Metsas elavad valdavalt väikesed vihmaussiliigid
10.04.2018
Mullaökoloog Mari Ivask kirjutas viimases õppelehes Sinu Mets metsas elavatest vihmaussiliikidest.
Isegi männiku happelises kõdukeskkonnas võib vihmausse kohata.
Metsa elurikkus on suur. Oluline osa elutegevusest toimub seal maapinnal ja mulla ülemises kihis. Metsas käijale jääb see enamasti varjatuks – metsas on palju muud, mida hinnata ja nautida ja mis loodusearmastajale palju paremini silma paistab. Metsaomanikul tasub huvi tunda ka metsaelu selle osa vastu, mille nägemiseks tuleb vaeva näha ja mille talitluse tulemused garanteerivad metsa kui terviku toimimise. Mulda ja kõdu asustava väga mitmekesise ja aktiivse elustiku kõige suuremad ja silmapaistvamad esindajad on vihmaussid.
Metsas elavatest vihmaussidest räägitakse harva – kui jutt vihmaussidest, siis ikka nendest, kes põllul mulla struktuuri parandavad ja seeläbi mullaviljakust säilitavad. Need suured ja prisked ussid meeldivad ka kalameestele. Metsa usse otsima ei minda ja ega see olekski arukas. Seal võib, olenevalt metsatüübist, usse olla arvukalt, kuid valdavalt on nad üsna väikesed ja ei kõlba konksu otsa ajada.
Igas elupaigas oma kooslus
Eestis on seni teada 13 liiki vihmausse, kes erinevad nii suuruse, värvi kui elupaigaeelistuste poolest. Kõige suuremaid (aneetsilisi) usse on meil kaks liiki – harilik vihmauss ja suur mullauss, mõlemad tumeda esiosaga ja paarkümmend cm pikad. Nad elavad sügaval urus, kust maapinnani tuleb mitu vertikaalset käiku, mille kaudu nad käivad toitu hankimas. Toiduks on kolletuvad või surnud mahalangenud taimeosad, mõnel juhul süüakse ka rohelisi värskeid taimelehti. Ohu puhul kaovad ussid oma käikude kaudu kiiresti urgu.
Mõnevõrra väiksemad (endogeilised) ussid elavad toitaineterikkamas ülemises mullakihis, taimejuurte piirkonnas. Põllu- ja aiamullas leidubki just neid kõige rohkem, nad on ühevärvilised (hallikasroosa harilik mullauss, roheline vihmauss, roosa mullauss, piimjas soouss). Nende toiduks on mullas olevad taimejäänused, mida koos mullaga neelatakse – mitteseedunud taimeosad ja muld väljutatakse kehast.
Soodsate elutingimuste puhul on mõlema mainitud rühma ussid olemas ka metsamullas, neid võib leida lehtmetsadest ja rikka alustaimestikuga salukuusikutest. Kuid kõige olulisemad ja arvukamad on metsas siiski hoopis kõige väiksemad ussid. Neid nimetatakse epigeilisteks (epi = peal, gei = maa) ja nende elupaigaks on varise- ja kõdukiht ning maapind. Arvukus ja koosluse liigiline koosseis olenevad eelkõige mullast ja puuliigist, vajalikuks eelduseks on piisava niiskuse ja sobiva toidu olemasolu. Toiduks on seesama metsavaris ja kõdu, milles nad elavad.
Tähtsad varise töötlejad
Varis moodustab maapinnale orgaanilise materjali kihi, mis hakkab vähehaaval lagunema. Osalise lagunemise järel satuvad varisenud lehtedest, okastest, oksakestest ja kooretükkidest toitained ülemistesse mullakihtidesse, kus mullaorganismid muundavad need taimedele omastatavaks. Teatud soodsates tingimustes võib mingi osa toitaineid leostuda ka sügavamatesse mullakihtidesse.
Epigeilised vihmaussid liiguvad aktiivselt varisekihi sees, mida nad segavad, liigutavad, õhustavad, tükeldavad, seedivad. Kogu selline tegevus muudab varist oluliselt.
Mahalangenud lehed, okkad ja oksaraod kaotavad ja muudavad kuju, kuni neist saab kõdukiht, mis lõpuks seguneb mullaga. Edasisel lagunemisel vabanevad taimejäänustes olevad toitained ja pääsevad uuesti ringesse. Vihmaussid ei tee seda üksinda – on teada, et selgrootud (lisaks vihmaussidele putukad ja nende vastsed, kakandid, hulkjalgsed, valgeliimuklased, teod, väiksematest loomadest hooghännalised ja lestad) teevad lagundamiseks vajaliku töö ära maksimaalselt 30% ulatuses ja ülejäänu viivad läbi mullamikroobid – seened ja bakterid. Mullas elutsevad selgrootud koos mulla mikroobikooslusega mõjutavad oma elutegevusega ka mulda ennast – soodustavad mullahorisontide segunemist, suurendavad mulla poorsust, aitavad kaasa vett läbilaskva struktuuri moodustumisele ja muudavad metsamuldade keemilisi omadusi.
Igale metsatüübile on iseloomulik just selle metsatüübi tingimustega kohastunud mullaelustik, mida iseloomustab teatud kindel liigiline koosseis ja arvukus. Mõned vihmaussiussiliigid elavad igasuguses metsas, kus on piisavalt niiskust ja kõdu ei ole happeline. Nende elutegevuse tulemusena on sellistes metsades varise lagunemine kiire, kõdukiht seguneb mullaga, toitained vabanevad ja korjatakse taimejuurte poolt uuesti ringlema. Liivase mulla ja happelise kõduga männikutes on vihmaussidel keeruline elama jääda, kuid sealgi võib leida üksikuid usse liikidest, kes suudavad elada ka sellises paigas. Kaheksakant-kõduuss on happelisuse suhtes kõige vähenõudlikum, ka peen kõduuss saab männiku varises hakkama. Kuna usse on seal siiski vähe või nad puuduvad hoopis, on männiku kõdukiht mõnes paigas paks, kohev ja vähelagunenud, sest pole kõdu segajaid ja tükeldajaid.
Niiskus, mullatüüp, puuliik…
Kui palju vihmausse võib eri paigus leida? Nende arvukus aiamullas on hoolsa ja loodussõbraliku toimetamise puhul päris suur – 1 m² kohta keskmiselt 100–300 ussi. Rohumaadel on usse vähemalt sama palju, intensiivselt haritavas põllumullas hoopis vähem ja eriti keskkonnavaenuliku tegevuse järel pole neid üldse. Erinevates elupaikades on erineva eluviisiga usse erinevalt – põllumullas on nad valdavalt endogeilised, rohumaadel lisaks endogeilistele ka umbes 15% aneetsilisi ja samapalju epigeilisi.
Metsas on määravaks nii niiskus kui ka mullatüüp, samuti puuliik. Lehtmetsa vihmaussikooslus on sarnane rohumaakooslusega, valdavalt koosneb see endogeilistest ussidest ja esineb ka mõlema teise eluviisiga usse. Sarnasus tuleneb ilmselt rohumaa- ja lehtmetsavarise võrreldavast keemilisest koostisest ja happelisusest, mis on ussidele suupärane. Kuusiku mullas on usse keskmiselt poole vähem (meie andmetel keskmiselt 100 ussi m² kohta), kaks kolmandikku neist on kõdus elavad liigid ja üks kolmandik endogeilised. Aneetsilisi usse oleme kuusikumullast samuti leidnud, ehkki väikesearvuliselt. Männikus on usse vaid üksikuid (kõige rohkem kümmekond ussi 1 m²) ja need on eranditult kõduussid mõnest üksikust liigist, sest vähesed liigid suudavad elada männikõdu happelises keskkonnas.
Mis saab ussidest, kui mets on maha raiutud? Nad suudavad liikuda üsna piiratud alal, mistõttu ei rända raiutud metsaalalt kusagile. Vihmaussikooslused vastavad keskkonnamuutustele liigilise koosseisu ja arvukuse muutustega. Määravaks on mulla ja kõdu omadused. Vihmaussile on tähtis tema eluks sobiv elukeskkond: varise hulk ja kvaliteet, millest sõltub usside toit, muutunud veerežiimi juures niiskustingimused, vihmausside looduslikud vaenlased. Kui pärast raiet on tingimused sobivad, jäävad ussid püsima, ehkki enamasti on siis kooslus tugevasti muutunud.
Eesti metsavihmaussid
Metsakõdus:
- Punane vihmauss – tavalisim epigeiline liik enamikes elupaikades
- Kaheksakant-kõduuss – metsakõdus üsna tavaline, ka seal, kus teised liigid ei suuda madala pH tõttu elada
- Peen kõduuss – metsa- ja rohumaade kõdus
- Tume vihmauss – niiskemates metsades ja rohumaadel, kõdus ja kõige pealmises mullakihis
Metsamullas:
- Harilik mullauss – pea igas mullas, põllu- ja rohumaadel enamasti dominant
- Roosa mullauss – paljudes mullatüüpides olemas, metsamullas tavaline
- Roheline mullauss – niiskemates rohumaade ja metsade muldades
- Piimjas soouss – ajuti ja pidevalt liigniiskes mullas .
- Harilik vihmauss – põllu-, metsa- ja rohumaade muldades
- Suur mullauss – põllu-, metsa- ja rohumaade muldades
