Tunde järgi metsamajandaja
12.02.2018
Vändra metsas Pärnumaal elab Leili Mihkelson, kelle esivanemad on selle koha peal metsa teinud juba vähemalt 17. sajandist. ERR käis Leili käest küsimas, kas ja mis meie metsadega praegu lahti on.
“Mul on siin kährikupeldik, vaatame kas on värskelt käidud,” nendib Leili. Käidud on, värskelt. Kährikuid, neid kes siin “asjal” käivad, ikka ja alati samas kohas, tunneb Leili hästi. Nagu ka kitsi, põtru, puid-põõsaid ja enamikku metsaelanikke.
Seda, et juba eelmisel sajandil kotkad siin olid, teadsid vanad jahimehed. Siin on sobiv elupaik ja nüüd on siia loodud ka püsielupaik, sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndiga. Eriti meeldib Leilile Kotkaklubi meestega käia metsas pikki maid läbi.
“Kotkas on ikkagi ülem lind ja noh paljas nägemine, see tekitab niisuguse tunde, et tema teab meist rohkem tema on meist kõrgemal.”
Ühtlaselt ebaühtlane mets
Leili Mihkelson
Leili mets on metsakorraldaja sõnul ühtlaselt ebaühtlane. Metsamajandaja seisukohalt kõlab see tegelikult halvasti. “Aga looduse seisukohalt, ma ise arvan, et hästi. Aga noh, tänapäeva arusaamad on asjadest nii muutunud majanduse suunas. Mina lasen selle kõrvust mööda, minul on oma nägemus,” seletab Leili.
Kui Leili midagi raiub, siis on tal selleks metsamajandamiskava. Aga tunnetus käib metsamajandamise juurde: “Siin on tammed ja neid on siin kohe päris mitu.” Tammesid juba niisama maha ei võta, aga kui loomad on puu väga ära nosinud, siis ehk. Üks väga vana tamm, teda juba maha ei võta. Talle tuleb hoopis ruumi juurde teha.
Leili metsas on ka üks värske lageraielank. “Mulle tundus, et alusmets hakkab peale tungima. Viimane aeg oli päästa veel selline kuusejärelkasv, millel tulevikku on ja sellega hoida kokku ka see, et pole vaja liiga palju istutada.”
Müüki läks mets metsaühistu kaudu, raie korraldas Leili ise. Raieks on vaja tarka saemeest. Tark saemees on selline, kes ei võta esimesena maha tihumeetreid vaid vaatab, mis järele jääb, et järelkasv oleks ilus.
Suur nõudlus
Metsale ja metsamaale on praegu suur nõudlus ja nii tulevad ka Leilile aegajalt telefonikõned sooviga tema omandit osta. Ühelegi helistajale ta põhimõtteliselt oma metsa maha ei müü.
Okaspuumetsade raiele peaks Leili arvates küll pidurit tõmbama. “Et metsad otsa lõppeksid, seda ei ole, aga ühel hetkel tuleb paus või mingi tagasitõmbamine, see peab pararamatult tulema.”
Viimasel ajal on lageraielankide suurused läinud suureks, kohe nii suureks, et tuletavad lennuvälja meelde. 10-20 aastat tagasi olid Leili hinnangul riigimetsa lageraie langid parajalt pisikesed, üle hektari need küll ei olnud. “Aga kui see on seitse hektarit või veel rohkem…”
Mets ei ole ainult puuderivi ja nii tuleb ka metsaomanikul arvestada siinse tervikliku elukeskkonna toimimisega. Hiireviud ja konnakotkad on Leili metsade kõige kaitstumad elanikud. Ja muidugi kährik, ühes oma peldikuga.
Leili metsa ja selle majandamist saab oma silmaga vaadata esmaspäevasest “Osoonist”.
Leili kirjutab oma metsas toimetamistest ka blogis, mida saab lugeda SIIT.
