Advokaat: kaitsma peaks ka looduskaitsealuste maade omanikke
08.02.2018
Päevalehes kirjutas arvamusartikli vandeadvokaat Indrek Leppik, kes kutsub üles lisaks loodusele kaitse alla võtma ka looduskaitsealuste maade omanikke.
Kuidas teile meeldiks, kui te ühel kaunil päeva koju saabudes avastaksite, et riik on teie koduukse sinimustvalge tabaga lukustanud ja teatab lakooniliselt: lahkuge, varsti saate oma eluaseme eest raha, aga ei tea täpselt, kunas.
Lähete internetiavarustest piiluma ja näete tõde. Mõned saatusekaaslased on napilt alla kümne aastaga asja korda saanud. Lubatakse koguni, et võib-olla klaarib riik selle ka viie või hea õnne korral vähemagi aastaga. Vanemad ja kommunistliku repressiivriigi kannatustega harjunud inimesed suruvad pöidlad pihku ja loodavad, et ehk on tänapäeva meditsiin sedavõrd kobe, et nad näevad veel oma eluajal, kuidas riik vastusoorituseks kukrut kergendab.
Eesti kontekstis mõjub see kui ulmefilm. Aga ei, selline reaalsus eksisteerib tänapäevas. Kui teie kinnistult avastatakse kaitstav loodusobjekt, siis on tavaline, et edaspidi pole teil võimalik kinnistut kasutada. Tulemuseks on näiteks ühe minu töölaual oleva juhtumi puhul 2,2 miljoni eurose kinnisasja väärtuse langus null eurole. Eestis on praeguseks 150 kinnistut, millele on kaitstava loodusobjekti tõttu kehtestatud piirangud. Neist paljude piirangud on nii intensiivsed, et kinnistud on väärtusetud.
Tegelik sundvõõrandamine
Ma ei kahtle selles, et looduskaitsepiiranguid on vaja. Aga see, kuidas Eestis neid rakendatakse, on piinlik. Ükski vajalik meede ei tohi põhiseadusest teerulliga üle sõita. Põhiseaduse (PS) § 32 sisaldab pügalat, mis lubab omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Juuramaailmas nimetatakse intensiivselt kasutusväärtust nullivat piirangut ladina keele kaudu de facto sundvõõrandamiseks.
Õigusteaduses selle üle ei vaielda. Majandusliku kriteeriumi alusel tuleks omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine liigitada omandipõhiõiguse riiveks ka siis, kui omanikule jäänud õiguslik positsioon ei võimalda enam rahalise väärtusega asja majanduslikult mõistlikult kasutada. De facto sundvõõrandamine on olukord, kus isiku omandiõigust on nii ulatuslikult piiratud, et ta on oma omandiõiguse teostamise võimalusest faktiliselt täiesti ilma jäänud.
Seadmata mingilgi viisil kahtluse alla looduskaitsepiirangute vajalikkust, tuleb märkida, et praegu on Eesti seadusandja valinud põhiseaduse ilmse rikkumise tee. Majanduslike kasutusvõimaluste puudumise tõttu langeb kinnisasja väärtus nulli ja omanikud jäävad pärast piirangu kehtestamist täielikku teadmatusse. Riik peaks sellise kinnisvara hüvitise eest endale võtma. Ent halduspraktikas venivad kinnisasja riigi omandusse võtmised ligi kümne aastani.
