Metsanduse emeriitprofessor Artur Nilson: hinnangud ja otsused peavad lähtuma arvutustest, mitte arvamustest

metsa uuendamine, eramets

Aegade jooksul ladestunud eelarvamustesõnnikut on paljudes valdkondades, metsanduses võib-olla keskmisest isegi rohkem vahendab Maaleht emeriitprofessor Artur Nilsoni mõtteid.

Mul ei ole spetsiaalset metsandusfilosoofiat, on vaid üldine ellusuhtumine, arusaamad maailmast ja inimestest – elufilosoofia. Nimetada osa sellest metsandusfilosoofiaks oleks liialt pretensioonikas. Sobivam on ehk vähetuntud termin “metsanduslik paradigma” – metsanduslike teadmiste, oskuste ja metsandusse suhtumise süsteem.

Ellusuhtumise alused pärinevad koolipõlvest

Koolipäevil olin innukas lugeja. Lugesin peamiselt väärtkirjandust, sh Nobeli preemiaga pärjatud romaane. Need raputasid mind tollal üpris põhjalikult. Sugenes teadmine, et tuleb olla siiras, altruistlik, omakasupüüdmatu, tark ja julge, ei tohi olla argpüks.

Tekkis ka veendumus, et võidelda tuleb inimestega, kes kas rumalusest, pahatahtlikkusest või liigsest egoismist tekitavad teistele kahju, teevad halba – hoolimata nende positsioonist ühiskonnas või sellest, kas nad on enamuses või vähemuses.

Tänuga meenutan koolivendi Viljandi II keskkooli 10.b ja 11.b klassist, kus väärtustati teadmisi ja valitses kultuurset käitumist soosiv ning spordilembene hoiak. Pingikolmikust, mille keskel istusin, said kuuest koolivennast viis teaduskraadi, kolmest said professorid ja kahele anti 2008. aastal Eesti Vabariigi orden.

Tõeline õnn oli kooli legendaarne matemaatikaõpetaja Boris Hendrichson, kes peatselt tegi minust oma abiõpetaja. Veendusin, et kui miski on välja arvutatav, siis tuleb see ka välja arvutada. Ning hinnangud ja otsused peavad lähtuma arvutustest, mitte arvamustest.

Varases nooruses kujunenud hoiakust pole ma siiani lahti saanud. Loomulikult kandub see ka minu metsanduslikku tegevusse. Minu kui nn metsandusfilosoofi maine on paljuski kujunenud mu kirjutiste ja kohustuse tõttu anda metsanduse arengukava raames eksperdihinnang optimaalsele raiemahule. Andsin hinnangu, ent kriitikud tegid selle kui “liialt suure” maatasa. Telliti uus hinnang Eesti Metsakorralduskeskuselt, mis sai aga minu omast pisut veelgi suurem!

Kui teatud arvud on väga olulised (nt metsa kasvukäik, küpsusvanus, arvestuslangi suurus) ja need on välja arvutatavad, siis on lausa keelatud välja tulla oma spekulatiivsete arvamustega.

Subjektiivne arvamus objektiivse tõe pähe

Tavakodanik, kellel pole objektiivse arvutuse jaoks lähtealuseid, kipub siiski ka sellistes küsimustes seisukohta võtma. Tema seisukoha kujundab meedia, mis levitab ja võimendab peamiselt skandaale. Sest mida muud kui skandaalne on akadeemiku või professori kriitiline arvamus valdkonnast, mille kohta tal pole ei piisavalt andmeid ega oskusi neid töödelda või tõlgendada?

Kui valdkonnas ebakompetentsed teadlased levitavad oma subjektiivset arvamust, et asjatundjate välja arvutatud sobiv aastane reiemaht on ääretult suur, siis on nad jämedalt rikkunud teadlase kutse-eetika nõudeid. Nad on esitanud oma subjektiivse ja asjatundmatu arvamuse objektiivse tõe pähe. See sarnaneb lapse hirmutamisega trollide, kollide ja kodukäijatega.

Vead mõjukate ja/või üldiselt andekate inimeste paradigmades ja hoiakutes on üks ohtlikumaid nähtusi. Nii solgivad nad sageli ühiskondlikku teadvust – tekitavad väärkujutluste maailma. Filosoofias on selle kohta kasutusel termin “simulaakrum” – see on maailm, mis hakkab elama oma elu ja tekitama omi reegleid.

“Isegi … paljud anarhistid on tunnistanud vajadust asjatundjate autoriteedi järele ühiskonnas. Näiteks teavad mõned inimesed teistest paremini, kuidas leivavilja kasvatada, ning on mõistlik usaldada nende otsustusi” (Jonathan Wolff, “Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse”, lk 47). Parafraasin: “Mõned inimesed teavad teistest paremini, kuidas seadistada ligikaudu miljonist keerukast dünaamilisest objektist (puistust) koosnevat veelgi keerukamat süsteemi (Eesti metsa) ajas ning geograafilises ja majandusruumis nõnda, et see toimiks tõhusalt ja jätkusuutlikult. Mõistlik on usaldada nende otsustusi.”

Veel mõtteid Wolffilt (lk 118): “… asjad lähevad väga viltu, kui lasta inimestel avaldada suurt mõju nende poolt määratud ekspertadministraatoritele. … Parimal juhul tähendab see seda, et kogenematus otsustab kogemuse üle, võhiklus – teadmiste üle: võhiklus, mis on ühtaegu hooletu ja upsakas, suhtudes üleolevalt või lausa halvakspanevalt kõigisse pretensioonidesse selle kohta, et kellegi teise otsustus väärib rohkem tähelepanu, kui tema enese oma.”

Eelarvamustesõnnikut on paljudes valdkondades, metsanduses võib-olla keskmisest isegi enam. Ja meedia kipub seda ladestumist kiirendama.

Kahjuks ei ole ma Herakles, kes ühe ööga puhastas Augeiase tallid, kuid olen jõudumööda seda püüdnud. Paraku enamasti nappide tulemustega. Meelsamini olen tegelenud huvitavate metsateadusealaste küsimustega.

Tosin aastat tagasi kirjutasin metsanduse müütidest. Ühel metsanduse visioonikonverentsil oli tollasel EUSTAFORi tegevdirektoril Erik Kosenkraniusel põhjust neist, ikka veel käibivatest müütidest, taas rääkida.

Mis oli muutunud? Näiteks see, et tosina aasta jooksul oli raiemaht Euroopas hinnanguliselt 73 protsendilt juurdekasvult vähenenud 51 protsendini. Kuid avalikkuses käibib endiselt müüt metsade hävitamisest. Miks on sedalaadi müüdid nii vastupidavad? Tasub meenutada religioonide igikestvust ja enam te ei imesta.

Mitmekülgne akadeemik A. N. Krõlov (1863–1945) on väitnud: “Aastatepikkuse praktika vältel veendusin, et kui mingi tobedus on muutunud rutiiniks, siis mida absurdsem see tobedus on, seda raskem on seda hävitada.” Ja teisal: “Iga ratsionaalne looming peab tuginema arvule ja mõõdule.”

Metsaraie maine on määritud

Minu tõekspidamised haakuvad paljude silmapaistvate mõtlejate välja öeldud seisukohtadega. Kõik need viitavad filosoofia ja paradigma olulisusele inimese hoiakute ja tegude ajendina.

Vahel aitab eelarvamusi väärata keerukate süsteemide mudeldamine. Puistu kasvukäigu mudel on kõige alus. Suurema mudeli järgi veendume, et metsa raie on peamine ja vältimatu vahend, mille abil seadistada jätkusuutlikuks ja tõhusaks suur ning keerukas puistute süsteem – mets.

Et metsade rolli süsiniku atmosfäärist maa peale tagasitoomisel suurendada ja suurimaks kolliks peetavat kliimamuutust taltsutada, on raie möödapääsmatu. Metsa raiumist ei tohi segi ajada metsa raadamise või lagastamisega. Küll aga tuleb lagastamiseks pidada tootmismetsa õigel ajal raiumata jätmist.

Metsa raie on vältimatu, positiivne ja hinnatud tegevus. Metsaraie määritud maine tuleneb paljuski simulaakrumi mõjul äpardunud metsaseadusest. Metsa raiumine kriminaliseeriti. Metsaseadus ja tema rakendusaktid on teinud arvestatavat majanduslikku kahju ja kahjustanud metsandusliku tegevuse mainet.

Maailmas pole midagi jäävat peale igaveste muutuste – aeg kulgeb vaid ühes suunas.

Minu filosoofia käsib mul jääda ajakohasele ratsionaalsele tasandile ka siis, kui mul poleks Eestis ühtki mõttekaaslast. Sel juhul oleksid mu mõttekaaslasteks filosoofilises plaanis mineviku suured mõtlejad.

Tegelikult on mul siiski piisavalt mõttekaaslasi infotehnoloogilises plaanis ning mõttelaadi poolest nii noorte kui ka keskealiste hulgas.

Tänan mõttekaaslasi toetuse eest ja oponente selle eest, et aitavad vaimu värske hoida!

613Shares