gigantea isolaadid võivad moodustada nii homokarüootses kui ka heterokarüootses õhkmütseelis piklikke kuni silindrilisi oiide, mõõtmetega 5-15 x 3-4 µm. Seene vegetatiivset mütseeli iseloomustataksegi oiidide rohke esinemisega, pannaldega ja hüüfidega, millised on kaetud kaltsiumoksalaadi kristallidega. Pärast nakatunud puidu kestvat (2-3 nädalat) inkubeerimist võivad aga koordunud hüüfid hakata domineerima ja oiidide hulk väheneb oluliselt ( Holdenrieder, Greig, 1998).

Kände juurepessunakkuse eest kaitsva biopreparaadi
ROTSTOP väljatöötamise ajalugu

  P. gigantea kasutamine kändude juurepessu vastase töötlemise vahendina on metsanduses seni ainus näide praktiliselt täiuseni väljaarendatud biotõrjest, kus ühtesid seeni rakendatakse edukalt teiste (kahjulike) vastu.

  Juba enam kui pool sajandit tagasi leidis John Risbeth Inglismaal (Risbeth, 1950), et P. gigantea suudab koloniseerida harvendusraie kändusid ning vähendada nende, k.a. kändude juurte asustamist juurepessu poolt. J. Risbeth nägi äsjaavastatu suurt tulevikku ning hakkas kohe arendama ideed seene kasutamiseks juurepessuvastases võitluses. Juba detailsemates uuringutes leidis D. Meredith (1959), et nii P. gigantea kui ka Heterobasidion spp. olid esimesed värskete männikändude lõikepinna koloniseerijad, s. t. seened, mis võisid sisse tungida ka veel elavatesse puidukudedesse. D. Meredith (1959) demonstreeris ka hooajalisi varieeruvusi nimetatud kahe seene vahel kändude koloniseerimisel ning leidis, et Heterobasidion spp. nakkuse ulatus oli seotud P. gigantea omaga. Selle töö (Meredith, 1959) põhjal tuli J. Risbeth peagi (Risbeth, 1961) tagasi idee juurde kasutada P. gigantea`t metsahaiguste biotõrjel ja arendada välja tehnoloogia P. gigantea mass-inokulumi valmistamiseks väikestel männipuidu klotsidel. Värskete kännujuurte inokuleerimise abil  juurepessuga näitas J. Risbeth, et P. gigantea asustamine kännu pinnale oli efektiivsem kui seni kasutusel olnud keemiliste ühendite (kreosootide või karbamiidi)  kasutamine.

  P. gigantea oiidide suspensioon valmistati sel teel, et seenega in vitro tingimustes läbikasvanud puiduklotsi loksutati väikeses kolvis 100 ml kraanivees. Sel viisil saadud seene oiidide suspensiooni lahjendati 5-10-kordses veekoguses ja viimane pihustati või kanti pintseldamise teel vahetult pärast raiet kännu pinnale  (Risbeth, 1961). Hiljem kirjeldas J. Risbeth tablettide-kujulise biopreparaadi tootmise meetodit. Selline tablett andis pärast lahustumist 100 ml-s vees tulemuseks suspensiooni, milles oli kuni 106 elujõulist oiidi ühe ml kohta (Risbeth, 1963). Selline suspensioon ei näidanud 48 tunni jooksul 20oC juures küll märgatavat elujõulisuse kadu, kuid praktikas soovitati iga päev valmistada töötlemiseks uus suspensioon. 1968. aastal hakkas John Risbeth koostöös Ökoloogilise Laboratooriumiga (üks kaubanduslikke ettevõtteid Suurbritannias) arendama P. gigantea suspensiooni tootmist õliemulsiooni kujul ning juba 1969. aastal asendati Inglismaa metsanduses senine biopreparaadi kasutamine tablettide kujul tööstuslikult valmistatava suspensiooni pihustamisega kändudele.

  Ökoloogiline Laboratoorium Inglismaal arendas aga uut preparaati edasi pulberja massi näol, mida turustati väikestes polüetüleen-kotikestes. Iga kotike sisaldas ligikaudu 1-2 ml P. gigantea kuiva inokulumi, mis tuli segada 4,5 liitris vees, et valmistada metsas kasutamiseks kõlbulikku suspensiooni. Suspensioon sisaldas minimaalselt 3,5 x 106 formeeritud kolooniaühikut ml-1 kohta. Selline biopreparaadi kotike on olnud alates 1970. aastast Suurbritannias turustatav standartne inokulum.

  1995. aastast hakati inokulumi tootma tööstuslikult suuremates, 7-10 milliliitristes kotikestes, milliseid lahustatakse 25 l vees. Poole maksimaalsest eluvõimelisusest säilitab P. gigantea sellistes kotikestes 20oC juures ligikaudu 3 kuud, vajaduse korral säilitada üle 12 kuu, tuleb neid külmutada. Kändude käsitsi töötlemisel kantakse P. gigantea lahjendatud suspensioon tavaliselt kohe pärast raiet kännu pinnale vastavast selleks toodetavast mittesurvelisest pudelist (mahuga 2 l), mille otsas on pintsel. Kändude mehaanilisel töötlemisel kinnitatakse vastav seade Harvesteri puud langetava teraplaadi spetsiaalsele osale.

  Suurbritannia metsamajanduses soovitati seejärel kändude töötlemist P. gigantea`ga juba kõigis riigimetsade puhtmännikutes. Järgides J. Risbeth`i töid Suurbritannias viidi seejärel P. gigantea kui bioloogilise kännutöötlemise vahendi välikatsed (s.o. preparaadi ja meetodi testimised) läbi järgmistes maades: USA-s, Bulgaarias, Kanadas, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Norras ja Poolas.

  Praeguseks ajaks (s.o. aastaks 2004) on P. gigantea suspensiooni kasutamine teistes Euroopa riikides laialt levinud. Poolas soovitatakse männikändude töötlemist biopreparaadiga juba ametlikult kõikides esimese raieringi puistutes. P. gigantea on andnud nimelt paremaid tulemusi H. annosum`i vastu kasutamisel just männikändudel, katsed kuusekändude töötlemisega juurepessu vastu on andnud aga vähem rahuldavaid tulemusi. Sarnaseid tulemusi (s.o. preparaadi väiksem tõhusus kuusekändude töötlemise korral) avaldas ka juba J. Risbeth (1970, 1975, 1979) nii hariliku kuuse (Picea abies) kui ka sitka kuuse (P. sitchensis) töödeldud kändude uurimisel, sest ainult väike osa kuuse kännust sai täielikult koloniseeritud P. gigantea poolt. Ka teised uurijad on avaldanud sarnaseid tulemusi, seal hulgas Lipponen´i (1991) töö. Ainult T. Kallio (1971) on Soomes saavutanud hariliku kuuse kändude inokuleerimisel P. gigantea`ga häid tulemusi.

  1991. aastal isoleeriti Soomes hariliku kuuse kännult P. gigantea heterokarüootne tüvi, mis vastavas tootmislaboris formuleeriti kuiva pulbrina ja kasutati välikatsete teostamiseks nii Soomes, Rootsis kui ka Norras (Korhonen jt., 1994). Nendes katsetes tagas nii 0,1%-line (1000 oiidi 1 cm2 kännupinna kohta) kui ka 0,5%-line (5000 oiidi/ cm2) P. gigantea suspensioon peaaegu täieliku kaitse juurepessu vastu nii hariliku männi kui ka hariliku kuuse kändudel.

  Vastavat preparaati turustatakse tänapäeval Soomes (Kemira Agro Oy) patenteeritud bioloogilise pestitsiidina, ametliku nimetusega ROTSTOP, juurepessunakkuse ärahoidmiseks nii männi- kui ka kuusekändudel ( Holdenrieder, Greig, 1998).


P. gigantea toime biotõrjevahendina

 Võrreldes loodusliku metsaökosüsteemiga tähendab inimtekkeliste kändude ilmumine metsa üht olulisimat  täiendavat metsaökosüsteemi häiringut. Ristikiulise suurepinnalise lõike tõttu muutuvad puidukoed kättesaadavaks paljudele seeneliikidele, milliste hulgast agressiivsemad, viimaste hulgas sageli just patogeenid vallutavad selle “ressursi” esimesena, kaitsevad end antagonistide vastu ning akumuleerivad puidu biomassi. Seda suudavad teha aga ka mõned saprotroofsed puitulagundavad seeneliigid.

  Teoreetiliselt on antagonistid võimelised  patogeeni maha suruma kõigil tema eluetappidel. Kännu asustamise algfaasis on patogeen nõrk konkurent juba "kanda kinnitanud" antagonistile, sest tema biomass on väike. On teada, et juurepessu mütseeli levimise edukus sõltub juurekontaktide olemasolust. Kuid kui patogeen, antud juhul juurepess, on siirdunud elusa puu kiududesse ja asustanud lülipuidu, siis on ta elavates puukudedes hästi kaitstud konkurentide eest ja võib mitmete aastate jooksul akumuleerida oma keskkonnas puidu biomassi.

  Kõige otstarbekam on patogeenile antagonisti “otsida” in situ (loodusest). Edukas on antagonist patogeeni tõrjel siis, kui ta on võimeline patogeeni viimase  elupaikades “asendama”. Vastavaid vaatlusi võib metsas läbi viia nii kändudel, tüvedel kui ka tuuleheite puudel. Potentsiaalset antagonisti on võimalik tema elupaigast isoleerida, kasutades sobivat meetodit (selektiivne toitekeskkond, kuivamise reþiimid) ning hiljem testida tema (puhaskultuuri) sobivust patogeeni (samuti puhaskultuuri) vastu. Selleks tehakse in vitro (laboris) katseid, et selekteerida sobivad antagonistid. Enim kasutatav meetod selleks on vastavate (anatagonismi seisukohalt uuritava seene ja juurepessu) kultuuride kooskasvatamine ühes ja samas Petri tassis.

  In vitro meetod ei anna sageli aga täit ülevaadet in vitro katsetes tõhusaks osutunud seene kasutamise kohta it situ, sest katsesüsteemidel laboris on vaid limiteeritud representatiivsus: mõned organismid (mükoparasiidid, nematoodid) võivad antagonistlikke tunnuseid ilmutada vaid in situ. Seepärast selekteeritakse kõigepealt looduses vastavas biotoobis esinevast suurest liikide ja indiviidide hulgast välja huvipakkuvad organismid. Pärast selekteerimist laboris tuleb potentsiaalseid antagoniste uurida igal juhul veel välitingimustes. Välikatsetel tuleb testida biotõrje vahendite toimet nii põhimõtteliselt (kas laboris huvipakkunud organism käitub samuti ka looduses), seejärel preparaadi suspensiooni erinevaid kontsentratsioone, toime sesoonsuse küsimusi jpm. Väga paljude, maailmas ilmselt paljude sadade laboris in vitro läbikatsetatud seeneliikide hulgast (esindatud on ka Eestis M. ja S. Hanso (1985, 1992) poolt läbiviidud uurimised) valitud ja in situ looduses (s.o. kändudel) katsetatute hulgast on kandseen P. gigantea osutunud seni ainsaks liigiks, mis talub nii kuivamist  kui ka kestvat säilitamist ning milline moodustab rikkalikult oiide. Viimane on aga biopraraadi tööstusliku tootmise seisukohalt nimetatud seene üheks olulisimaks eeliseks teiste antagonistidega võrreldes, millistel see omadus puudub.

  Tõsiasi, et Euroopa metsanduses ilmselt kõige ohtlikum seenhaigus - juurepess (tekitajaks liigid perekonnast Heterobasidion) on klassikaline ja tänapäevaks ühtlasi ka kõige kaugemale arendatud biotõrje objekt on loomulikult erilise tähtsusega.

  John Risbeth`i (1918-1991) töödele toetudes arendati välja P. gigantea`ga männikändude töötlemise metoodika ning vastav meetod on võetud edukalt kasutusele mitmetes maades. In vitro tingimustes on katsetatud küll mitmeid erinevaid seeni, mille hulgas on leitud arvukalt ka juurepessu antagoniste, pea alati on aga rõhutatud vaid P. gigantea praktilist tähtsust. Poolas tehtud uuringutes leiti, et P. gigantea kandmine kändude pinnale suudab neid kaitsta lisaks juurepessule ka männikärsaka (Hylobius abietis L. ) rünnakute eest.

  Looduslikult võib P. gigantea nakatada elavaid puid vaid suuremate tüvehaavandite kaudu, seejuures ka olulisel määral sõltuvalt aastaajast, puu elujõulisusest ja haavandite sügavusest. Sellest hoolimata pole registreeritud nimetatud seene tüvehaavandite nakatumise teel puusse sisenemise järel kujunenud olulisisi kahjustusi. Mingi risk on aga olemas kogu aasta vältel ning seen võib okaspuupalkidel põhjustada iseloomulike punaste triipudega mädanikku ( Holdenrieder, Greig, 1998).

  Praktikas on puudus teadmistest erinevate puituasustavate Aphyllophorales (mittelehikseened) liikide esinemise kohta lageraie-aladel ning neid mõjutavatest teguritest seoses inimese metsamajandusliku tegevusega. Näiteks, kuidas mõjutab nende liikide esinemist puistu kasvukoht, puistu vanus, raieaeg. Mitmed uuringud (Käärik & Rennerfelt, 1957; Runge 1978; Hintikka 1993) on näidanud aga P. gigantea  kõrget arvukust 1-3-aasta vanustes männi- ja kuusekändudes ning madalaimat arvukust vanades kändudes (Vasiliauskas jt., 2002). 


 Kändude biopreparaadiga töötlemise tulemused

  Rootsis toimub kändude töötlemine mehaaniliselt ning aastas töödeldakse harvendusraietel tekkivaid kände umbes 35 000 hektaril.

  Ühed konkreetsed juurepessu tõrje uuringud P. gigantea`ga viidi Rootsis läbi metsaalal, kus juurepessu nakatumine oli olnud püsiv ning vanadelt kändudelt ja tuuleheite puudelt leiti rohkesti juurepessu viljakehi. Uurimiseks valiti kännud, mille pinnal polnud veel märke mädanikust. Kände töödeldi käsipihusti abil P. gigantea oiidide suspensiooniga kohe peale raiet. Lahust kasutati kulunormiga 1 l/kännupinna iga m2 kohta. Kändude töötlemisel oli 5 katsevarianti, preparaadi suspensiooniga: kaeti kogu kännu pind (100%), kaeti veerand kännu pinnast (75%), tervenisti kaeti üks pool kännu pinnast (50%H), lahuse triipudega kaeti pool kännu kogupinnast (50%S) ja töötlemata kontrollkännud (0%).  50%-line H-tüüpi töötlemine simuleeris juhtvarda alumisel küljel asetseva pihusti ebatõhusat tööd. Triipudena kasutamisviis (50%S) simuleeris kännupinna mittetäielikku töötlemist, kasutades ülerealist katteplaati.

  3 kuu pärast valiti katseala igast variandist välja juhuslikult 20 kändu ning igast kännust lõigati kaks 2 cm paksust ketast. Kettaid hoiti jahedas ning inkubeeriti pimedas 10 päeva. Selleks, et tuvastada juurepessu (tema konidiaalse arengujärgu esinemise või puudumise alusel), proovid tükeldati ja analüüsiti mikroskoobi all. Eeldatavat P. gigantea koloonia olemasolu näitas ketta pruunikas-oranþ värvus ning vaid värvi muutnud puiduproove analüüsiti nimetatud seene esinemisele juba detailsemalt. Proovide analüüsimise esmased tulemused näitasid, et mõnedel kändudel võis juurepess puu juuresüsteemi tungida veel enne puu raiumist. Üks aasta pärast katse rajamist valiti juhuslikult igast asukohast ja iga töötlemismeetodi 20-st järelejäänud kännust  edasiste uuringute jaoks välja veel 10 kändu.

  Tulemuste analüüsimisel selgus, et töötlemata kontrollkändude keskmine nakatamise sagedus juurepessu poolt oli esimese proovide võtmise perioodi jooksul 80% ja teise proovide võtmise perioodi jooksul 69%. Vastavates kändudes oli kõrgeim juurepessu kolooniate arv.  Madalaim oli juurepessu nakatamise sagedus kändude pinna 100%-lise töötlemise korral, vastavalt 30% ja 26%. Nendes kändudes oli ka juurepessu kolooniate arv kõige väiksem. Refereeritava uurimuse autorid (Berglund, Rönnberg, 2004) märgivad, et mõlemate proovide töötlemisel leiti juurepessu kolooniaid peamiselt maltspuidust, vastavalt 85,2% ja 73,8%. Analüüsides aga P. gigantea asustuse ulatust erinevates variantides leiti, et 3 kuud pärast töötlemist oli suhteline P. gigantea poolt nakatatud kännu pindala oluliselt suurem kui töötlemata kändudel (tuli ju arvesse võtta, et ka looduslikult esinev P. gigantea asustab raie järel mõningaid kände).

  Võrreldes juurepessu ja P. gigantea kasvukiirust kännus leiti refereeritavatel katsetöödel Rootsis, et juurepess oli kasvanud antagonistist tunduvalt kiiremini. 93% isoleeritud juurepessu tüvedest osutus seejuures kuuse-juurepessuks (H. parviporum), männi-juurepessu (H. annosum) identifitseeriti palju vähem.

  Preparaadi efektiivsuse tulemused kändude töötlemisel olid nende katsete põhjal vaieldavad, katse osalise nurjumise põhjused polnud teada. Autorid eeldasid, et  juurepessu kandeoseid esines rikkalikult ning seetõttu võis nakatumise risk juurepessu poolt olla "normaalsest" kõrgem. Igal juhul selgus nendest uuringutest, et kännupinna täielik katmine P. gigantea suspensiooniga kaitseb kõige efektiivsemalt juurepessu nakkuse eest. Samas leiti, et kui kännud olid looduslikult nakatunud P. gigantea`ga, siis esines neil rohkem juurepessu kui kändudel, mis olid kunstlikult kaetud P. gigantea`ga suspensiooniga (preparaadi ROTSTOP vesisuspensiooniga). Üldiselt oli P. gigantea poolt asustatud kändude pindala suurem peale teist töötlemist, võrreldes esimese töötlemisega. Antud katsetöödel kasutatud P. gigantea tüvi, mis kuulub ROTSTOP originaal-formuleeringusse, osutus ilmselt juurepessule oodatust nõrgemaks konkurendiks.

  ROTSTOP´iga käsitsi töödeldud kändude tulemuste analüüsimisel selgus, et võiks eelistada varianti 50%H töötlemisele variandiga 50%S . Kokkuvõttes selgus siiski, et ainult umbes üks neljandik 100%-liselt töödeldud kändudest oli nakatunud juurepessuga (Berglund, Rönnberg, 2004). 

  Leedus (Vasiliauskas jt., 2002) viidi sarnased uuringud Heterobasidion spp. tõrjel läbi 1999. aasta suvel (juulis-augustis). Katsealade valikul seati üles mitmeid kriteeriume. Sobiv katseala pidi: 1) asuma jänesekapsa metsa-kasvukohatüübis, 2) raiutavate puude vanus pidi olema 45-85 aastat, 3) puistu koosseisus pidi enne lageraiet olema 66-100% harilikku kuuske ja mitte üle 34% lehtpuid, 4) võrastiku katvus enne lageraiet pidi olema 60-100%, 5) harvendusraie toimunud 1-2 korda, 6) välistatud pidi olema eelnev kändude töötlemine. Lageraie tehti talvel või suvel ning katseala pindala pidi olema vähemalt 1 ha.                        

  Igalt katsealalt võeti proove vähemalt 100-lt kännult ning kokku analüüsiti 3924 kändu diameetrivahemikus 12-88 cm. Kändudel uuriti Aphyllophorales klassi kuuluvate seente esinemist. Viljakehad koguti ja määrati liigini. Vajadusel kaevati üles kogu känd, et kindlaks teha mädaniku paiknemine. Tulemuste analüüsimisel selgus, et 3924-lt hariliku kuuse kännult  leiti  Aphyllophorales liikide viljakehi 1413-l kännul (s.o. 36%). Sagedasemad liigid olid Bjerkandera adusta, Phlebiopsis gigantea, F. pinicola. Samu seeneliike määrati kändudelt nii suvel kui talvel, kuid Aphyllophorales  liikide viljakandvus oli suurem suvel kui talvel ning suvistelt kändudelt leiti sageli ka rohkem kui üks liik kännu kohta. Järeldustest selgub, et 25%-l uuritud kändudest leiti ühte liiki, 8,4%-l kahte liiki ja 2,7%-l kolme liiki seeni. Ning viljakehade toodang oli intensiivsem suurema diameetriga kändudel. Seda ilmselt põhjusel, et okaspuukännud võivad läbi kuivada lühikese aja jooksul peale raiet sel määral, et seente kasv on limiteeritud ning väikese diameetriga kännud kuivavad kiiremini läbi kui suurema diameetriga kännud. Üldiselt viljusid Aphyllophorales liigid sagedamini vanadel kändudel. Juurepessu (H. annosum`i) leiti kändudel esinevat aga enamasti üksinda. Juuremädanik esines selle uuringu tulemusel 27,6%-l uuritud hariliku kuuse kändudest  (Vasiliauskas jt., 2002).

  Uuringutes, kus võrreldi bioloogilise tõrjevahendi ROTSTOP (P. gigantea oiidide suspensioon) mõju keemilise tõrjevahendi (karbamiid) mõjuga, seati eesmärgiks uurida kahe erineva töötlemise mõju mitte-objekt-organismide koosluste mitmekesisusele. Uuringud viidi läbi jällegi Lõuna-Rootsis, 33-aastases hariliku kuuse puistus. Harvendusraie tehti Harvester´iga ning kände pritsiti vahetult peale puude raiet. 21 kändu töödeldi Rotstopi`ga, 21 kändu karbamiidiga ja 21 kändu jäeti töötlemata.

  Proovid võeti 7 nädalat pärast töötlemist, kännu ülemiselt pinnalt saeti käsisaega 2 cm paksused puidukettad,. Kettad pandi plastikkotti ning viidi laboratooriumi, kus hoiti +5 oC juures 4 nädalat. Seente isoleerimine ketastelt puhaskultuuri viidi läbi kokku 402-l proovil 63-lt kännult. Isoleerimisel saadi 47 erinevat seeneliiki. Liigid isoleeriti puhaskultuuri ning määrati perekonnani mikroskoobi all. Heterobasidion spp. olemasolu proovides määrati 1 nädala möödumisel pärast hoidmist +20 oC juures niiskes keskkonnas. Kändude töötlemine ROTSTOP`iga vähendas seente liigirikkust 15% ning karbamiidiga töötlemine 19% võrra. Kuid sellele vaatamata olid biotõrje- preparaadiga ROTSTOP töödeldud kändudel esindatud needsamad seeneliigid, mis looduslikult, s.o. töötlemata kändudelgi esinesid. ROTSTOP`iga töötlemine vähendas aga ka kändude koloniseerimise ulatust juurepessu (Heterobasidion spp.) poolt ning suurendas P. gigantea asustust. Keemiline töötlemine suurendas kändude koloniseerimise ulatust kottseente (Ascomycetes, näiteks Gibberella avenacea ja Nectria viridescens) ja teisseente (Deuteromycetes, näiteks Epicoccum nigrum) poolt, kuid vähendas seigseente (Zygomycetes) asustust ning peaaegu elimineeris kandseente (Basidiomycetes) asustuse.

  Mitmete Soomes läbi viidud uuringute (Kallio, 1971; Lipponen, 1991) põhjal on selgunud, et kändude töötlemine karbamiidiga viib seente koosluste struktuuri muutusteni nii hariliku kuuse kui ka hariliku männi kändudes. Karbamiidiga töötlemine tõstab kännupinna pH-d, seepärast pole viidatud autorite järgi Heterobasidon spp. võimeline idanema ning ka mütseel ei suuda sellises keskkonnas ellu jääda (Johansson et al., 2002). Kuid Itaalias tehtud uuringutes (Varese et al., 2003) selgus vastupidine mõju: ROTSTOP`iga töödeldud kändudes toimusid olulisemad muutused kui karbamiidiga töödeldud kändudes. P. gigantea oli seal ainus kandseen, mida isoleeriti kändudest ka 1. ja 2.  aastal peale raiet. Viimati mainitud töös võrreldi jällegi Heterobasidion spp. nakkuse ulatust kännus ROTSTOP`iga töötlemise järel ja kontrollkändudes. Nakatunud oli vastavalt 76,2% ja 85,7% kändudest. Selle uuringu põhjal võib üldistatult öelda, et värskete kändude töötlemine karbamiidiga viib seenekoosluste struktuuris radikaalsete muutusteni, kuid ROTSTOP`iga töötlemine põhjustab ainult kändude liigirikkuse, s.h. ka juurepessu mõningast vähenemist (Vasiliauskas jt., 2004).


Kas ROTSTOP´il on tänapäeval alternatiive?

  Uuringud Kanadas on näidanud uue biotõrjevahendi (Phaeotheca dimorphospora baasil) võimet alandada kändude nakatamist juurepessu poolt. Ka siin katsetati esmalt in vitro- (labori-)tingimustes nimetatud vahendi toimet juurepessu vastu. Katsetel kasutati värskelt raiutud punase männi (Pinus resinosa) kändusid. Katsed viidi läbi puistus alal, mis oli juba nakatunud juurepessu poolt. Kändusid töödeldi mitte enam kui 4 tundi peale raiet 5 erineva tõrje-kombinatsiooniga. Korraga pihustati kännule 30 ml preparaadi vesisuspensiooni. 1-2 kuu möödudes viidi tüvedelt lõigatud 15 cm paksused kettad uurimiseks laboratooriumi. Seal säilitati neid plastikkottides –20 oC juures kuni 12 kuud.

 Üks kuu pärast esmast töötlemist oli tõrjevahendiga töödeldud aladel, võrreldes kontrollaladega patogeeni esinemise sagedus oluliselt vähenenud. Patogeeni eoseid ei leitud Phlebiopsis gigantea`ga ja P. dimorphospora´ga töödeldud kändudelt. 2 kuud pärast esmast töötlemist olid P. gigantea oiidide suspensiooniga töödeldud kännud täielikult kaitstud juurepessu nakkuse vastu. Kandseen P. gigantea pärssis täielikult juurepessu võime läbi tungida puidukudedest. P. dimorposphora´t isoleeriti puidukudedest aga ainult 1 kuu möödumisel esmasest töötlemisest. Proovide analüüsimisel jälgiti ka kändude looduslikku asustust seente poolt. Leiti, et kandseente tase P. dimorposphora`ga töötlemise järel oli madal. Sageli olid kandseened asendunud seigseente (Zygomycetes), näiteks Mortierella isabellina`ga. Kuid sageli oli ka seigseente asustustihedus 2-kuu möödumisel vähenenud.

  Kõikide proovide analüüsimisel selgus, et P. dimorphospora`l, formuleeritud kui vesisuspensioon, polnud looduslikus keskkonnas oodatud mõju juurepessu-nakkuse ennetamisel. Kuid P. dimorphospora, formuleerituna laboris seenega läbikasvatatud rukkiteradena, pärssis oluliselt juurepessu elutegevust. Välikatsete tulemusi P. dimorphospra`ga töötlemisel mõjutasid ka keskkonna tingimused, nagu temperatuur ja puidu niiskusesisaldus. Välikatsete tingimustes tuleb antagonisti suspensioon kanda kännule hiljemalt 30 min. peale puu raiet. Leiti, et ka see biotõrjevahend võib toimida kändude juurepessu vastasel ennetaval töötlemisel.

  2-kuu möödumisel esmasest töötlemisest leiti, et kunstlikult lisatud P. gigantea oli tunginud kuni 5 cm sügavuseni kännu sisse. Samal ajal looduslikult levinud P. gigantea asustus ei ulatunud kännus enamasti sügavamale kui 1 cm. Leiti, ka et kändudesse inokuleeritud P. gigantea tüvi pole asendunud sama seeneliigi kohaliku, s.o. loodusliku tüvega. Samas leiti töötlemata kändudelt ka looduslikke P. gigantea tüvesid. Uuringu tulemustest järeldati, et P. gigantea toimib tõhusa profülaktilise biotõrje vahendina juurepessu vastu (Roy jt., 2003). 


 Biotõrje majanduslik külg

  Juurepess - Heterobasidion spp. poolt tekitatud juuremädanik on põhjapoolkera mõõduka kliimaga okaspuumetsades majanduslikus mõistes kõige olulisem haigus (Vasiliauskas jt., 2002; Möykkynen jt., 1998). Patogeeni poolt tekitatav hinnanguline majandusliku kahju suurus ulatub ainult Euroopas kuni 790 miljoni EURO-ni aastas (Vasiliauskas jt., 2004). Kulutused kännu töötlemisele biotõrje-preparaatidega on üldjoontes sama suured kui keemiliste tõrjevahenditega. Mäkela jt. (1994) järgi ulatusid kulutused biotõrjelisele kändude töötlemisele P. gigantea abil, k.a. varustus ja töö, 1-4 FIM/m3 (s.t. 21,49-85,96 EURO/m3, kui seada see kehtivasse valuutasse seisuga november 2004) raiutud metsamaterjali (mitte kändude mahu!) kohta. Oluline kulutuste suurenemine tekib ilmselt puistus teise raieringi ajal (Holdenrieder, Greig, 1998). Juuremädaniku leviku modelleerimise tulemusel Lõuna-Soomes selgus, et kui puistu oli H. annosum`i poolt nakatunud juba esimesel harvendusraiel, siis kändude töötlemine teise harvendusraie järel ei vähendanud juuremädaniku levikut. Mitmed uuringud on näidanud (Stenlid, 1987; Piri et al., 1990; Vollbrecht & Agestam, 1995), et mida sagedamini ja varem on tehtud suvine harvendusraie, seda rohkem esineb nendes puistutes hiljem ka juuremädanikku. Näiteks Vollbrecht & Agestam (1995) leidsid, et kahjustatud puude osakaal okaspuupuistutes vanadel põllumajandusmaadel suurenes kiiresti, kuid  oli madalaim lehtpuumetsaga kaetud aladel. Selle uuringu tulemuste põhjal selgus, et kändude töötlemine on tõhus tervetes hariliku kuuse puistutes, mis kasvavad põlistel okaspuu-aladel. Kändude töötlemine varem nakatunud puistus polnud nii efektiivne kui kändude töötlemine haigestumata puistus. Kuna H. annosum`i  levik on põllumajanduslikel maadel kiirem, siis kändude töötlemine on tulusam just nendel aladel (Möykkynen jt., 1998). 

 Lühikokkuvõtteks

Kõigele, ka käesoleva ülevaate jaoks objektiivsuse mõttes välja otsitud kriitilistele momentidele (eriti: katsetulemustes Rootsis) vaatamata, lähtuvalt jätkusuutliku metsanduse nõuetest metsakaitsel, aitab P. gigantea kasutamine kaasa metsa sanitaarse seisundi parandamisele (Holdenrieder, Greig 1998) ning on õige kasutamise korral majanduslikult tasuv.

Viidatud kirjandusallikad

Berglund, M., Rönnberg, J. 2004. Effectiveness of treatment of Norway spruce stumps with Phlebiopsis gigantea at different rates of coverage for the control of Heterobasidion. – Forest Pathology, 34, 233-243.

Hanso, M. and Hanso, S. 1985. Search for antagonists to Heterobasidion annosum (Fr.) Bref. - Metsanduslikud Uurimused 20, 122-152.

Hanso, M. and Hanso, S. 1992. Search for antagonists to Heterobasidion annosum (Fr.) Bref., II. - Metsanduslikud Uurimused, Tartu (Estland) 25, 124- 142.

Hintikka, V. 1993. Occurrence of edible fungi and other macromycetes on tree stumps over a sixteen year period. - Acta Botanica Fennica 149: 11-17.

Holdenrieder, O., Greig, J. W. 1998. Biological methods of control. – In: Woodward, S., Stenlid, J., Karjalainen, R., Hüttermann, A. (Eds): Heterobasidion annosum. Biology, ecology, impact and control. CAB International University Press, Cambridge, 235-258.

Johansson, S. M., Pratt, J. E. and Asiegbu, F. O. 1992. Treatment of Norway spruce and Scots pine stumps with urea against the root and butt rot fungus Heterobasidion annosum. -Forest Ecology of  Management 157, pp. 87-100.

Kallio, T. 1971. Protection of spruce stumps against Fomes annosus (Fr.) Cooke by some wood-inhabiting fungi. - Acta Forestalia Fennica 117, 1-20.

Korhonen, K., Lipponen, K., Bendz, M., Johannson, M., Ryen, I., Venn, K., Seiskari, P., and Niemi, M. 1994. Control of Heterobasidion annosum by stump treatment with ‘Rotstop’, a new commercial formulation of Phlebiopsis gigantea. In: Johansson, M. and Stenlid, J. (Eds), Proceedings of the Eighth IUFRO Conference of Root and Butt Rots, Sweden/Finland, August 1993. Swedish University of Agricultural Sciences, Uppsala, Sweden, pp. 675-685. 

Käärik, A. & Rennerfelt, E. 1957. Investigations on the fungal flora of spruce and pine stumps. - Medd. Fr. Statens Skogforskningsinst. 47: 1-88.

Lipponen, K. 1991. Juurikäävan kantotartunta ja sen torjunta enshiharvennusmetsikköissa. - Folia Forestalia 770, 12pp.

Meredith, D. S. 1959. The infection of pine stumps by Fomes annosus and other fungi. - Annals of Botany, New Series 23, 455-476.

Mäkela, M., Ari, T., Korhonen, K., Lipponen, K. 1994. Stump treatment in mechanized timber harvesting. - Metsäteho Rev. 3, pp. 1-8.

Möykkynen, T., Miina, J., Pukkala, T., von Weissenberg, K. 1998. Modelling the spread of butt rot in a Picea abies stand in Finland to evaluate the profitability of stump protection against Heterobasidion annosum. -  Forest Ecology and Management, 106, 2-3, pp. 247-257.

Piri, T., Korhonen, K., Sairanen, A. 1990. Occurrence of Heterobasidion annosum in pure and mixed spruce stands in southern Finland. - Scandinavian Journal of Forest Research 5, pp. 113-125.

Risbeth, J. 1950. Observations on the biology of Fomes annosus, with particular reference to East Anglian pine plantations. I. The outbreaks of disease and ecological status of the fungus. -Annals of Botany 14 (55), 365-383.

Risbeth J.  1961. Inoculation of pine stumps against infection by Fomes annosus. - Nature 191, 826-827.

Risbeth J. 1963. Stump protection against Fomes annosus III. Inoculation with Peniophora gigantea. - Annals of Applied Biology 52, 63-77.

Risbeth J. 1970. The possibility of stump inoculations for conifers other than pines. - In: Hodges, C. S., Risbeth, J. and Yde-Andresen, A. (eds), Proceedings of the Third IUFRO Confernece on Fomes annosus. Denmark, July-August 1968. Forest Service, USDA, Washington DC, USA, pp. 110-120.

Risbeth J. 1975. Stump inoculation: a biological control of Fomes annosus. - In: Bruehl, G. W. (ed.), Biology and Control of Soilborne Pathogens. American Phytopathological Society, St Paul, Minnesota, USA, pp. 158-162.

Risbeth J. 1979. Modern aspects of biological control of Fomes and Armillaria. European Journal of Forest Pathology 9, 331-340.

Roy, G., Laflamme, G., Bussieres, G., Dessureault, M. 2003. Field tests on biological control of Heterobasidion annosum by Phaeotheca dimorphospora in comparison with Phlebiopsis gigantea. – Forest Pathology, 33, 127-140.  

Runge, A. 1978. Pilzsukzession auf Kiefernstümpfen. - Z. Mykologia 44: 295-301.

Stenlid, J. 1987. Controlling and predicting the spread of Heterobasidion annosum from infected stumps and trees of Picea abies. - Scandinavina Journal of  Forest Research 2, pp. 187-198.

Varese, G. C., Gonthier, P. and Nicolotti, G. 2003. Impact of biological and chemical treatments against Heterobasidion annosum on non-target micro-organisms. - In: Laflamme, G., Berube, J. A. and Bussieres, G., (Eds), 2003. Root and Butt Rots of Forest Trees: Proceedings of the IUFRO Working Party 7.02.01, Quebec, Canada, September 16-22, 2001, Laurentian Forestry Centre, Quebec, pp. 145-154.

Vasiliauskas, R., Juðka, E., Vasiliauskas, A., Stenlid, J. 2002. Community of Aphyllophorales and root rot in stumps of Picea abies on clear-felled forest sites in Lithuania. – Scandinavian Journal of  Forest Research, 17, 398-407.

Vasiliauskas, R., Lygis, V., Thor, M., Stenlid, J. 2004. Impact of biological (Rotstop) and chemical (urea) treatments on fungal community structure in freshly cut Picea abies stumps. – Biological Control, 31, 3, 405-413. 

Vollbrecht, G., Agestam, E. 1995. Modelling incidence of root rot in Picea abies plantations in southern Sweden. - Scandinavian Journal of  Forest  Research 10, pp. 74-81.

















































METSAMAA MAAMAKSUSÜSTEEMI RAHVUSVAHELISE PRAKTIKA LÜHIANALÜÜS JA ETTEPANEK EESTI MAAMAKSUSEADUSE MUUTMISEKS

Sissejuhatus

Metsamaa maksustamise põhimõtete muutmise suhtes on Eesti metsaomanikud esitanud korduvalt erinevaid ettepanekuid. Konkreetsemad võimalused on sõnastatud ekspert IMG Konsultant AS poolt koostatud uurimistöös, mis valmis 2000.a. metsanduse arengukava koostamisprotsessi raames. Ettepanekutele on 2003.a. finantsanalüüsi teinud Riigimetsa Majandamise Keskus. Senini on aga puudunud ülevaade meie naabermaades rakendatavate metsamaa maksustamise põhimõtetest. Samuti ei ole seniseks tehtud ettepanekuid vormistatud konkreetse seaduseelnõu kujul.  Käesoleva analüüsi eesmärgiks ongi anda lühiülevaade metsamaa maksustamisest meie naabermaades ning Eesti maamaksuseaduse muutmiseks varem esitatud ettepanekutest enam toetust leidnud ettepaneku vormistamine seadusemuudatuse kujul.
Nii peaks töö aitama kaasa maamaksuseaduse tegelikule muutmisele.

1. METSAMAA MAAMAKSUSÜSTEEMI RAHVUSVAHELISE PRAKTIKA LÜHIÜLEVAADE
Alljärgnevalt on toodud lühikirjeldus maamaksusüsteemist mõnedes Eesti lähiriikides. Keskendutud on ennekõike nende riikide maksusüsteemidele, mis tunnevad maamaksu instituuti ning mille kohta oli võimalik põhjalikumat informatsiooni hankida.

1.1. Soome
Soome metsaomanik maamaksu ei maksa. Metsaomaniku maksukoormus moodustub teistest maksudest. Ennekõike koosneb Soome metsaomaniku maksukoormus tulumaksust, mida on võimalik rakendada kas puidu müügitulude maksustamise või metsa pindala maksustamise kaudu.

1993.a. viidi läbi ulatuslik maksureform, mille tulemusena loobutakse alates 2006.a. pindalal baseeruvast maksustamisest. Siiski on praegusel hetkel veel asjakohane anda ülevaade mõlemast maksustamispõhimõttest. Liiatigi on pindalapõhine maksusüsteem sarnane maamaksule, mistõttu võiks selle tundmine tähtsust omada ka Eesti seadusekujundajate jaoks.

Puidu müügituludel baseeruv maksustamine
Sisuliselt tähendab selle süsteemi rakendamine kõigi metsast saadud tulude kokkuliitmist ja siis sellest tulu saamiseks tehtud kulude mahaarvamist. Nii moodustubki maksustava tulu kalendriaasta jooksul saadud metsamajanduse tulude ja kulude vahena.

Tulumaksu tasumiseks peab ostja esmalt kinni kasvava metsa raieõiguse müügi korral 19% müüdud puidu hinnast, metsamaterjali müügi korral 13%.  Hiljem maksab metsa müüja juurde tulumaksu üldmäärast (29%) puudu jäänud osa.

Müügituludest on metsaomanikul võimalik metsa majandamiseks tehtud kulutused maha arvestada. Maha saab lahutada kõik metsa kasvatamiseks ja kasutamiseks tehtud kulud, sealhulgas ka metsa haldamiseks tehtud administratiivkulud (näiteks metsa majandamiseks tehtud sõidukulud 0,21 EUR/km oma sõiduauto tehtud kulutuste kompensatsiooniks või metsaomanike esindusorganisatsiooni MTK liikmemaks). Enamus kulusid saab maha arvestada selle aasta maksustamisest, mil kulud on kantud. Masinate ning seadmete (kui nende majanduslik kasutusaeg on üle 3 aasta), ehitiste, kraavide, teede ja sildadega seotud kulusid võib arvesse võtta pikema ajaperioodi kestel.

Eraldi on reguleeritud, et metsakasvatuslikud toetused on maksuvaba[2]. Maksuvaba on ka oma majapidamise kütmiseks kasutatav puit. Maamajanduslike hoonete ehitamiseks ja renoveerimiseks kasutatavat puitu ei loeta metsamajanduse tuluks ega ole ka maamajandusega seotud kulu. Metsamajanduse kõrvaltoodete (näiteks jahimaade rent või saematerjali turustamine) müügist saadud tulu maksustatakse kui maamajandustulu. Maamajanduse tulu on ka jõulukuuskede müügist saadud tulu.

Lisaks eelnevale on metsaomanikul õigus lükata osade tulude maksustamine edasi järgmistesse aastatesse (edasi võib kanda tulusid kuni 15% ulatuses).

On ka äärmiselt oluline märkida, et kui konkreetsel kalendriaastal ületavad metsa majandamise kulud sealt saadud tulusid, on metsaga seotud kulusid võimalik maha võtta teistest kapitalituludest (näiteks  dividendi-, rendi – jms. tulud).


PINDALAL BASEERUV METSA MAKSUSTAMINE
Pindala maksustamise korral on metsaomanik maksustatud metsa iga-aastase arvestusliku tootlikkuse baasil.

Pindalapõhise metsa maksustamise süsteemi puhul loetakse kogu metsast saadud tulu teenitud tuluks, mis koos metsaomaniku poolt teenitud muu tuluga maksustatakse progresseeruva tulumaksu skaala kohaselt[3].

Pindalal baseeruva metsa maksustamise aluseks on esmajoones keskmine arvestuslik tootlikkus, mille määravad ära metsamaa pindala, keskmine kasvava metsa juurdekasv metsamaal ja aastane juurdekasv ühiku kohta. Selle süsteemi puhul loetakse metsast saadavaks aastatuluks juurdekasvu kokku ja eriti selle aastast väärtust. Seetõttu toimub pindalapõhine maksustamine igal aastal vaatamata sellele, kas puitu müüdi või mitte.

Pindalapõhisele metsamaksustamisele on iseloomulik, et suurem osa aastase tootlikkuse määramise parameetreid on arvestuslikud, baseerudes suurte metsaalade keskmistel näitajatel (peamiselt munitsipaaltasand). Nii maksustatakse iga sama kohaliku omavalitsuse territooriumil elavat metsaomanikku samade andmete alusel. Nagu eelnevalt märgitud, on see süsteem kasutusel kuni 2005.a. lõpuni. Seejärel siirdutakse metsakasutse tegelikke tulusid-kulusid arvesse võtva süsteemi rakendamisele.

Metsaomaniku jaoks on pindala maksustamise maksuteate esitamine lihtne. Deklaratsioon on eeltäidetud, mistõttu metsaomanik peab ainult kontrollima maksuameti poolt näidatud andmete õigsust.

Teatud metsakasvatuslike tööde tegemisega seotud kulude mahavõtmine on eraldi määratletud[4].

Raiesmiku uuendusala maksuvabastus
Raiesmiku maksuvabastus algab taimede istutamise või seemnete külvamise aastast ning looduslikule uuendusele jäetud raiesmiku korral seemnepuude raie aastast. Maksuvabastuse suurus on Lõuna – ja Kesk- Soomes on u. 100 EUR/ha aastas ja Põhja-Soomes u. 20 EUR/ha aastas.

Uuendamiskulude mahaarvamine
Uuendamiskulusid saab maksustamisele kuuluvast tulust maha arvestada sellest aastast, mil mets on uuendatud ja uuendamisest on teavitatud metsakeskust. Vastav teatis tuleb esitada hiljemalt oktoobri lõpuks.

Maha arvestatavate uuendamiskulude määrad on:

-        istutamise puhul 650 EUR/ha
-        külvi korral 340 EUR/ha
-        loodusliku uuendamise korral 160 EUR/ha

Langi uuenemiskulu
Pärast uue metsa kasvama hakkamist on võimalik ka maha arvestada nn. langi uuenemismaksumus, s.o. 170 EUR/ha. Sellise mahaarvestuse saab teha, kui raielank on korralikult uuenenud (ca 5 aastat istutamisest, loodusliku uuendamise korral u. 10 aastat) ja sellest on teavitatud metsakeskust.

Selline tulude vähendamine peaks metsaomanikule katma istutatud puude või tehtud külvi hooldamiseks tehtavad kulud.

Esmase harvendusraie kulu
Pinadala põhine maksusüsteem motiveerib ka tegema noore metsa hooldamist. Harvendusraie käigus saadud müüdava puidu kogus korrutatakse 0,5 ja see omakorda vastava valla puidutihumeetri hinnaga (fikseeritud suurus). Kui harvendusraiega saadakse hektarilt 50-60 tm müügikõlbulikku puitu, on harvendusraiega võimalik maksutulusid näiteks Lõuna – Soomes vähendada ca 500 – 700 EUR/ha kohta.

Lisaks eelkirjeldatud tulumaksule on Soome metsaomanik kohustatud tasuma järgmisi makse[5]:

Metsa kinnisvaramaks
Metsaomaniku kogu maksustatava vara väärtus määratakse liites metsamaa väärtuse kogu muu vara väärtusega ja arvestades maha vastavad võlad. Kui vara väärtus on üle teatud rahalise alampiiri, maksustatakse üle alampiiri ulatuvat osa määraga 0,9%. Kui kogu kinnisvara netoväärtus jääb alla alampiiri (oli 2000.a. 1 100 000 FIM), siis maksu ei rakendata.

Et puhtalt metsakinnistute väärtus ulatuks alampiirini peab metsaomandi suurus olema hinnanguliselt 500 ha. Arvestades, et keskmise metsaomandi suurus on Soomes ca 30 ha ning üle 500 ha pindalaga metsaomandite osatähtsus on umbes 0,1% kõigist metsaomanditest, võib arvata, et puhtalt metsaomandi puhul kuulub kinnisvaramaks harva kohaldamisele.

Lisaks rakendatakse Soomes maksustamist metsamaa ostmisel, metsamaa müümisel ning pärandi ja kinke korral. Kuna nimetatud maksud ei kujuta olulist osa Soome metsaomaniku maksukoormuses, ei ole neid siinkohal ka lähemalt käsitletud.

Meie maamaksusüsteemi analüüsi jaoks on oluline teada, et maksuseadused annavad õiguse metsaomaniku maksukoormust korraliku metsuuenduse korral vähendada.

1.2. Rootsi
Rootsis metsaomanikud maamaksu ei maksa. Metsaomanikud on üldjoontes allutatud samadele maksustamispõhimõtetele nagu kõik ettevõtjad, see tähendab, et teenitud tulult makstakse tulumaksu 35-75%. Tulumaksusüsteem sisaldab metsaomanike jaoks küll mitmeid erisätteid (näiteks maksusoodustused oma metsa andmisel looduskaitsealaks või ka maksusoodustus uue metsakinnistu ostmiseks), kuid kuna käesolev töö keskendub maamaksu temaatikale, siis seda siinkohal põhjalikumalt ei kirjeldata.

Siiski tunneb Rootsi maksuõigus metsamaa maksustamishinna määramise mõistet. Maksustamishinna teadmine on oluline pärandi - ning rikkusemaksu määramisel (maksud, mille suurus sõltub metsakinnistu väärtusest)[6].

1.3. Saksamaa
Saksamaal käsitletakse metsandust kui spetsiaalset majandusharu (forstbetrieb), mis, tõsi küll, kuulub maksustamisele paljuski samade põhimõtete alusel nagu ülejäänud maamajandust. Üldiselt on metsanduse maksustamise süsteem keeruline. Kuigi metsaomaniku maksukoormus moodustub peamiselt tulumaksu tasumise kohustusest, on seoses käesoleva uurimistöö lähteülesandega allpool antud lühiülevaade ka metsamaa maksustamise põhimõtetest. Kuna erinevalt Soome maksusüsteemist ei ole tulumaksu määramine ega tasumine seotud metsamaa väärtusega, ei ole siinkohal ka Saksa metsanduses kasutatava tulumaksu põhimõtteid käsitletud.

Saksa õigus ei tunne maamaksu terminit, vaid kasutab mõistet kinnisvaramaks[7].

Kinnisvaramaksu suurus sõltub kinnisvara iseloomust ja väärtusest. Metsa – ja põllumaa maksustamishind baseerub 1964.a. vastu võetud hindamisseaduse alusel läbi viidud hindamisel. Ka metsamaade hindamine (ainuke) viidi läbi nimetatud aastal. Seetõttu ei peegelda hindamistulemused maa tänapäevast väärtust.

Kuna mitmekümne aasta tagune seadus on ilmselgelt aegunud, on lähiajal oodata muudatusi sellekohases seadusandluses.


- Metsamaade jaoks on maksumäärad järgmised: kuni 2 ha suuruse kinnistu puhul 26 EUR/ha kui fikseeritud suurusega maks. Metsamaa suurusega 2 – 30 ha kasutatakse lihtsustatud vanuseklassi meetodit iga kohaliku omavalitsuse kohta. Kuuse-, männi ja paplipuistute kohta on fikseeritud hektari maksumus, mis sõltuvalt omavalitsusest võib ulatuda 26 EUR kuni 452 EUR-ini hektari kohta, teistel metsatüüpide puhul on maksuks 26 EUR/ha.


- Metsakinnistutel suurusega üle 30 ha on kasutusel olnud nn. standardmeetod, kus maksu määramisel on arvesse võetud kasvukohatüüpi, puistu kvaliteeti ja tihedust. Läbi viidud hindamise käigus määrati endise Saksamaa Liitvabariigi territooriumil 74 piirkonna, kus maksu suurus ulatus 26 EUR kuni 2 259 EUR. Muudes piirkondades kasutati kindlalt fikseeritud taset – 26 EUR/ha.
Konkreetne maamaksu suurus on määratud teatud protsendina maa maksustamishinnast.


- Näiteks Alam-Saksimaa liidumaal on metsakinnistu keskmine maksustamishind 61 EUR/ha. Maamaksu suuruseks on määratud 0,6 % maksustamishinnast. Kohalikud omavalitsused määravad koefitsendi. Keskmiseks koefitsendiks on põllu – ja metsamaa kohta 278%. Metsakinnistute keskmiseks maamaksu suuruseks on 1 EUR hektari kohta aastas.

Lisaks on kasutusel kinnisasja võõrandamise maks (üldreeglina 3,5% kinnistu müügihinnast või kinketehingu puhul lähtudes 1964.a. määratud väärtusest).  Samuti on olemas pärandi – ja kinkemaks. Metsakinnistute puhul on maksuvabaks piiriks 256 000 EUR. Kui kinnistu väärtus ületab selle määra, arvestatakse maksu kuuekümnelt protsendilt kinnistu väärtusest. Metsa – ja põllumaade hinna määramiseks on olemas eraldi kord:
kuni 10 ha suuruste metsakinnistute puhul on fikseeritud määraks 26 EUR/ha.
Suuremad kui 10 ha kinnistud:  kuusepuistute (s.h. ebatsuuga) vanuses 61 - 80 EUR/ha;
81 – 100 a.      1 500 EUR/ha; kuni 100 a. puistute puhul 2 000 EUR/ha; üle 100 a. pöögipuistute (s.h. muu kõva lehtpuu) puhul- 500 EUR/ha; tamm üle 100a. – 1000 EUR/ha; erivanuselised puistud 750 EUR/ha; muud metsaalad 26 EUR/ha.

Kokkuvõtteks
Kuna Saksamaa maamaksusüsteem on aegunud (kasutusel muutmatul kujul aastast 1964) ning ootamas olulist reformimist, ei ole ka Eestil erilist põhjust Saksamaa mudelist juhinduda. Siiski vajab esile toomist tõsiasi, et erinevalt maa hindamise süsteemist Eestis, mis metsamaa puhul ei võta arvesse puistu vanust või liigilist koosseisu, lähtutakse Saksamaal metsakinnistutele väärtuse määramisel ka  nimetatud näitajatest. Tagamaks maksu suuruse määramisel vara tegeliku väärtuse arvesse võtmise, võiks hindamise selliste aluste (s.o. puistu vanuse ja liigilise koosseisu arvesse võtmise) kasutamist ka Eestis kaaluda.

1.4. Leedu
Maamaks kui maksuinstituut eksisteerib Leedus formaalselt. Metsamaal on maksu suuruseks 1,5% maksustamishinnast, kuid kuna maksu kogumine on osutunud keeruliseks ja väheefektiivseks, on metsamaade maamaksuga maksustamine senini edasi lükatud. Leedu Erametsaliidu esimehe hr. Algis Gaizutise prognooside kohaselt töötatakse 2004. a. lõpus välja seadusandlikud aktid, mis ka tegelikkuses allutavad metsaomanikud maamaksu tasumise kohustusele.

1.5. Läti
Läti maksusüsteemi tundmine võiks meie jaoks olla küllaltki oluline, kuna seal rakendatakse metsamaa suhtes maamaksu selliselt, et sisaldab metsaomaniku jaoks mõningaid erisätteid.

Kahjuks ei õnnestunud aga Lätist väga põhjalikku informatsiooni hankida. Läti Metsateenistus kirjalikele küsimustele ei vastanud, nõustuti informatsiooni andmisega ühise kokkusaamise raames. Käesoleva lühiuurimise koostamiseks ette nähtud finantsvahendid ei olnud aga väliskülastuse ette võtmiseks piisavad. Seetõttu peab Läti maksusüsteemi ülpõgusal tutvustamisel piirduma Kristjan Tõnissoni poolt koostatud ülevaatega Balti metsaomanike maksukoormuse kohta.

Lätis on kehtestatud maamaks, kuid seal arvestatakse ka metsamaast saadavat tulu ning sellel kasvava metsa vanust. Metsamaa maks on Lätis diferentseeritud nii, et uuendatud metsamaalt ei maksta maamaksu seal kasvava metsa kahe esimese vanuseklassi jooksul. Samuti on vähendatud maamaksu kaitsealal[8].

2. ETTEPANEKUD MAAMAKSUSEADUSE MUUTMISEKS EESTIS
2.1. Sissejuhatus

Senini on metsaomanike poolt rahulolematust ilmutatud kehtiva maamaksusüsteemiga ennekõike kahel põhjusel:
1)kehtiv maamaksusüsteem paneb metsakasvatajad põllumajandustootjatest halvemasse olukorda, kuna põllumaa ja loodusliku rohumaa suhtes võib maamaks olla 0,1 kuni 2,0 protsenti maa maksustamishinnast aastas, kuid metsamaalt kuni 2,5 %. Metsamaa kõrgem maksustamine takistab haritava maa või loodusliku rohumaa ümberviimist metsamaaks.

2)Kehtiv maamaksusüsteem ei stimuleeri raiesmikke uuendama, kuna kvaliteetselt uuendatud raiesmikult peab metsaomanik tasuma maamaksu samas mahus nagu näiteks uuendamata raielangilt või raieküpselt metsalt.

2.2.Ettepanekud maamaksuseaduse muutmiseks
Esimesena tõstatatud probleemi lahendamiseks saab välja pakkuda järgmise seadusemuudatuse:
Muuta maamaksuseaduse § 11 lõige 1 ja sõnastada see järgmiselt:
(1)Metsamaa ning põllumajandussaaduste tootmiseks kasutusel oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa maamaksu määr on 0,1 kuni 2,0 protsenti maa maksustamishinnast aastas.

Samas ei oma sellise muudatuse tegemine metsaomaniku maksukoormusele enam nii suurt mõju kui varasemal ajal. Nimelt kehtis kuni 01. 01. 2002 põllumaa ja loodusliku rohumaa suhtes maksumäär 0,3 kuni 1,0 protsent aastas. Sellise maksumäära rakendamise korral võis metsaomaniku ja põllumaa kasutaja maamaksukoormuse vahe olla kuni kuuekordne. 2002.a. alguses toimus maamaksumäärade ühtlustamine põllumajandusliku maa ja loodusliku rohumaa maksumäärade tõstmise kaudu. Kuna vähendati ka maamaksu suuruse alampiiri (0,3-lt protsendilt 0,1-le protsendile), on konkreetse maksumäära otsustamine väga paljuski kohaliku omavalitsuse pädevuses. Nimelt sätestab maamaksuseaduse § 5 lg. 1, et maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu hiljemalt maksustamisaasta 31. jaanuariks.  Seega on metsaomanike jaoks olulisem teha maksumäärade ühtlustamise nimel tugevat selgitustööd kohaliku omavalitsuse tasandil, mitte niivõrd rõhuda seaduse muutmise vajadusele.

Arvestades, et põllu – ja metsamaa maksumäärade oluline ühtlustamine juba on toimunud, kuid see ei ole praktikas toonud metsaomanike jaoks kaasa maksukoormuse märkimisväärset vähenemist, ning et maksusüsteem endiselt ei stimuleeri metsauuenduse läbiviimist, on olulisem keskenduda ettepanekule, mille kohaselt uuendatud raiealale antakse teatud ajaks maamaksuvabastus.

Ettepanek:

Täiendada maamaksuseaduse § 4 lõiget 1 punktiga 9 järgmises sõnastuses:

Füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku omandis olevalt kaitse- ja tulundusmetsa hulka kuuluvalt uuenenud metsamaalt esimese 25 aasta jooksul alates metsa uuenemisest, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused:
1)tegemist on olnud metsa uuenemisega metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 63, 387; RT I  2003, 88, 594; RT I  2004, 9, 53; RT I  2004, 38, 258) § 10 tähenduses;
2) metsaomanik on metsauuendustööde kohta esitanud asukohajärgsele keskkonnateenistusele metsateatise metsaseaduses sätestatud korras ning keskkonnateenistus ei ole keelanud teatises kavandatud tegevust;
3)keskkonnateenistus on uuenenud metsaosa üle vaadanud ning esitanud andmed uuenenud metsamaa pindala kohta  kohalikule omavalitsusele.

Mõningaseks probleemiks võib kujuneda sellise maksuvabastuse administreerimine, kuna metsa uuendamist ei tehta reeglina kogu kinnistu ulatuses ning seetõttu võib uuendusala piiride (pindala) määramine looduses mõnedel juhtudel olla komplitseeritud. Igatahes eeldab sellise maksuvabastuse sisse viimine raielankide ülevaatamist looduses. Arvestades aga maakondlike keskkonnateenistuste pidevat tugevdamist nii uute töötajate kui täiendavate rahaliste vahenditega, ei pruugi uuenduskohtade kontrollimine keskkonnaministeeriumi struktuurile üle jõu käivaks osutuda. Pealegi tuleb arvestada, et ministeeriumis on ette valmistamisel uue metsaseaduse eelnõu, millega soovitakse juurutada metsauuenduse tagatisraha süsteemi ja mille kohaselt oleks uuendatud raiealade üle vaatamine niikuinii vältimatu. Seega saab kindlalt väita, et looduses uuendusalade ülevaatamise vajadus ei tohiks küll olla argument ülalkirjeldatud maksuvabastuse vastu. Täpsemat uurimist vajab küll, kas keskkonnateenistus peaks esitama andmed uuenenud metsaosade kohta kohalikule omavalitsusele või otse Maksu – ja Tolliameti piirkondlikule maksukeskusele. Vältimaks seni rakendatava süsteemi liigset muutmist, on ettepanekus sätestatud, et keskkonnateenistus edastab info kohalikule omavalitsusele (kes selle siis koos muu vajaliku informatsiooniga maksukeskusele edasi toimetab). Siiski vajaks analüüsimist, kuivõrd oleks mõeldav keskkonnateenistuse poolt vajaliku teabe otsene andmine maksukeskusele. Igatahes saaks niimoodi ära hoida koormavat ja ajakulukat infovahetust mitmete instantside vahel.

Eelnõu seaduseks saamise raskeim takistus seisneb loomulikult asjaolus, et seoses maksuvabastuse sisse viimisega väheneb maamaksusummade laekumine (eelkõige puudutab see kohalikke omavalitsusi, kelle eelarvesse maamaks laekub). RMK konsultatsiooniosakonna poolt läbi viidud uuring näitas, et 25. aastaks maamaksuvabastuse andmine kõigile omanikele vähendaks maksutulude laekumist 29,3 miljoni krooni ulatuses aastas ning ainult erametsaomanikele vabastuse loomine tooks kohalike omavalitsuste eelarvesse aastas vähem 19,9 miljonit krooni. Et suurendada eelnõu seadusena vastu võtmise võimalusi on muudatusettepanekuga antud maksuvabastus ainult erametsaomanikele. Nii hoitakse kokku maksutulude vähemlaekumine 10 miljoni krooni ulatuses. Selline lähenemine on ka põhjendatav, sest RMK maksukoormus on niikuinii erametsaomaniku maksukoormusest väiksem (RMK tasub riigile tulumaksu ainult uuendusraiete müügist teenitud tulust, erametsaomanik aga igasuguse raieliigi teostamisega teenitud rahast).

Kuna eesmärgiks on, et käesolevat uurimistööd saaks kasutada seadusandluse muudatuste välja töötamisel, on maamaksuseaduse muutmise vajalikkus allpool esitatud seaduse eelnõu seletuskirja kujul.

Seaduse eesmärgiks on aidata kaasa metsauuenduse mahu kasvule erametsades, motiveerides erametsaomanikke läbi maksusoodustuste metsauuendustööde kiireks ja kvaliteetseks teostamiseks.

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu muudab maamaksuseadust selliselt, et loetelusse, kus on ära nimetatud maamaksust vabastatud maa, lisatakse uuenenud metsamaa. Seega saab erametsaomanik maksuvabastuse hukkunud metsaosa või lageraieala kvaliteetsel taasmetsastamisel. Siiski jõustub maksuvabastus vaid juhul, kui hukkunud või lagedaks raiutud metsaosa on uuenenud metsaseaduses nimetatud kujul (s.t., et seal kasvab enam kui 1200 ülepinnaliselt paiknevat ja vähemalt 0,8 m kõrgust peapuuliigi taime hektari kohta), metsaomanik on metsauuendustööde kohta eelnevalt esitanud metsateatise ning keskkonnateenistuse metsaspetsialist on raiesmiku looduses üle vaadanud ning lugenud selle uuenenuks.

Seega soodustatakse teatud tulemuseni – seaduses määratud tingimustele vastava metsauuenemiseni – jõudmist. Maksuvabastuse saamiseks ei oma tähtsust, milliseid uuendamisvõtteid on metsaomanik kasutanud või millises mahus on uuendustöid tehtud. Oluline on, et uuendamisvõtete kasutamine on andnud metsaseaduses soovitud tulemuse.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Seaduse mõjud
Arvestades, et Euroopa viimase aja praktikas peetakse maksusüsteemi üheks mõjukamaks vahendiks inimeste suunamisel keskkonnasäästlikule looduskasutusele, aitab maamaksuseaduse muutmine eeldatavasti oluliselt kaasa metsauuenduse mahu suurenemisele erametsades. Seaduse jõustumine peaks oluliselt vähendama juhtumeid, mil metsauuendust tehakse ebakvaliteetselt või jäetakse hoopistükkis tegemata.

Eesti lähinaabritest on aastaid kasutanud raiesmiku uuendamise maksuvabastuse põhimõtet Soome maksusüsteem. Ka Lätis on metsaomanik teatud perioodiks vabastatud maamaksu tasumisest metsa uuendamisele järgnevate aastate jooksul. Samuti arvestab metsanduse eripäraga Saksa maksusüsteem, kus metsamaale kinnisvaramaksu määramisel võetakse arvesse nii puistu vanust kui liigilist koosseisu.

Seega arvestavad meie lähinaabritest metsandusmaade maksusüsteemid metsa majandamise eripära ja motiveerivad maksusüsteemi kaudu metsaomanikke uuendustööde aktiivsele ja nõuetekohasele läbi viimisele. Kehtib põhimõte, et kvaliteetselt rajatud ja hästi hooldatud noore metsa korral maksu tasuma ei pea.

Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud
Riigimetsa Majandamise Keskuse konsultatsiooniosakonna poolt koostatud põhjaliku analüüsi kohaselt tähendab rajatud metsakultuuriga erametsamaalt maamaksu mittemaksmine 25 aasta jooksul maamaksu vähemlaekumist kuni 19,9 miljoni krooni. Arvestades, et maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse ning moodustab olulise osa nende tuludest, tuleb riigieelarvest kohalikele omavalitsustele sellises suurusjärgus ka maksutulude puudujääk kompenseerida. Seaduse mõjul metsauuenduse mahu eeldatavat kasvu arvestades ei ole aga maksutulude hetkeline vähemlaekumine märkimisväärne.

Seaduse rakendamine ei too riigi jaoks kaasa uusi olulisi administratiivkulusid. Kuigi eelnõus on sätestatud vajadus uuendusalade kontrollimiseks keskkonnateenistuste poolt, ei suurenda see nende töökoormust, kuna erametsades toimuva kohta teabe hankimine (sealhulgas lageraiealade üle vaatamine) kuulub niikuinii nende tööfunktsioonide hulka.

Pikas perspektiivis suurendab seadus riigile ja kohalikele omavalitsustele maksutulude laekumist, kuna loob eeldused kvaliteetsete puistute rajamiseks ning metsanduse tulukuse kasvuks, suurendades kaugemas tulevikus seeläbi  metsandussektori rahalist panust riigieelarvesse.

Rakendusaktid
Seaduse rakendamisel ei ole vajalik kehtestada uusi rakendusakte. Vajalik on aga täiendada rahandusministri määrusega kehtestatud „Kohalike omavalitsuste poolt maksuametile esitatavate andmete loetelu ning nende esitamise korra“ §-i 3 selliselt, et kohalik omavalitsus esitaks maksuametile maksustatavate maaüksuste kohta ka andmed uuendatud metsaosade pindala osas.


Soovitus seaduse menetlemiseks ja rakendamiseks
Seaduse jõustumiseks peaks andma teatud ajavaru, et asjaomased institutsioonid omaksid piisavat ettevalmistusaega õigusliku olustikuga kohanemiseks.

Kuna seadus viitab metsaseadusele (määrab, mida loetakse uuenenud metsaks) ning uue metsaseadusega, millega soovitakse rakendada metsauuenduse tagatisraha süsteemi, suureneb automaatselt lageraiealade looduses kontrollimise vajadus, on soovitav ka maamaksuseaduse muudatusi menetleda ja jõustada üheskoos uue metsaseadusega. Selliselt käitudes antaks keskkonnaministeeriumi poolt ka hea signaal metsaomanikele, et riik ei kavanda ainuüksi uute kohustuste kehtestamist, vaid loob metsaomaniku käitumise mõjutamiseks ka soodustava sisuga sätteid.


Jaanus Aun
Jurist


Metsävero-opas, Metsäliitto Osuuskunta,2003,  lk. 3-5

Kiviniemi,M. Metsaoikeus. Jyväskylä 1997, lk. 308

IMG Konsultant AS, “Metsandust puudutava maksusüsteemi analüüs ja korrastamine“, Tallinn 2000, lk.41.

Metsävero-opas, Metsäliitto Osuuskunta,2003, lk. 6 - 7

IMG Konsultant AS, “Metsandust puudutava maksusüsteemi analüüs ja korrastamine“, Tallinn 2000, lk. 45-46

Karlsson, Stefan. Isiklik kontakt.

Brokate, A., Kaimre, P. “Comparison of Forest Taxation in Germany and Estonia”. Avaldamata, kättesaadav sihtasutuses Erametsakeskus

Tõnisson, Kristjan. Roheline Värav, 09. 10. 2003


ULUKIKAHJUSTUSTE KOMPENSEERIMISEST JA MAAOMANIKE JAHIÕIGUSEST MÕNEDE EUROOPA RIIKIDE ÕIGUSKORDADES
Ulukikahjustuste kompenseerimisest ja maaomanike jahiõigusest mõnede Euroopa riikide õiguskordades.

Sissejuhatus

Käesoleva lühiuurimuse eesmärgiks on anda ülevaade maaomanikele ulukikahjustuste kompenseerimisest mõnedes Euroopa riikides. Uurimise alla on võetud mõningad arenenud jahiõigusega maad, mille õiguskordade kohta oli võimalik hankida informatsiooni massiteabevahendite või autori isiklike kontaktide kaudu. Kuna töö tellija (SA Erametsakeskus) poolt on seatud eesmärgiks selgitada just kompensatsioonisüsteemide olemasolu, ongi ennekõike uuritud, kas ja kuidas toimub kompensatsioonide maksmine metsakahjustuste korral.

Kuna aga Eesti ühiskonnas on laiemalt tõusetunud küsimus maaomanike õigustest seoses jahiõiguse realiseerimisega oma maal, on kirjeldatud ka maaomanike õiguste määra mõnedes riikides. Siiski tuleb tunnistada, et seoses kättesaadava info piiratusega on ka ülevaade maaomanike õigustest suhteliselt lünklik, piirdudes mõne riigi praktika kirjeldamisel pelgalt üldise sisuga informatsiooni edastamisega. Seetõttu on ilmnenud vajadus viia tulevikus läbi põhjalikum uuring, mis annaks detailsema ülevaate maaomanike, riigi ja jahipidajate suhetest erinevates Euroopa riikides.

Töö peaks Eesti jaoks aitama lahendada küsimust, kas metsaomanikele peaks hüvitatama jahiloomade poolt kasvavale metsale tekitatud kahjusid ning kui kompensatsioone kasutada, siis millises ulatuses, tingimustel ja korras peaks hüvitiste maksmine toimuma. Seetõttu on töö lõpposas antud ka mõningaid soovitusi ulukikahjude hüvitamise käivitamiseks Eestis.

1. Üldist

Erinevad õigussüsteemid kasutavad ka erinevaid jahiõiguse realiseerimise viis. Annie Charlez, Prantsuse jurist, on grupeerinud jahiõiguse realiseerumist järgmiselt[1]:

1) Tegemist võib olla ülikliku eelisõigusega. Riik omab õigust ja otsustab, kes seda kasutada saab (nii oli olukord Prantsusmaal ancien régime ajal ja näiteks endise Nõukogude Liidu liiduvabariikides);
2) Jahiõigus võib olla rangelt seotud maaomandiga, millisel juhul on ainult maaomanikul õigus oma maal jahti pidada või volitada teisi isikuid oma maal jahipidamiseks;
3) Jahiõigus võib olla ka määratletud kui vastava loa/litsentsi saanud isikute õigus jahti pidada. Reeglina on loa väljastajaks riik ning see tähendab, et maaomanikud ei saa kasutada oma maad jahinduslikul otstarbel. Sellist süsteemi kasutati Rooma riigis ning on praegu rakendusel mõnedes Portugali piirkondades.
4) Tegemist võib olla maaomandiga seotud õigusega, kuid eksisteerib erinevates sektsioonides kui mitmete erinevate õiguste korraga peale panemine samale territooriumile. Selline on olukord näiteks Madagaskaril, kus jahiõigus võib paralleelselt eksisteerida sama maa suhtes koos teiste õigustega (nagu näiteks raieõigus).
5) Teatud juhtudel võib jahiõigus olla seotud omandiõigusega, kuid allutatud teatud piirangutele. Nii näiteks võib esineda nõue maade ühendamiseks kas vastavalt teatud loomaliikide jahtimisele (nagu Rootsis põdrajahi korraldamisel) või eesmärgil majandada kogu jahiulukivaru teatud kindlal maa-alal (näiteks jahipiirkondade moodustamine Saksamaal või Austrias, mida renditakse jahimeestele). Ka näiteks Prantsusmaal on üldprintsiibina jahiõigus seotud maaomandiõigusega.

Loomulikult võib lisaks kõigile eelkirjeldatud versioonidele esineda kombinatsioone nimetatud süsteemidest. Nii on ka jahiõigusega Eestis, mis jahiseaduse § 3 lg.1 väljendatud  üldpõhimõtte kohaselt on maaomaniku õigus, kuid sisuliselt annab seadus maaomanikule ainult kaks selget võimalust:

- pidada jahti väikeulukitele;
- keelata jahipidamine oma maal.

Reaalselt kuulub Eestis küttimisõigus (sealhulgas suurulukite küttimisõigus täielikult) jahindusega tegelevatele mittetulundusühingutele. Seega võib väita, et Eesti jahiõiguse kujundamisel on lähtutud nii jahiõiguse maaomanikule kuulumise kui ka ülikliku eelisõiguse (jahindusorganisatsioonide diktaat!) põhimõtetest.

2. Maaomanike õigustest ja ulukikahjustuste kompenseerimise võimalustest erinevate riikide õiguskordades.

Alljärgnevalt on toodud ülevaade maaomaniku õigustest seoses jahipidamisega ning metsaomanikele jahiulukite poolt tekitatud kahjude hüvitamisest Soome, Rootsi, Saksamaa, Taanis ja Prantsusmaa õiguskordades. Lisaks on uuritud ka Eestis enne Nõukogude okupatsiooni kehtinud süsteemi.

2.1. Soome
2.1.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Kuigi üldpõhimõttena kuulub Soomes jahiõigus maaomanikule, on seal paljuski kasutusel nn. kogukondliku jahipidamise süsteem. Reaalselt peavad jahti jahindusorganisatsioonid, kellega maaomanikul on sõlmitud jahirendilepingud. Siiski on maaomanikul õigus, aga mitte kohustus jahipidamisõigus edasi rentida. Maaomanik võib ka ise oma maal jahti pidada (arvestades siiski seadusest tulenevate kitsendustega). Kuigi seadusandlus võimaldab maaomanikul küsida tasu maa jahimaana rendile andmise eest, on makstava tasu määrad enamjaolt marginaalsed (selline on lihtsalt väljakujunenud tava)[2]. Olulised piirangud esinevad seoses jahipidamisega hirvlastele. Nimelt peab põdrajahi pidamiseks kasutatava ala suurus olema vähemalt 1000 ha ning muude hirvlaste küttimiseks vähemalt 500 ha. Samuti on hirvlaste küttimiseks vaja hankida eraldi luba. Arvestades, et suure osa maaomanike omand ei ulatu eelpool nimetatud piirini, ei ole enamusel maaomanikel automaatset õigust oma maal hirvlastele jahti pidada. Seda saab teha näiteks jahindusorganisatsiooni kaudu, kelle kasutuses on piisavalt suure pindaalaga jahipiirkond.

Seega piirneb maaomaniku jahipidamisõigus ennekõike õigusega küttida oma maal väikeulukeid.

2.1.2. Ulukikahjude kompenseerimine

Soome jahiseaduse § 87 määrab üldnormina, et ulukite poolt põllumajandusele, metsandusele, kalandusele, liiklusele ning kodu – ja kariloomadele põhjustatud kahju hüvitatakse majandusliku arvestuse piires riiklikest vahenditest. Peamiselt käsitletakse ulukikahjustuste kompenseerimist hirvlaste poolt tekitatud kahjude tähenduses. Valitsus on 21. 12. 2000.a. andnud ka vastava määruse hirvede poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks. Selle kohaselt hüvitatakse metsale tekitatud kahjud, kui puistu või metsakultuuri väärtus on vähenenud oluliselt või kui ala on vaja uuesti metsastada või puistu vajab täiendamist. Hüvitise maksmise eelduseks on vähemalt ühe minimaalselt 0,1 ha suuruse, ühes ringpiiris paikneva ala esinemine, mille elujõulistest taimedest on märkimisväärne osa kahjustatud. Üksikute hajali kasvavate puude puhul kompensatsiooni ei maksta.

Põtrade poolt metsale tekitatud kahju hõlmab taasmetsastamise või metsaistutusmaterjaliga puistu täiendamise kulusid. Hüvitist makstakse vaid sellise puistu eest, mille kasvatamine omab majanduslikku tähtsust. Põtrade piirkonnana tuntud aladele istutatud põtrade lemmikliike nagu näiteks kõvasid lehtpuid ei kompenseerita. Hüvitise saamise eelduseks on, et kompensatsiooni taotleja on näiteks nõustunud rajatud metsakulutuurile aia ümberehitamise või muude põtrade tõrjeabinõude rakendamisega. Samuti on tingimuseks, et hüvitise taotleja ei ole ise oma tegudega aidanud kaasa kahjude tekkimisele või laienemisele. Metsale tekitatud kahju hüvitamiseks on vastav taotlus vaja esitada kolme aasta jooksul.

Lisaks metsakahjudele hüvitatakse kahjusid ka põllumajandustootjatele (lähtudes kaotatud saagi väärtusest). Liiklusõnnetustest sündinud kahjud hüvitatakse lähtudes transpordivahendi remondikuludest või vara väärtuse vähenemisest. Hüvitis võidakse jätta maksmata, kui liikleja ei jälginud piisavaid ettevaatusabinõusid piirkonnas, kus põdraoht on vastavate märkidega tähistatud.

Siiski tuleb kahju kannatajal arvestada, et riigi poolt ei korvata kõiki kahjusid täies ulatuses. Nimelt tuleb endal alati arvestada suhteliselt kõrge omavastutuse määraga – 250 EUR kahjujuhtumi kohta. Suhteliselt kõrgele omavastutuse määrale vaatamata maksab Soome riik aastas põdrakahjude hüvitisi märkimisväärses summas. Nii eraldas riik 2002.a. põtrade poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks kokku 4,4 mil./EUR.

2.2. Prantsusmaa
2.2.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Prantsusmaal kehtib üldprintsiip, et jahiõigus on üks osa maaomandiõigusest. See printsiip fikseeriti juba 1844.a. vastu võetud keskkonnakoodeksi jahiõiguse osas: „Teise isiku maal ei ole jahipidamine lubatud ilma selle maaomaniku või tema järeltulija välja öeldud nõusolekuta“[3]. Jahiõigus on niisiis osa maaomandiõigusest ning selle õiguse realiseerimine sõltub maaomanikust või muust isikust, kellele jahiõigus kuulub (jahiselts, jahiõiguse rentnik) jne. Prantsusmaa kohtupraktikas on kinnitust leidnud seisukoht, et see on tegelik õigus millegi – s.o. territooriumi – üle ning mitte personaalne, isikustatud õigus.

Jahipidamisõiguse realiseerimine ei sõltu üldjuhul jahipidamiseks kasutatava maa-ala suurusest (s.t. üldjuhul puudub minimaalse ringpiiri nõue). Erandid sellest üldreeglist kehtivad siis, kui jahipidamiseks kasutatav maa asub Alsace-Moselle maakonnas või kui jahipidamise korraldamiseks on loodud kohalik jahiselts. Lisaks võivad jahipidamise piirangud (s.h. konkreetsed lisakohustused) tuleneda jahikorralduskavast, mida koostatakse nii regionaalsel kui konkreetse jahipidamisüksuse tasandil.

Seega: kui jahimehed soovivad jahipidamist harrastada, tuleb neil kas saada maaomanikuks või osta jahipidamisõigus maaomanikult või muult isikult, kellele jahiõigus kuulub.

Praktikas esineb mitmeid erinevaid vorme, kuidas jahipidamisõigust omandada:

- lihtne suulises vormis leping, mille saab igal ajal üles öelda;
- kirjalik leping või luba, mis on tavaliselt kehtiv ühe jahihooaja jooksul või teatud loomaliikide suhtes;
- kirjalik rendileping, mille võib registreerida, et kindlalt tagada ta kehtivus teatud ajaperioodi vältel;
- jahiõiguse kasutamine 1901.a. seaduse alusel loodud jahiseltsi kaudu, kelle omandisse kuulub jahipidamises kasutatav maa või kes on rentinud jahipidamiõiguse. Sel juhul võivad jahti pidada jahiseltsi kõik liikmed.

Avalik-õiguslik maomanik ja jahiõigus
Riik on samuti maaomanik ja võib otsustada, kuidas talle kuuluvat jahiõigust kasutada. Riiklik Metsaamet, kes majandab riigi metsi, korraldab iga 12 aasta tagant jahiõiguste müügi avalikul oksjonil, millel võivad osaleda kõik Euroopa Liidu kodanikud.

Kohalikule omavalitsusele kuuluv maa võib olla avatud kõigile ametlikele jahimeestele. Seda kutsutakse nn. „banaalne jahipidamine“ ja on valdavalt levinud Lõuna-Prantsusmaal.

Kohalik omavalitsus võib ka jahiõiguse välja rentida eraisikule või jahiseltsile. Kui jahimaa antakse kohaliku jahiseltsi kasutusse on rendi suurus tavaliselt väga madal (palju väiksem kui turuhind) või antakse kasutusõigus kogunisti tasuta. Sel juhul on jahiselts aga kohustatud lubama ühineda jahiseltsiga kõigil piirkonna elanikel ja maksumaksjatel. Kui seda ei tehta, rendib kohalik omavalitsus oma jahimaa välja turuhinnaga. Siiski jääb sellise, valla maade jahipidamisele vaba juurdepääsu andmine üha harvemaks, kuna teatud juhtudel võiks jahimaa turuhinnaga välja rentimine anda kohalikule omavalitsusele olulist tulu.

Piirangud vabaks jahipidamiseks maaomaniku poolt
Võrreldes muu Prantsusmaaga eksisteerivad erinevused Alsace – Moselle piirkonnas.

Selles piirkonnas on väiksemate kui 25 ha suuruse ringpiiriga maaüksuste puhul jahiõiguse omanikuks kohalik omavalitsus, kes moodustab vähemalt 200 ha suurused jahipiirkonnad ning korraldab jahiõiguse müüki avalikul oksjonil. Maaomaniku asemel korraldab jahiõiguse teostamist kohalik omavalitsus. Jahiõiguse müügist teenitud raha jagatakse kas maaomanikele või jäetakse valla eelarvesse.

Jahiõiguse kuulumine jahiseltsile (ingl. k. ACCA – authorised local hunting association)

Lisaks võib jahiõigus kuuluda erinevalt eelkirjeldatust kohalikele jahiseltsidele. Jahiõiguse andmise asemel kohalikule omavalitsusele on jahiõigus antud 1901.a. seaduse alusel asutatud organisatsioonile. Kui selline jahiselts on kohaliku omavalitsuse territooriumil loodud, antakse jahiseltsile üle jahiõigus maadel, mille suurus ühes ringpiiris on vähem kui 20 ha (teatud erijuhtudel, mil jahiseltsi loomine on olnud kohustuslik võib nimetatud piiri tõsta kuni 60 hektarini). Suuremate kinnistute puhul antakse jahipidamise õigus kas vabatahtlikult üle jahiseltsile või teostatakse jahipidamist maaomaniku enese poolt.

Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele 29. 04. 1999.a. (Chassagnou vs. Others) võivad maaomanikud, kes siiski ei soovi jahipidamist oma maal, nõuda, et nende maaüksus arvataks välja jahiseltsile jahipidamiseks antud jahimaa hulgast. Sel juhul on jahipidamine nendel maadel keelatud nii jahiseltsile kui ka maaomanikele endile.

Seega võib jahiõiguse teostamisele olla seatud hulgaliselt lisapiiranguid. Üldprintsiibina on siiski kehtiv põhimõte, et jahiõigus kuulub maaomanikule, kes võib jahipidamise õigust konkreetsele isikule edasi anda.

2.2.2. Ulukikahjustuste kompenseerimine

Ulukikahjude kaitseks võib kasutada ennetavaid meetmeid nagu näiteks jahipidajate informeerimine rajatud metsanoorendikest, et jahipidamist suunata rohkem potentsiaalsete kahjustuste alale, või kasutada näiteks kaitsetarasid[4]. Kuna viimast meedet peetakse küllaltki kulukaks ja leiab seetõttu suhteliselt vähe kasutamist on hiljuti algatatud seaduseelnõu, mis näeks ette riigipoolse toetuse kaitseaedade rajamiseks.

Siiski näeb Prantsusmaa Keskkonnakoodeks ette ka maaomanike võimaluse saada kompensatsiooni ulukikahjustuste eest. Kahju hüvitamise võimalus on aga piiratud. Nimelt sätestab seadus, et hüvitatakse vaid suurulukite poolt tekitatud kahju, kui uluk on tulnud looduskaitsereservaadist või alalt, mille suhtes on olemas jahikorralduskava. Kui on tõendatud, et uluk on tulnud maaomaniku enda maalt, siis ulukikahjustuste eest kompensatsiooni ei maksta.

Prantsuse õigus võimaldab ühtviisi kompensatsiooni saada nii põllumajandustootjatel kui ka metsaomanikel. Kuna aga kompensatsioonitaotlusi menetleb piirkondlik ulukikahjustuste komisjon ning nimetatud komisjoni tegevus on tugevalt mõjutatud põllumajandustootjate lobby  poolt, on praktikas põllumeestel hüvitise saamine reaalsem kui metsakasvatajatel. Siiski õnnestub ka metsaomanikel aeg – ajalt kompensatsiooni saada, kuid seda siis, kui on olemas eksperdiarvamused, mis kinnitavad, et kahjustused on tekitatud ulukite poolt, kes ei ole pärit nende oma maalt.

Saadav hüvitis katab nii tekitatud kahju heastamise kulud kui hüvitab ka tulevikus rakendatavate kaitsemeetmete kasutamise. Metsaomanikule makstakse uuesti istutavate taimede või ka ehitatava aia maksumus, kuid ei tasuta tema oma tööga seotud kulutusi.

Siiski tuleb tõdeda, et erinevalt põllumeestest on metsaomaniku poolt kompensatsiooni saamine pigem erand kui reegel.

2.3. Saksamaa (Alam-Saksimaa näitel)

Saksamaa jahiõiguse juriidiline süsteem on kahetasandiline nagu teistegi valdkondade puhul: föderaalse ehk riikliku tasandi seadus paneb paika üldpõhimõtted ning konkreetse liidumaa seadus määrab kindlaks jahipidamise reeglid vastaval liidumaal[5].

2.3.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Saksa jahiseadus fikseerib jahinduse üldpõhimõtte, milleks on jahiulukivaru säästva kasutamise tagamine. Samas jääb üleriiklik jahiseadus siiski väheregulatiivseks, määrates, tõsi küll, et jahiõigus on seotud maaomandiõigusega.
Alljärgnevalt on antud lähem ülevaade jahiõiguse regulatsioonidest ühel liidumaadest, Alam - Saksimaal.
Esmalt vajab mainimist, et ühiskonnas on juurdunud arusaam, et jahindus on üks osa maakasutusest ja peab nii nagu teised maakasutuse liigid (põllumajandus, metsandus) andma maaomanikule võimaluse maaomandi kasutamisest tulu saada. Nii nagu mitmetes teistes õiguskordades on siingi suuremate maaomanike võimalused jahipidamisest tulu teenida suuremad kui väikemaaomanikel. Kui maaüksuse suurus ühes ringpiiris on vähemalt 75 ha (sealhulgas ei lõhu maaüksust läbiv avalikult kasutatav tee ühtset ringpiiri) on maaomanikul täielik jahipidamisõigus – see tähendab õigust ise jahti pidada (s.h. jaht suurulukitele) või jahiõigust edasi loovutada (välja rentida). Sealhulgas ei ole maaomanikul kohustust kuuluda jahindusorganisatsioonide liikmeskonda. Õiguses ise jahti pidada seisneb ka peamine põhjus, miks metsaomanikel ei ole võimalik ulukikahjustuste esinemisel riigilt kompensatsiooni saada – kui maaomanikule on antud võimalus ise oma maal jahti pidada, saab ta ka ise võtta kasutusele arvestatavaid meetmeid ulukikahjude ärahoidmiseks.

Hoolimata suurmaaomanike õigusest ise oma maal jahti pidada on jahinduse korraldamisel oluline roll kanda ka jahiseltsidel. Reeglina tegutseb jahiselts kohaliku omavalitsuse tasandil (ühe jahipiirkonna miinimumsuuruseks on 250 ha). Märkimisväärne on põhimõte, mille alusel jahiseltsi liikmeskond kujuneb. Nimelt on maaomanikud, kelle maa kuulub jahimaa hulka, automaatselt jahiseltsi liikmed. Siit tuleneb aga ka peamine erinevus Eestis tegutsevate jahiseltside ja Saksamaa jahiseltside vahel. Kui meil on jahiselts jahimeeste ühendus, kes võivad olla erinevate elualade esindajad ning ei pea olema maaomanikud, siis Saksamaal on jahiseltsi liikmeteks just nimelt maaomanikud.

Jahiseltsil on automaatne õigus pidada jahti eramaadel (väiksemad kui 75 ha). Jahiselts, kui tema liikmete hulgas on jahimehi, võib ise jahti pidada, kuid võib jahiõiguse edasi anda (välja rentida). Kusjuures selts võib jahiõiguse edasi anda, ainult füüsilisele isikule (kellel omakorda on edasirentimise võimalus füüsilistele isikutele). Raha, mis jahiõiguse müügist tuleb, makstakse jahiseltsi kaudu maaomanikele. Hea jahipiirkond (näiteks hirvlaste ja metssigade suure arvukusega ala) võib anda maaomanikule tulu 50 – 100 eur/ha aastas, mis ilmselgelt võib ületada metsa majandamisest saadud kasu.

Üldreeglina ei ole sõlmitud lepingut jahiseltsi ja maaomanike vahel. On leitud, et kuna keskmine maaomand on küllaltki väike (keskmine metsaomand näit. 3-4 ha) ei ole reaalne nõuda, et jahiselts sõlmiks jahipidamise teostamiseks lepingu iga maaomanikuga. Samas ei ole lepingu järgi ka tungivat vajadust, kuna jahiseltsi liikmeskond koosneb eranditult maaomanikest ehk nendel, kelle maadel jahti peetakse on ka täielik ülevaade ja kontroll eramaal jahipidamise üle.

Jahiselts on reeglina ikkagi kohaliku omavalitsuse tasandil tegutsev selts, kus kõik maaomanikud on automaatselt selle seltsi liikmed. Seega: jaiseltsid on maaomanike ühendused, kes võivad ise ka jahti pidada.

Jahiseltsi tegevus ulukivarude kasutamisel on kindlaks määratud jahikorralduskavaga, mille täitmist omakorda kontrollib vastav riigiasutus. Jahikorralduskava on dünaamiline dokument, mis vaadatakse üle kord aastas ning kus vastavalt vajadusele korrigeeritakse ka lasta lubatavate ulukite määra.

2.3.2. Ulukikahjustuste kompenseerimine

Kuna jahiselts on õigustatud eramaadel jahti pidama, on ta ka vastutav maaomanikele ulukikahjustuste hüvitamise eest. Metsaomanikele makstakse kompensatsiooni, kui ulukite poolt on kahjustatud peapuuliiki. Kui maaomanik istutab mittetavalisi puuliike, mis võivad olla eriti ohustatud, saab ta kompensatsiooni ainult juhul, kui on kahjustuste vastu kasutanud olulisi kaitsemeetmeid. Oluline on märkida, et jahiseltsil on maaomanikele ulukikahjude hüvitamise suhtes kõrgendatud tsiviilvastutus. See tähendab, et jahiselts on vastutav ulukikahjude hüvitamise eest igal juhul, sõltumata sellest, kas jahiseltsi poolt on jahipidamisel rikutud mõnd õigusnormi või mitte.[6] Kehtib põhimõte, et see, kellel on õigus jahipidamist korraldada ja kes saab jahipidamisest kasu, on ka vastutav, kui ulukid on maaomanikule kahju tekitanud. Riik maaomanikule kahjusid ei hüvita.  Riik ei maksa kompensatsioone, kuna maaomanik teenib raha jahiõiguse müügist ja maaomanikel on oma organisatsoon, mis jahipidamist korraldab. Seega on

riik hoopis andnud maaomanikele võimaluse ise kasutusele võtta kaitsemeetmed oma ettevõtluse ja investeeringute säilitamiseks ning hoidub maksumaksja raha kasutamisest eraomandile tekitatud kahju hüvitamiseks.
      
Ulukikahjustuse ulatuse hindamiseks pöördutakse sõltumatu hindaja poole. Esmalt teavitab maaomanik kohalikku omavalitsust kahjutuse olemasolust. Viimane määrab eksperdi, kes hindab kahjustuse suuruse ja määrab summa, mis tuleks omanikule maksta. Sõltumatu spetsialist on Alam-Saksimaa puhul näiteks Põllumajanduskoja metsandusekspert. Tema hinnanguga mittenõustumisel on pooltel omakorda võimalus pöörduda kohtu poole.

2.4. Taani
2.4.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Sarnaselt teiste Lääne-Euroopa riikide õigussüsteemidega on ka Taanis kasutusel üldpõhimõte, et jahiõigus on seotud maaomandiõigusega. Nii sätestavad Taani jahi – ja ulukivarude kasutamise seaduse §-id 13 ja 14 lg.1, et ükski isik ei või jahti pidada, kui talle ei kuulu jahiõigus ning maaomandiga seotud jahiõigus kuulub maa omanikule[7].

Väga tihedat sidet maaomandiõiguse ja jahiõiguse vahel toonitab seaduse § 20 lg.1, mille kohaselt ei või maaomaniku jahiõigust maaomandiõigusest eraldi käsutada ega püsivalt eraldada.

Siiski lubab seadus maaomanikul jahiõiguse teatud ajaks (mitte rohkem kui 30 aastaks) kolmandatele isikutele edasi anda. Minimaalne ala, kus jahti võib pidada on 1 ha suurune, ühes ringpiiris olev maaüksus. Kusjuures seaduse § 18 lg. 2 täpsustab, et ainult maaomanikul on õigus pidada jahti väiksemal alal kui 5 ha suurune ühes ringpiiris olev maaüksus. Isik, kes on jahiõiguse ostnud, saab jahti pidada, kui tal on jahiõigus vähemalt 5 ha suurusel kompaktsel maa-alal. Hoolimata väikesest ringpiiri nõudest on siiski tagatud ohutu jahipidamine. Näiteks on ilma elamu omaniku loata keelatud laskmine lähemal kui 50 m eluhoonetest.

Seega võib Taani maaomanik ise oma maal jahti pidada või jahipidamisõiguse edasi rentida. Erinevus mitme teise riigi õigussüsteemist seisneb asjaolus, et minimaalse ringpiiri nõue on viidud väga madalale – jahiõigus ei ole mitte ainult suurmaaomanike privileeg, vaid enamuse maaomanike võimalus oma maaomandit mitmekesiselt kasutada.

Veekogudel kuulub jahiõigus maaomanikele, kelle kinnistu piirneb veekoguga.

Erinevalt Eesti jahiõigusest, kus haavatud uluki jälitamine on võõral maal lubatud isegi sõltumata maaomaniku nõusolekust, ei ole haavatud uluki jälitamine teise maaomaniku maal lubatud. Uluki tabanud jahimehel on kohustus nii kiiresti kui võimalik teavitada lastud uluki olemasolust maaomanikku või selle maaüksuse jahiõiguse omanikku.

2.4.2. Ulukikahjustuste kompenseerimine

Taani jahiseadusest ega alama astme õigusaktidest ei leia sätteid, mis reguleeriksid maaomanikele ulukikahjustuste eest kompensatsiooni maksmist. Kuna ka väikemaaomanikel on õigus oma maal jahti pidada (muidugi juhul, kui nad vastavad jahipidamiseks õigustatud isiku suhtes kehtestatud nõuetele) või jahiõigust ise edasi müüa, siis on leitud, et kuna Taani jahiõigus on maaomanikule andnud võimaluse jahipidamisest tulu teenida ning ka oma maaomandit kaitsta, ei pea riik rahalist kompensatsiooni maksma.

Siiski on jahiseaduses sätted, mis reguleerivad ulukikahjustuste ärahoidmist. Allpool nendest lühike refereering:

Keskkonna – ja energiaministril on õigus vastu võtta määrus, mis sätestab nõuded ulukite tabamisele/jahtimisele, et muuhulgas ära hoida kahjustusi metsale.

Vastav määrus (ingl.k. Executive Order on Damage Caused by Game) sätestab, et sõltumata jahipidamiseks kehtestatud jahiaegadest võib metsakahjustuste vältimiseks muuhulgas lubada jahipidamist väljaspool jahiaega. Siiski on ka siin jäetud maaomanikule üsna suur otsustusõigus. Nimelt saab maaomanik ise otsustada, kas lubada oma maal ulukite jahtimist väljaspool jahiaega või mitte. Jahiõiguse rentija saab jahihooaja välisel ajal ulukeid lasta ainult erikokkuleppel maaomanikuga.

Lisaks ülaltoodule on Taani jahiseaduses ka säte, mis käsitleb metsanoorendike kaitseks aedade püstitamist. Nimelt lubab seadus (§ 30 lg. 2 p. 2), et metsaistanduse kaitseks võib aia püstitada selliselt, et loomadele ei ole jäetud aiast mingit läbipääsu.

2.5. Rootsi
2.5.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Iga maaomanik, sõltumata maaomandi suurusest omab jahipidamisõigust oma maal. Jahipidamisõigust ei ole tiheasustusega aladel, kuid maapiirkonnas ei ole minimaalse jahipidamiseks sobiva ala nõuet. Maaomaniku jahiõigust peetakse väga tugevaks õiguseks, kuna on kuulunud maaomanikele juba üle 200 aasta. Kui omanik ise ei soovi jahiõigust teostada, võib ta selle kas osaliselt või tervikuna välja rentida. Umbes pool Rootsi territooriumist kuulub riigile või suurettevõtetele. Enamus sellest maast on antud rendile üksikisikutele või jahindusorganisatsioonidele. Ka suur osa jahimeestest on maaomanikud, kuid rohkem kui pool rendib siiski jahiõigust maaomanikelt või kuulub jahindusorganisatsioonidesse[8]. 

Levinud praktika on, et maaomanik rendib jahipidamisõiguse välja 5-10 aastaks ning linnade lähedal on rendisummad küllaltki kõrged, u. 20 EUR/ha. Põhja – Rootsis on rendihinnad madalamad, umbes 2-3 EUR/ha.

2.5.2. Ulukikahjustuste kompenseerimine

Alates 1995.a. ei maksa Rootsi riik enam maaomanikele hüvitist ulukikahjude eest. Maaomanik peab jahiõiguse realiseerimise kaudu reguleerima ulukite arvukust selliselt, et kahjude tekkimise risk oleks viidud minimaalseks. Enne 1995.a. sai maaomanik kompensatsiooni põllumajanduskultuuride kahjustamise korral, kuid mitte kunagi ei ole ulukikahjude eest makstud hüvitist metsaomanikele. Omanikul endal on jahiõiguse realiseerimise kaudu võimalus oma omandit kaitsta. Seetõttu ei ole kahjude kompenseerimine otstarbekas[9].

2.6. Jahipidamisõigusest Eesti Vabariigis 1934.a. jahiseaduse alusel
2.6.1. Maaomanike õigustest jahipidamisel

Eesti Vabariigis enne taasiseseisvumist kehtinud jahiseaduse andis maaomanikele senisest seadusest laiemad õigused. Seaduse §-st 1 tulenes, et üldjuhul kuulus jahipidamise õigus  maaomanikule. Vaid teatud veealadel (näiteks ühe kilomeetri laiuses lahtises veevöös, arvates rannast või roostikust, merel ning Peipsi-, Pihkva- ja Lämmijärvel), roostikes ja väikesaartel kuulus jahipidamisõigus riigile. Jahiseaduse §6 sätestas, et jahipidamise õiguse edasiandmine eramaadel – ja veekogudel võib toimuda ainult väljarentimise teel. Seadusest tulenevalt oli maaomanikul sisuliselt kaks võimalust jahipidamisõigust kasutada:

1) ise faktilist jahipidamist teostada;
2) anda maa jahimaana rendile.

Maaomanikul puudus õigus anda jahipidamisõigus näiteks tasuta edasi oma perekonnaliikmetele või sugulastele.
Kuigi jahirendileping oli tsiviilõiguslik kokkulepe, mille sisu määramisel said pooled (maaomanik ja jahirentnik) juhinduda tsiviilseaduste sätetest (ennekõike Balti Eraseadus § 4025 jj), sisaldas ka jahiseadus mõningaid kohustuslikke norme, mida lepingu osapooled pidid järgima. Nii sätestas jahiseaduse § 7, et jahirendileping peab olema kirjalik, see sõlmitakse vähemalt kuueks aastaks, see ei või sisaldada tingimusi, mis takistavad korralikku jahimajandust ning kasulikkude jahiloomade kaitsmist ja nende eest hoolitsemist, peab üksikasjaliselt loendama kõik need kohustused, mis jahirentnik peab teostama kasulikkude jahiloomade kaitseks ja nende eest hoolitsemiseks.

Lisaks pidid pooled arvestama, et jahirendilepingud kuulusid tempelmaksustamisele. See tähendab, et lepingus sätestatud rendisummalt pidi riigile makstama teatud tasu, mille suurus sõltus rendimakse suurusest (näit. üle 50 kuni 200 krooni – 0,2 % ehk 2 senti igalt 10 kroonilt). Jahirendilepingu näidiseksemplarist nähtub, et reeglina tasus jahirentnik ka tempelmaksu. Lisaks ilmneb, et tavaliselt sõlmiti lepingud justnimelt tasulistena – jahipidamise normaalse tava juurde kuulus, et jahirentnik maaomanikule ka tasu maksis[10].

Maaomanike õigustest rääkides on ka tähelepanuväärne, et jahi pidamine maaomaniku tahte vastaselt (s.o. jahipidamine võõral maal või võõras jahipiirkonnas) oli kriminaalseadustiku § 586¹ alusel koguni kriminaalkorras karistatav .

Samas ei piisanud jahirentnikel kõigest rendilepingu sõlmimisest maaomanikega, et eramaadel jahipidamisega alustada. Jahiseaduse § 11 kohaselt võis jahirentnik jahipidamist teostada ainult juhul, kui jahirendilepingutega oma kasutusse saadud eramaadest oli moodustatud jahipiirkond. Jahipiirkonna suurus pidi olema vähemalt 150 ha ning pidi olema loodud ühte ringpiiri kuuluvaist maa-aladest ja veekogudest ning oma asendi ja kuju poolest pidi piirkond võimaldama jahipidamist, jahiloomade eest hoolitsemist ja nende kaitsmist. Jahipiirkonna võis moodustada nii jahirentniku enda omandis olevatest kui rendile võetud maadest. Seega oli maaomanikul, kes vastas jahimehe kohta sätestatud nõuetele, võimalus rendilepingu alusel oma maaga liita ka naabermaaüksusi ning niimoodi luua arvestatava suurusega jahipiirkonna. Jahipiirkond registreeriti kohalikus omavalitsuses.

Kui jahipiirkonna rentnikuks oli juriidiline isik, võis jur. isik jahipidamisõigust teostada kas selle edasi rentimisel (kui selleks oli eelnevalt maaomaniku kirjalik nõusolek), anda tähtajalisi jahilube või pidada jahti oma liikmete kaudu

Seadus võimaldas jahipiirkondade omanikel või rentnikel võimaldada jahikülalistel tasuta jahipidamist kirjalike jahilubade alusel. Seega: kui maaomanik oli ka jahipiirkonna omanik, sai ta endale kutsuda nn. jahikülalisi, kuid sai jahiloa alusel jahipidamist siiski edasi anda vaid tasuta. Kui aga jahiluba anti tasu eest, loeti see jahipidamisõiguse edasirentimiseks.

Kokkuvõtvalt:

Endise Eesti Vabariigi aegadel oli maaomanikul, sõltumata omandi suurusest vaba võimalus ulukitele jahti pidada[11]. Lisaks oli võimalus ka tasu eest oma maad jahimaana rendile anda. Oluline on rõhutada, et lepingu olemasolu jahimehe ja maaomaniku vahel oli eeltingimus jahipiirkonna moodustamisele[12]. Seega oli maaomanike jaoks sisuliselt garanteeritud kooskõlastus jahipidamiseks nende maadel. Kuna lepingud nägid tihtipeale ette ka tasu maksmist, oli maaomanikul ka reaalne võimalus omandi jahipidamiseks kasutamise eest reaalset tulu teenida.

Pealegi võis ühel jahipiirkonnal olla mitu jahirentnikku, mis andis maaomanikule võimaluse lepingu sõlmimise läbirääkimisteks mitme isikuga ning ühtlasi võimaluse ka formuleerida lepingu tingimusi selliselt, et need näeksid ette tasu maksmise eramaa kasutamise eest.

Samas ei näinud toonased õigusaktid ette ulukikahjude kompenseerimist maaomanikele. Metsa – või põllukultuuride rikkumise või hävimise oht oli maaomaniku oma riisiko. On ka ilmne, et kuna seadus andis maaomanikule suhteliselt suured võimalused oma omandit ulukite vastu kaitsta (vägagi laiapiiriline küttimisõigus) ei olnud ka otstarbekas sätestada riigi ega jahimeeste kohustust hüvitada jahiloomade poolt tekitatud kahjusid.

3. Kokkuvõte

Nagu näitab põgus ülevaade mõnede Euroopa riikide jahindusalasest seadusandlusest, ei ole riigi poolt maaomanikele ulukikahjude hüvitamine väga levinud praktika. Reaalselt toimib kompensatsioonimehhanism Soomes, mõningased võimalused hüvitist saada on ka Prantsusmaa maaomanikel. Samas nähtub erinevate riikide jahindussüsteemide võrdlusest, et kompensatsioonide maksmine on otseses sõltuvuses maaomaniku õiguste mahust ise oma maal ulukite arvukust reguleerida või jahiõiguse realiseerimisest tulu saada. Kui maaomanik saab ise oma maal vabalt jahti pidada (näiteks Taani) või teenib olulist tulu jahiõiguse müügist (näiteks Saksamaa), siis ulukite poolt tekitatud kahjusid riigi poolt ei hüvitata. Kui aga maaomaniku võimalus jahipidamisest tulu teenida on tagasihoidlik (näiteks Soome), kompenseeritakse maaomanikule jahiloomade poolt põhjustatud kahjud.

Siiski tuleb käesolevatesse järeldustesse suhtuda ka kriitiliselt, kuna ülevaade teiste riikide jahindussüsteemist on tehtud erineva kättesaadavana olnud materjali põhjal. Mõne riigi kohta on kasutatud seadusandlust, mõnel juhul on allikaks olnud jahindus – või metsandusala asjatundjalt saadud informatsioon. Seega ei ole kõigi riikide puhul kasutatud sama liiki allikaid, mistõttu ei saa ka erinevate riikide jahindussüsteemide võrdlust päris korrektseks pidada. Seepärast oleks ka õige käesolevat tööd edasi arendada ning põhjalikumalt analüüsida ülaltoodud riikide seadusandlust ning jahinduspraktikat. Siiski saab töö tulemused anda kokkuvõtvalt edasi alljärgneva tabeli kaudu.
 

Kõrvutades Eesti jahindusalast seadusandlust teiste riikide vastavate õigusaktidega ning analüüsides Eesti maaomaniku võimalusi ise oma maal ulukite arvukust reguleerida või jahiõiguse edasi andmisest tulu teenida, nähtub, et Eestis oleks riigi poolt ulukikahjude kompenseerimine siiski vajalik. Põhjendan seda väidet allolevaga:

1)Eesti maaomanik saab ise oma maal jahti pidada ainult väikeulukitele (Jahiseaduse § 3 lg.2).[13]  Suurulukitele maaomaniku jahiõigus ei laiene. Muude jahiulukite (ehk väikeulukite) hulka kuulub aga loomadest, kes tõepoolest võib kasvavale metsale olulist kahju teha, ainult kobras (Keskkonnaministri määrus nr. 59, 09. 10. 2002)[14]. Suurulukitele peavad jahti jahindusorganisatsioonid. Eesti seaduse kohaselt ei ole maaomanikul automaatset õigust kuuluda oma kinnisasja asukohajärgse jahiseltsi liikmeskonda.

2)Jahiulukite minimaalne ja maksimaalne lubatud arvukus jahipiirkonnas määratakse jahimaakorralduskavaga, mille kinnitab keskkonnaminister. Seaduses ei ole sätet, mis kohustaks kaasama maaomanikke jahimaakorralduskava koostamisse. Seega ei ole maaomanikele garanteeritud võimalus kaasa rääkida ulukite lubatud arvukuse määramisele jahipiirkonnas, kuhu jääb nende maaüksus.

3)Maaomanikul ei ole reaalset võimalust oma maa jahimaana kasutada andmise eest tulu saada. Jahiseaduse § 8 lg. 2 näeb küll ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loale lisatakse maaomanikuga sõlmitud lepingud ning seadus ei välista maaomanikul jahiseltsilt maakasutuse eest tasu küsimast, kuid kuna jahipiirkonnal on praktikas ainult üks, monopoolses positsioonis kasutaja, ei näe need lepingud ette maaomanikule tasu maksmist[15].

4)Maaomanikul puudub võimalus ka väikeulukite jahipidamisõigust edasi rentida. Jahiseaduse § 34 sätestab, et jahiloa annab ja selle hinna kehtestab jahipiirkonna kasutaja. Seega on jahiseltsil kui jahipiirkonna kasutajal ka võimalus eramaadel jahipidamise korraldamise eest tasu teenida. Maaomanikule väljastab jahiloa (väikeulukitele) keskkonnateenistus. Maaomanikul endal ei ole seadusest tulenevalt õigust jahiluba väljastada.

5)Eesti jahiseaduses on säte (§ 24), mis käsitleb jahiseltsi poolt maaomanikule ulukikahjude kompenseerimist. Siiski on tegemist ülimalt piiratud tsiviilvastutusega, kuna jahiseltsi vastutus kaasneb ainult juhul, kui ta on otseselt rikkunud mõnd riigi poolt määratud kohustust. Praktikas ei ole teada ühtegi juhtumit, mil maaomanik oleks selle sätte alusel saanud jahiseltsilt ulukikahjude eest kompensatsiooni.

6)Eesti õigus ei näe ette maaomanikele ulukikahjude eest kompensatsiooni maksmist. Jahiseaduse § 23 lg. 3 annab keskkonnateenistusele õiguse korraldada jahiulukikahjustuste ilmnemisel jahipidamist väljaspool jahiaega ja jahiulukivaru kasutamist jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud mahust suuremas mahus. Lõige 4 lubab keskkonnateenistusel kohustada jahipiirkonna kasutajat likvideerima kopratammid keskkonnateenistuse määratud tähtajaks ja viisil, kui need põhjustavad jahiulukikahjustusi. Maaomanikele jahiulukite poolt kahjude riigi poolset hüvitamist seadus aga ette ei näe.

Seega võib Eesti jahiseaduse kohta öelda, et maaomaniku võimalus kaitsta näiteks oma metsakasvatuslikke investeeringuid ulukite vastu nende arvukuse reguleerimise kaudu on minimaalsed. Jahipidamissüsteem on senini toiminud selliselt, et maaomanikele jahiseltside poolt eramaade kasutamise eest tasu ei maksta. Samuti puudub maaomanikul reaalne võimalus saada jahiloomade poolt tekitatud kahju eest kompensatsiooni jahipiirkonna kasutajatelt või riigilt. Lisaks puuduvad ka toetused ulukikahjude ära hoidmiseks kaitsetarade vms. Loomise kaudu. Metsale tekitatud ulukikahjustusi ei kompenseeri ka kindlustusseltsid.

Eelnevast tulenevalt saab maaomanike huvides teha Eesti jahipidamissüsteemi täiendamiseks järgmised (alternatiivsed) ettepanekud:

1)anda maaomanikule seadusandlusega suuremad võimalused oma maal jahipidamise korraldamiseks, sealhulgas luua tingimused jahimaa kasutada andmise eest tulu teenimiseks (näiteks lugeda väikeulukite hulka ka metskits, võimaldada teatud minimaalse pindalaga erajahipiirkondade moodustamist ühes õigusega väljastada tasulisi jahilube, sätestada seaduses otsesõnu jahipiirkonna kasutaja kohustus sõlmida leping eramaa kasutamiseks kõigi jahipiirkonda jäävate kinnistute omanikega, kelle maaüksuse pindala ületab teatud pindalalise piiri vms.);

2)näha ette finantsvahendid ja välja töötada kahjude hindamise metoodika laiaulatuslike ulukikahjude korral otsese kompensatsiooni maksmiseks metsaomanikele (näiteks SA Erametsakeskus või SA Keskkonna Investeeringute Keskus kaudu);

3)toetada metsaomanikke metsa kaitseks tehtavate investeeringute tegemisel (s.o. maksta näiteks otsest rahalist toetust kaitseaedade tegemiseks).

Ülaltoodud variante võib rakendada alternatiivsena – näiteks säilitada senine jahiseadus, kuid hakata metsaomanikele kompenseerima aedade ehitust või anda toetust ulukite poolt hävitatud/kahjustatud metsa taastamiseks. Ei saa unustada, et uue metsa rajamine on metsaseadusest tulenevalt metsaomaniku kohustus, mitte vaba tahte küsimus. Seda ka juhul, kui metsaomanik ise ei ole teinud lageraiet, vaid metsastamist vajav ala on tekkinud looduslike jõudude mõjul. Nimelt sätestab metsaseaduse § 11 lg. 1 muuhulgas, et metsaomanik on kohustatud uuendama kõik suurema kui 0,1 ha pindalaga kaitse- ja tulundusmetsa hukkunud osad kolme aasta jooksul, arvates hukkumisest. Seega on metsaomanikul küll kohustus likvideerida looduse poolt metsale tekitatud kahju, kuid riigi poolt ei toetata metsauuendusliku investeeringu kaitset.

Vaadates Põhja – ja Lääne-Euroopa praktikat võiks ka Eesti õigusega anda metsaomanikule kas suuremad võimalused oma vara ulukite vastu kaitsta või ette näha finantsmeetmed ulukikahjude ära hoidmiseks või hüvitamiseks.

10. 12. 2004
Jaanus Aun

Jurist
Kontakt:
Tel. + 372 564 72828
E-post: jaanus@eramets.ee
 

[1] Charlez , Annie. „Hunting rights and right to hunt in France“; „Countryside“ no. 71, Octobre 2004.

[2] Toivonen, Ritva. Pellervon Taloudellinen Tutkimuslaitos. Isiklik kontakt.

[3] Charlez, Annie. „Hunting rights and right to hunt in France“; „Countryside“ no. 71, Octobre 2004.

[4] Giry, Clotilde. Institut pour le développement forestier, France. Isiklik kontakt.

[5] Dr.  Rosenberg, Alexander. Landwirtschaftskammer Weser-Ems, Deutchland. Isiklik kontakt.

[6] Võrdluseks Eesti jahiseadusega: JS § 24 lg.1 sätestab, et jahipiirkonna kasutaja on kohustatud maaomaniku nõudmisel heastama jahiulukikahjustused, kui:
            1) tema tegevuse või tegevusetuse tõttu ületab jahiulukite arvukus maksimaalse lubatud arvukuse;
            2) ta ei ole hooldustöid teinud kasutusõiguse loaga määratud mahus;
            3) ta on jätnud täitmata kasutusõiguse loas nimetatud kohustused jahiulukikahjustuste vältimiseks.

Seega vastutab jahipiirkonna kasutaja ulukikahjude eest vaid juhul, kui tema tegevuse või tegevusetuse otsese tulemusena on rikutud kasutusõiguse loas nimetatud tingimusi või on ulukite arvukus läinud vastavas jahipiirkonnas maksimaalselt lubatust suuremaks ning selle tulemusena on maaomanik kannatanud kahju. Jahipiirkonna kasutaja automaatset vastutust ulukikahjude tekkimise eest Eesti õigus ei tunne. Kõrgendatud vastutus võib jahipiirkonna kasutaja suhtes kehtida ainult juhul, kui maaomanik ja jahipiirkonna kasutaja on selles näiteks pooltevahelises lepingus kokku leppinud.

[7] Statutory Order on the Hunting and Game Management Act.

[8]http://www.jagareforbundet.se/englishhuntinginsweden/default.asp

[9] Hamilton, Gustaf. Jahindusspetsialist. Skogsstyrelsen, Sverige. Isiklik kontakt.

[10] Jahirendilepingu § 3 – Jahirentnik maksab jahipidamise õiguse eest igale maaomanikule tema osa peale langeva alltähendatud aastarendi, tasudes seda ette poole aasta viisi. Seni, kui poole aasta rent täies suuruses pole kõigile asjaosalistele maaomanikkudele tasutud, ei ole jahirentnikul või tema jahikülalistel õigust jati pidada.

[11] Kommentaar: siiski seadis seadus mõne loomaliigi jahtimiseks lisatakistusi. Näiteks võis metskitsedele ja sokkudele jahti pidada ainult eriloa alusel. Kuid ka see piirang ei lähtunud omandi või jahiala suurusest.

[12] Vt Jõgise, K, Reidolf, F, ”Seadused ja määrused jahinduse alal”, tln. 1940, lk. 25 ja 30 (1934.a. jahiseadus § 11 ja 14)

[13]RT I  2002, 41, 252

[14]RTL, 18.10.2002, 118, 1715

[15] Kommentaar: siinkohal oleks siiski vajalik viia läbi täiendav uuring, millega selgitada, kui palju on maakondade lõikes jahipiirkondade kasutajate poolt sõlmitud maaomanikega lepinguid ning kas üleüldse on sõlmitud lepinguid, mis näevad ette tasu maksmist maaomanikele. Praegune töös toodud väide, et maaomanikel puudub võimalus jahimaa kasutada andmise eest tasu saamiseks tugineb autori subjektiivsetel andmetel, sealhulgas isiklikel kogemustel jahipiirkonna kasutajaga lepingu sõlmimisel.




AKADEEMILISE METSASELTSI INFO METSANDUSLIKU KIRJANDUSE KOHTA

AKADEEMILINE METSASELTS INFOLEHT 53
Albert Milk. Metsateenija kahes riigis viie riigikorra ajal. Koost. Arnold Milk, toimet. Toivo Meikar. Tartu: Eesti Metsaselts, 2008. – 160. (Kohtumisi metsateedel)

EMS-i raamatusari Kohtumisi metsateedel sai üle pika aja Albert Milki mälestustele ja muudele materjalidele toetuva täienduse. Põ-nev raamat, mis käsitleb ühe metsamehe õpin-guid kodumaal, Parfino metsakoolis, Venemaa kõrgemates õppeasutustes ja sõjakoolis, töötamist revolutsioonieelse Venemaa riigimetsateenistuses ja metsakorralduses, eluohtlikke metsaülema-aastaid punasel Venemaal, kodumaale naasmist ja tööd Kambja ning Tartu metsaülemana, metsanduslikes keskasutustes (ka rahva-komissariaadi Metsade Valitsuse juhina), metsakorralduskeskuse peainsenerina ja Tartu Metsamajandi vanemmetsaülemana.

Hind 50 kr.
 
Paul Reim. Teine, täiendatud trükk. Koost. T. Meikar. Tartu: Eesti Metsaselts, 2008. – 108. (Eesti metsanduse suurmehed)

EMS-i sari Eesti metsanduse suurmehed sai alguse Paul Reimile pühendatud tööga. Käesoleva täiendatud ja kohendatud kordustrükiga tahame tutvustada vahepealseil aastail peale kasvanud metsandushuvilistele üht Tartu Ülikooli metsaosakonna väljapaistvamat lõpetajat, andes trükisele ka raamatusarjale omase välise vormi.

Hind 50 kr.

Raamatuid saab tellida aadressil: www.metsaselts.ee või edasula@hot.ee ; telefonil 7763541 (automaatvastaja).

Eesti metskonnad. Koost. K. Tiganik, P. Kask. Toimet. P. Kask. Võru: Eesti Metsaülemate Ühing, 2008. – 160.

Üks üllatus Eesti Metsaülemate Ühingult – kaunis foto-album läbi 90 aasta eksisteerinud metskonna-keskustest sellistena, nagu nad on säilinud ja on olemas 2008. aastal. Ilus vaadata ja meenutada tänaseks transformeerunud metsaülemate institut-siooni.
Huvilistel tuleks pöörduda Eesti Metsaülemate Ühingu poole: www.hot.ee/emy/ , emy@hot.ee

AMS53.doc
 
AKADEEMILISE METSASELTSI INFOLEHT 49
Jätkuvat edu kõigile metsaraamatute huvilistele 2008. aastal! 2007. aasta (Eesti metsaraamatu juubeliaasta) kujunes nimetuste osas küllaltki edukaks ja on loota, et saabunu lisab siia veel midagi – võibolla annab selleks lootust Eesti Vabariigi metsavalitsuse juubeliaasta. Nii ongi sel aastal juba trükivalgust näinud vähemalt üks  suuresti ajaloolise suunitlusega metsaraamat.

Saaremaa kaitsealustest metsadest. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXIII. On protected forests on Saaremaa Island. Proceedings of the Estonian Academic Forest Society XXIII. Koost. / Compiled by T. Meikar. Tartu, 2008. – 142.

Kogumikus on vaatluse alla võetud Saaremaa kaitsealused metsad nende ajaloolises arengus. Eraldi leiavad käsitlemist Sutru-Audaku (Viidumäe), Koorunõmme, Abruka, Kuusnõmme ja Ruhnu metsadega seonduv, millele lisanduvad veel käsitlused Kärla ja Anseküla kunagistest kirikumetsadest ning Kuressaare linnale kuulunud Loodemaast. Kogumik on illustreeritud, enamik artikleid on varustatud varasematest metsaplaanidest tehtud  fotokoopiatega.

EV Keskkonnaministeeriumi allasutustele eraldab soovil raamatuid ministeeriumi keskkonnateabe keskus. Eesti Metsaseltsi kodulehelt tellides 80 kr.
www.metsaselts.ee

AMS49.doc

AKADEEMILISE METSASELTSI INFOLEHT 45
Suve lõpul on ilmavalgust näinud ka üks mahukam metsanduslik raamat: Valgamaa metsad ja metsandus. Koost. A. Vallner, Ü. Kull, H. Leosk, M. Leosk, T. Meikar. Toimet. T. Meikar. Tartu: Eesti Metsaselts, 2007. – 344.
Raamat toetub suuresti kunagistele Valgamaa Metsamajandi kroonikaköidetele ja annab üle-vaate maakonna metsades toimunust aastail 1920-2005. Erilist tähelepanu pälvib kunagise metsamajandiga seonduv. 60% raamatu mahust moodustab maakonna metsade valitsemisega, majandamisega ja neid ühendavaga seonduv, 18% on käsitletav bibliograafilise teatmeteosena (esitatakse enam kui 150 isiku elulugu) ja 22% raamatust katavad valgamaalaste mälestused (25 tk).

Raamat on illustreeritud arvukate fotodega (ajastust olenevalt siis must-valged või värvilised).
Et raamat on projektipõhise töö vili, siis on ta hindamatu (st, et tal puudub hind) ja tema jagamine toimub vastavalt kinnitatud kavadele läbi Valgamaa Keskkonnateenistuse. Loodeta-valt jõuab ta kõigini, keda see puudutab, kel seda vaja ja kes on asjast tõsiselt huvitatud.
NB! Eesti Metsaselts avaldab traditsiooniliselt seni suurt huvi pälvinud “Metsarahva nädalakalendri”, nüüd juba 2008. aasta osas. Et kalender peaks trükivalgust nägema selle aasta novembri algul, siis vajame tiraaþi kavandamiseks hiljemalt 1. oktoobriks täpset teavet võimalike huviliste kohta – trükiarv sõltub ainult eeltellimustest ja nagu varemgi, ei jõua väljaanne vabamüüki. Orienteeruv hind 60–70 kr. On võimalik tasuda ka pangaülekandega. Tellimuste (märkides soovitud eksemplaride arvu, kontaktaadressi jms) edastamisel saab kasutada järgmisi võimalusi:

1. EMSi kodulehekülg www.metsaselts.ee
2. edasula@hot.ee
3. Tel/fax 77 63541
4. või kirja teel – Eesti Metsaselts, Metsakatsejaam pk 11, Jõgeva vald, 48331 Jõgevamaa

NB! NB! Ühtlasi tuletame meelde, et septembrikuu jooksul võtame vastu kaastöid selle aasta bülletäänile “Metsamajandus 2007”. Mida enam kaasalööjaid, seda huvitavam saab olema väljaanne! Kaastööd, kui võimalik ja vajalik koos mõne fotoga (nt jpg failina) saata: toivo.meikar@emu.ee

www.metsaselts.ee

AMSinfo45.doc


AKADEEMILINE METSASELTSI INFOLEHT 43
Metsaalmanahh 2006. Koostaja T. Meikar. Tartu: Eesti Metsaselts, 2006. – 124.

Käesoleva aasta lõpul nägi ilmavalgust Eesti Metsaseltsi neljas, seega juba traditsiooniline aastaraamat. Viimasest leiab teavet ja pikemaid tutvustusi mööduva 2006. aasta metsanduslikest sündmustest, nagu konverentsidest ja reisidest, metsaseltside ja -ühingute tegevusest, institutsioonide ja isikute juubeleist jpm-st. Leidub ka lühemaid ja pikemaid käsitlusi mitmetel metsanduslikel teemadel, nagu pärandkultuurist metsas, metsanduslikust kirjandusest, looduskaitse ja metsavalve arenguloost, metsandusharidusest, metsapoliitikast jne.

Hind – 25 kr.

Metsarahva nädalakalender 2007 tellijad on ilmselt soovitu juba kätte saanud või kohe saamas. Et kalendreid on trükitud väikese varuga, siis on võimalik vastu võtta täiendavaid tellimusi.

Kalendris tutvustatakse muu kõrval 2007. aasta metsanädalat “Mets läheb peale”, 2007. aastal toimuvaid metsanduslikke üritusi, metsanduslikke ajaloolisi tähtsündmusi, metsanduslikke õppe-asutusi. Räägitakse kodukaunistamisest, ravim-taimedest, harrastuskalastusest, Elistvere Looma-pargist, Kassinurme mägedest, uudiskirjandusest jne. Loomulikult nädalakalender ise, palju aadresse jne.

Hind – 60 kr.

Eesti Metsaseltsiga seonduva kirjanduse ostmine toimub läbi seltsi kodulehekülje. Võimalik on pöörduda ka otse seltsi juhatuse poole aadressil:

Eesti Metsaselts, Metsakatsejaam pk 11,
Jõgeva vald, 48331 Jõgevamaa.

Telefon/fax 77 63541
www.metsaselts.ee

AMSinfo43.doc


AKADEEMILISE METSASELTSI infoleht XXXVI
AMSinfoXXXVI.doc


UUS METSANDUSLIK KIRJANDUS AKADEEMILISELT METSASELTSILT
AMSinfoXXXV.pdf


UUS METSANDUSLIK KIRJANDUS
Uut metsanduslikku kirjandust:

- E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide raamatu sisuliselt kui tehniliselt kaasajastatud kordustrükk. Raamat on illustreeritud (värvifotod, levikukaardid, diagrammid jne);
- Pärandkultuur Eesti metsades. Toimetaja T. Meikar;
- Kohtumisi metsateedel. Salaküttide ja metsavahtide radadel. Toimetaja I. Etverk.

AMSinfoXXXIV.pdf