Energiajulgeolek saab tuua ka kasumit

08.01.2015

ÄRIPÄEV, Kalev Kallemets (riigikogu liige /Reformierakond)

Kõik Eesti viimaste aastate olulised energiajulgeoleku investeeringud kasvatavad kulusid, mitte ei too tulu. Need on EstLink 2, Kiisa reservjaam ja Auvere uus elektrijaam. Siiski on võimalik algatada projekte, mis suudaksid nii tugevdada energiajulgeolekut kui ka toota kasumit, kas või hindade alandamise, investeeringute või töökohtadega. Sellised projektid peaksid olema energeetikavaldkonnas eelistatuimad.

Kasutamata energiapuit. Üleminek biomassi põletamisele soojatootmises on riiklikus plaanis teeninud nelja eesmärki: alandanud hindu, suurendanud energiajulgeolekut, vähendanud keskkonnamõjusid ning teinud võimalikuks tuhandete uute töökohtade tekke metsanduses.

Praegu on biomassi osa keskküttes 60% ja see võib kasvada. Siiski jääb igal aastal metsast raiumata üle 1,5 miljoni kuupmeetri energiapuitu ning seega loomata sajad töökohad ja miljonid eurod väärtust.

Loomulikult on esmatähtis vabaneda Vene gaasi sõltuvusest. Balticconnector loob küll eeldused Soome või Eestisse LNG-terminali tekkeks, kuid kui torudes voolab endiselt vaid Gazpromi gaas, ei paku see meie energiajulgeolekule olulist lisandväärtust. Vaja on püsilahendust ja püsivalt soodsat gaasi hinda. See tekib aja jooksul, kui gaasi transport LNG kujul levib, kasvab gaasi tarbimine (eriti transpordis) ning Läänemere idakaldal tuleb turule rohkem LNG pakkujaid.

Ainus kasvupotentsiaaliga energialiik on elekter, seda toodame nüüd ja ka 10 aasta pärast peamiselt põlevkivist.

Kuid millised on Eesti eesmärgid põlevkivi kasutamisel? Esmane on majanduslik, sest sektor on riigile oma 250 mln euro suuruse riigitulu ja tuhandete töökohtadega tähtis. Märkimisväärsed on ka käibed ja mõjud teistesse sektoritesse. Tänu põlevkivile on elekter Eesti tarbijatele üks Euroopa soodsamaid. Põlevkivi tagab julgeoleku elektritootmises ning sel on potentsiaali, et toota ka kogu Eestile vajalik diislikütus.

Aega napib. Põlevkivisektori regulatsiooni tuleb reformida, aga säilitada hüved, mida see riigi tuludele, majandusele ja elanikele pakub. Paraku on põlevkivi väljavaade aastaks 2050 kurb, kui Euroopa jätkab kliimamuutusega võitlemist senise sihikindlusega. Pikka perspektiivi põlevkivitööstusele see ei paku ja kahjuks Eesti sinna palju parata ei saa. Saame vaid valida, kui targalt kasutame allesjäänud aega.