Tõnis Kõivu blogist: jahindus ja poliitilised arengud

25.02.2013

Riikliku fondi loomine, mille nimel praegu hoolega lobitööd tehakse, lükkaks ulukikahjustuste kompenseerimise maksumakja õlule. Sisuliselt kaoks jahimeestel vajadus maaomanikega lepinguid sõlmida ehk siis kogu nelja aasta pikkuse läbirääkimiste töö võib sellise fondi loomisel maha kanda, kirjutab Riigikogu liige Tõnis Kõiv oma blogis.  

Jahiseadus kütab Riigikogus jätkuvalt kirgi, Keskerakonnast vabad demokraadid otsivad edasipääsu ja erakondade värskest populaarsusküsitlusest…
Riigikogu keskkonnakomisjon ei ole kokkuleppe puudumisel parandusettepanekute hääletamisele sisuliselt jõudnudki (ettepanekuid on ca 50). Jahimeeste lobby tungib sisse uksest ja aknast ning hetkel on keskendunud IRL-i liikmete „moosimisele“.

Põhiliseks vaidlusobjektiks on muutunud ulukikahjustuste osaline hüvitamine. Seaduseelnõusse on nelja aasta pikkuse läbirääkimisperioodi tulemusel sõlmitud kompromissina kirjutatud põhimõte, et ulukikahjustuste hüvitamine lepitakse kokku maaomanike ja jahimeeste vahelises kokkuleppes. Viimase puudusel on jahimeestel kohustust hüvitada seaduses sätestatud piiravatel tingimustel maaomanikele ulukite poolt tekitatud kahju 100 eurot hektari kohta. Tegemist on puhtakujulise kompromissiga, sest maaomanikud peavad summat liiga väikseks (tegelik metsa-või põllukultuuri maksumus on tavaliselt 10 korda kõrgem) ja jahimehed liiga suureks (seltsid ei jõua maksta).

Riigikogus jahimeeste kasuks lobistades surutakse hoolega riiklikku fondi, mis siis jahimeeste eest ulukikahjude hüvitamise koorma maksumaksja õlule lükkaks.  See, et seaduseelnõu sihiks on saavutada kokkulepetel põhinev jahindus, et mõlemad osapooled oleksid leppest huvitatud ja lepiks omavahel kokku ka ulukikahjude hüvitamises, unustatakse üldse ära. Tõestatakse innustunult riikliku, st maksumaksja poolt ülalpeetava fondi kasulikkust ja ei märgatagi, et fondi loomisel kaob jahimeestel vajadus maaomanikega jahipidamiseks lepinguid sõlmida ehk siis kogu nelja aasta pikkuse läbirääkimistöö võib maha kanda.

Samas kui jahimeestel on soov endale fond luua siis seda ei saa neile keegi keelata. Vabad inimesed vabal maal, maksavad ise oma fondi raha sisse ja kehtestavad reeglid väljamakseks (ministeerium on vastavasisulise ettepaneku esitanud).  On põhimõtteline vahe riigi loodud fondi ja jahimeeste seltsi endi loodud fondi vahel. Viimane võib tulla ja olla, aga mitte maksumaksja raha eest. Riigil on ulukikahjustuste hüvitamiseks maksumaksjale tunduvalt soodsamaid võimalusi kui jahimeeste seltsile fondi loomine.

Samas on mitmes muus küsimuses jahiseadusega toimunud positiivsed edasiminekud. Jahipiirkonna kasutaja vahetamise võimalus (2/3 jahipiirkonna pindala esindajate nõudmisel) tekitas mitmeid küsimusi. Nüüdseks ollakse väga lähedal lahendusele, et ühe kriteeriumi asemel tekib kaks, mis on tasakaalukam ja mõistlikum. Ettepanek on sõnastada, et jahipiirkonna kasutaja vahetamiseks peavad avalduse esitama maaomanikud, kes kokku esindavad 51 % jahipiirkonna pindalast ja 51 % jahipiirkonna kinnistuomanikest. On seegi edasiminek, et jahipiirkonna kasutuslubasid ei anta mitte tähtajatult vaid siiski konkreetseks tähtajaks (10 a). Kokkuleppemenetlus jätkub.

Loe lisa: http://www.toniskoiv.ee/jahindus-ja-poliitilised-arengud/