Metsateadlane defineerib, mis on mets
18.06.2018
Maaülikoolis metsanduse doktorikaadi kaitsnud ja praegu Rootsi Põllumajandusülikoolis teadustööd tegev metsandusteadlane Meelis Seedre kirjutab Eesti Päevalehes, et lageraie järgne mets on ikka mets, tahad või ei taha:
On tore et nii paljud inimesed Eesti metsade käekäigu pärast huvi tunnevad. Kahju ainult et igasuguseid valearusaamisi ja möödarääkimisi nii palju on. Täiesti uskumatu on vajadus leida ühine arusaam ka küsimuses, mis on mets. Kui mõningate asjade ja protsesside defineerimine on keeruline, siis metsaga see nii ei ole. Metsal on selgesti mõistetav ja üldtunnustatud definitsioon, mis on kasutusel olnud aastakümneid. Ometi on metsa definitsiooni on viimasel ajal meelevaldselt väänatud ja nõnda palju möödarääkimist tekitatud.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), ÜRO Euroopa Majanduskomisjon (UNECE), Forest Europe (46 Euroopa riigi ja Euroopa Liidu metsandusalase koostöö kogu), Euroopa Komisjon, Eurostat ja Euroopa Keskkonnaagentuur defineerivad metsa nii: “Mets on maa-ala, mis suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle 5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10% sellest maa-alast, või puud, mis on võimelised selle künnise antud alal saavutama.” Mets ei hõlma maad, mis on kasutusel põllumaana või linnamaana. Teisisõnu: lageraie järgne mets on samuti mets.
See definitsioon ei pruugi kõigile meeldida, kuid sellele vaatamata ei saa metsa oma huvidest lähtudes ümber defineerida ja öelda, et metsastatistika valetab. Selline tegevus ei aita kuidagi arutelu metsanduse üle edasi viia ega too ka metsadele mingit kasu. Eesti metsadele on kasu sellest, kui inimesed, kellele mets korda läheb, end metsateadusega rohkem kurssi viivad. Nii saab metsade jaoks midagi reaalselt kasulikku ära teha.
Räägitakse ka, et mets ei ole ainult puud ja nendest saadav puit, vaid et mets on ökosüsteem. Loomulikult. Seda, et mets on ökosüsteem, teab ka iga metsaomanik ja -majandaja. Aga ka seda, mis täpselt on ‘ökosüsteem’, teavad metsandusliku ja seda hõlmava haridusega inimesed ilmselt paremini, kui inimene tänavalt.
Ökosüsteemi saab defineerida erinevatel skaaladel: see on metsas toimiv kompleksne ja dünaamiline taimede, loomade ja mikroorganismide kogukond, ja nende abiootiline (mitte elus füüsilised ja keemilised keskkonna osad nagu vesi, temperatuur, valgus, muld) elukeskkond mis vastastikku üksteist mõjutab ja toimib ühe funktsionaalse üksusena. Inimesed, nende kultuuriliste, majanduslike ja keskkondlike vajadustega on paljude metsaökosüsteemide lahutamatud osad. Sedasi defineerib metsaökosüsteemi bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Konventsioon mis töötab bioloogilise mitmekesisuse kaitseks, jätkusuutliku bioloogilise mitmekesisuse osade kasutamise tagamiseks.
Arvan, et paljud ei teadnud, et inimesed on metsaökosüsteemi lahutamatud osad! Kas pole tore ennast tunda metsaökosüsteemi lahutamatu osana?
Samuti tuleb meeles pidada et ka looduslikus metsas leiavad regulaarselt aset häiringud, mis puid tapavad. Võib julgelt öelda et häiringud on metsaökosüsteemi normaalseks toimimiseks fundamentaalselt olulised, metsaökosüsteemide arengu lahutamatud osad.
Häiringud nagu tuli või torm on looduslikud tegurid, mis regulaarselt metsa uuendavad. On väga vähe looduslikke metsi, mida häiring ei mõjuta, ja ka nendes metsades ei ela puud igavesti, vaid varem või hiljem surevad nagu kõik organismid. Häiringute mõõtmed ja intensiivsus (puude protsentuaalne suremus mingil alal) varieeruvad laialdaselt, häiringud võivad tappa vaid mõne puu või ulatuda tuhandetesse hektaritesse.
On palju liike, kelle eluasemeks on just need häiritud, noorte puudega avatud alad. Ilma häiringuta pole neil liikidel vajalikku elupaika. Loomulikult on ka liike kes vajavad elupaigaks vana metsa. Oluline on varieeruvus maastikul, et oleks elupaiku kõigile. Kuigi raie puhul viiakse puit metsast välja, pakub lageraie järgne mets ikkagi elupaika paljudele liikidele.
Kuna häiring nagu tuli on inimasukondadele ohtlik, võideldakse sellega aktiivselt ja põhjamaades üldiselt väga edukalt. Nii edukalt, et paljud liigid, kes on põlengujärgsest metsast sõltuvad, vaevlevad märkimisväärse elupaikade defitsiidi käes. Aga pole palju kuulda, et räägitaks nende liikide elupaikade vähesusest ja metsatulekahjude soodustamisest. Liikidest hoolitakse valikuliselt ja rohkem siis, kui see on meile mugav.
Loodusliku häiringu järgset metsa kutsume me metsaks, eks? Kuigi lageraie on inimtekkeline häiring, on ta ikkagi häiring, mille järgselt algab metsa uus eluring.
Eesti metsaseadus eristab metsa ja metsamaad. Kes ei taha lageraie järgset maad kutsuda metsaks, kutsugu seda metsata metsamaaks või ökoloogiliseks katastroofiks või õudusunenäoks. Lageraie järgne mets on ikkagi mets, tahetakse seda või mitte.
