Päästjad võitlevad metsapõlengutega võimete piiril

MAALEHT.EE:

Metsapõleng on üks hävitavaim loodusõnnetus, mis vahel tabab uuesti ja uuesti samu piirkondi. Maaleht uuris, miks see nii on, millist laastamistööd metsatuli teeb ja kui keeruline on sellega võidelda.

”Ohtlik, raske ja pikaajaline,” ütles päästeameti Lääne päästekeskuse Haapsalu komando operatiivkorraldaja Risto Roomet.

Need on sõnad, mis meenuvad tuletõrjujale, kui ütled “metsatulekahju”. Kuiva ja kuuma ilmaga istuvad päästjad nagu sütel – kui kuskil peaks puhkema metsapõleng, tähendab see mitme päeva jooksul üsna inimvõimete piiril rassimist.

Läänemaal Nõva külje all, osaliselt ka Harjumaal Padise vallas asub Vihterpalu metsapiirkond, mis on üks selliseid paiku, kus tavapärasemast sagedamini mets põleb.

2008. aasta maikuus oli seal üks hirmsamaid metsatulekahjusid Eestis – leegid tegid puhta töö rohkem kui 800 hektaril. Kõik elav kadus, maapind oli täis hukkunud linde ja pisiimetajaid.

Kustutustöö läks riigile maksma üle 600 000 euro ja sellesse pole arvestatud kuus päeva kestnud operatsiooni tööjõukulu.

Keskkonnakahju ületas selle summa kaarega – loodus sai kannatada rohkem kui 14 miljoni euro väärtuses.

Lüües kokku kõik Vihterpalu tabanud metsapõlengud, võib öelda, et see on Eesti üks õnnetumaid kante.

“See on igakevadine ja -suvine probleem, mis vajab meie kõrgendatud tähelepanu ja valmisolekut,” tunnistas Roomet.

Punaarmeest puhkajateni

Vihterpalu põlengute ajalugu on pikk ja täis uskumatuid detaile. Alalõpmata on katastroofi põhjustajaks olnud inimene.

1940. aastal põles seal 200 ha metsa. Põleng sai alguse Veskijärve äärest, kus Eestisse baaside lepinguga sisse tulnud Punavägi korraldas kahurväe õppelaskmisi.

1951. aasta septembris põles Vihterpalus 2500 ha metsa. Eesti kõigi aegade üks suurim tulekahju sai alguse taas Veskijärve äärest. Ühe versiooni kohaselt olevat Rootsist maabunud kolm eestlasest luurajat, kes piirivalve tähelepanu kõrvalejuhtimiseks metsa põlema süütasid. Teistel andmetel süttis mets sõjaväeõppuste käigus.

1982. aasta mais põles 167 ha metsa. Tuli sai alguse pikselöögist Veskijärve ja Tänavjärve vahelisel rabasaarel.

1992. aasta juulis põles mets 550 hektaril. Arvatavasti põhjustasid tulekahju kaks 10. juulil üle metsa lennanud Nõukogude hävituslennukit. Kohalike elanike sõnul kuuldi ka kuulipildujavalanguid. Seekord sattusid ohtu ka asulad. Änglema küla juures peatati tuli ainult mõnesaja meetri kaugusel majadest.

1997. aasta augustis põles üle 700 ha metsa ja raba. Tõenäoliselt sai tuli alguse Tänavjärve lähedal hooletuse tagajärel.

Mets ja raba põlesid taas 1999. aasta augustis. Tuli algas Tänavjärve põhjakaldalt. Ja siis saabus 2008. aasta maikuu, mis on sadadel Läänemaa ning ülejäänud Eesti tuletõrjujatel, kaitseliitlastel ja -väelastel ning vabatahtlikel praegugi meeles – tules oli üle 800 ha metsa.

Põleng sai alguse Tänavjärve ümbrusest ja ilmselt oli põhjuseks külastajate hooletus. “Inimfaktor,” sõnas Risto Roomet.

Kuna läheduses on kaks järve, käivad inimesed seal puhkamas. Vahel jäetakse lõke kustutamata, vahel visatakse põlev sigaret kuiva metsa alla või unustatakse sambla sisse klaaspudel, mis koondab päikesekiired ja süütab kuiva pinnase. Võimalik, et mõni põleng algab ATVdest, mille tuletorust väljub säde.

Loomulikult pole alati inimene süüdi. Mõnikord süütab metsa äike. “Aga kõige levinum on ikkagi inimene,” nentis Roomet. “Nii kurb kui see ka ei ole – ise süütavad ja ise kustutavad.”

Mis metsas juhtub?

Roometi sõnul levib metsatulekahju ettearvamatult. Kui tuli jõuab puude latva, siis liigub see tippu mööda edasi meeletu kiirusega ning päästjad on võimetud midagi tegema.

“Ladvatulekahju võib levida niimoodi, et sada meetrit alt jääb mets üldse põlemata ja ta kuskilt tuleb alla ja sealt läheb edasi,” rääkis Roomet. Ta meenutas olukordi, kui päästjad on tulele alla vandunud ja pidanud muutma taktikat.

“Nii-öelda astume kaks sammu tagasi ja võtame mingi konkreetse lõigu, kus me tule vastu võtame, kus meil on tehnikaga kergem ligi pääseda,” selgitas Roomet. “Me tulele järele ei jookse – sihukest asja ei ole. Proovime ikkagi tulele küljelt peale minna ja külgedelt haarata ning võimalusel fronti või tuletippu rünnata, milles on väga palju abiks helikopter.”

2008. aastal oli ohtlik olukord, kui päästjad jäid tulele ette ja oli vaja eemalduda. Tegutsemist raskendas leviv suits, mistõttu päästetehnika jukerdas.

“Teatavasti aparaadid töötavad sisepõlemismootoriga niimoodi, et nad vajavad hapnikku,” jutustas ta. “Kui metsaalune on tossu täis, siis hapnikku pole ja tehnika sureb lihtsalt välja, ei sõida. Ja seal tuligi eemalduda. Nõvale viiva kruusatee peale moodustati magistraalliin, kus võeti tuli lõplikult vastu.”

Vihterpalus ükski masin tulle ei jäänud, kuid ühe ekipaažiga juhtus nii, et autost läks tuli mööda latvu üle ning mehed kaitsesid end samal ajal leekide eest veejugadega.

Vastupidavad mehed

Taevast ja pinnasest tulev kuumus, rasked ja paksud päästeülikonnad, tihtipeale hapnikumask peas, balloon seljas – kõrvalt vaadates tundub see tohutu füüsiline koormus, mis kestab ilma pausideta tunde.

Roometi sõnul nii ongi: “Raske on kindlasti. Ega üle kaheksa, noh, äärmisel juhul 12 tundi metsas tööd ei tee. See on füüsiliselt koormav, eriti kui on veel palavad ilmad.”

Puude ja pinnakatte põleng on niigi keeruline väljakutse, aga kui lisaks põleb turvas, siis on päästjail veelgi raskem.

“Turbapinnaga ongi see, et tuli läheb maa sisse ja seda sealt kustutada on juba väga raske,” lausus Roomet.

Kui tundub, et hullemaks minna ei saa, siis tegelikult saab. See juhtub siis, kui põlevad ka puujuured. Need puud hakkavad kukkuma.

“Siis võib selline pilt olla, et metsast mööda sõites tee peal sa ei näegi eriti midagi,” ütles Roomet. “Tunned võib-olla lõhna ainult või natuke vinet ka, aga pinnas alt põleb ja puud hakkavad lihtsalt iseenesest mingi aja jooksul kukkuma, sest juured põlevad läbi.”

Seesuguse olukorra keskele päästjad jääda ei tohi. Oodatakse, kuni puud on maha vajunud ja alles siis jätkatakse tööd.

Graafik: Margus Järv

Metsapõlengute hulk on hüppeliselt suurenenud

Tänavu 30. juuni seisuga on Eestis olnud juba 113 metsatulekahju, mis on ligi kaks korda rohkem kui eelmisel aastal samal ajal.

Mullu oli Eestis 30. juuniks 68 metsapõlengut ja 2014. aastal veelgi vähem – 54.

“Äärmiselt suur tuleoht valitses Eesti metsades juunikuu alguses, aga vahepeal olukord leevenes,” lausus päästeameti kommunikatsiooninõunik Johannes Merilai.

Kõige rohkem on mets põlenud Harjumaal – 28 korral.

Tuleohtlik kant on ka Ida-Virumaa, kus oli 30. juuniks olnud 14 metsapõlengut.

“Metsatulekahjud saavad enamasti alguse siiski inimeste hooletusest. Kahjutuli võib kuival ajal metsas alguse saada ka pisikesest sädemest, mis pärineb lõkkest, suitsukonist või isegi auto summutist,” ütles Merilai. “Seega tuleks looduses veenduda oma tegevuse ohutuses, teha tuld vaid selleks ette nähtud kohtades ning lahkudes lõkked ja konid kindlalt kustutada.”

Kui tulekahju põhjustaja õnnestub kindlaks teha, on võimalik ta selle eest ka vastutusele võtta ja määrata kuni 1200eurone trahv. Sellele võib veel lisanduda keskkonnale tekitatud kahju hüvitamine.

Maastiku- ehk kulupõlenguid on tänavu olnud vähem kui varasemail aastail. 30. juuniks oli registreeritud 899 kulupõlengut. Eelmisel aastal oli neid samal perioodil 1236, aasta varem 1991.

 

0Shares