Uluksõraliste arvukuse ja karjatamiskoormuse mõju loodusväärtustele

Eramets, põder

Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma teatel on rahvusvaheline töörühm kokku võtnud üleilmsed tõendid elurikkuse muutustest metsades, kus küttimise, tarastamise või karjatamisega on muudetud uluksõraliste või kariloomade survet ökosüsteemile. Selgub, et mõjud olenevad tugevasti metsatüübist ja liigist ning peamine on võimaldada puistu järelkasv vähemalt aastakümnete perspektiivis.

Metsamehed teavad, et uluksõralised ja kariloomad võivad kõrge arvukuse korral oluliselt mõjutada puistute kujunemist ja kahjustada puidutootlikkust. Looduskaitsjad on aga märganud nii seda, et puiskarjamaadele võib kujuneda liigirikas taimestik, kuid ülekarjatamine võib viia ka koosluse vaesumise või võõrliikide sissetungini. Rahvusvaheline töörühm püüdis vastata küsimusele, kui sagedased ja üldised niisugused mõjud tegelikult on ning kuidas võiks neid arvestada uluksõraliste arvukuse või karjatamiskoormuste reguleerimisel metsamaastikel ja kaitsealadel.

Rohkem kui 100 eksperimentaaluuringu kokkuvõttena leidsime, et uluksõraliste ja kariloomade tugeva surve tingimustes vähenevad puistu järelkasv ja rea teiste taimerühmade ning liblikate ja ämblike ohtrus. Negatiivne mõju liigirikkusele piirdub aga enamasti puittaimedega, kusjuures rohustu ja sammalde liigirikkus võib hoopis suureneda. Täpne mõju taimestikule oleneb paljudest asjaoludest, näiteks sissetalutud liikidel ja kariloomadel on suurem mõju kui kohalikel uluksõralistel. Rakenduslikult tuleks looduskaitsjatel esmajoones pöörata tähelepanu olukordadele, kus loomade arvukus on järsult tõusnud või on puude järelkasv olnud juba aastakümneid alla surutud. Järelkasvu tagamiseks kaitstavates (looduslikes) metsades võib piisata kümmekonnast soodsast aastast sajandis; see erineb oluliselt pideva järelkasvu taotlemisest majandatavatel metsamaastikel.

„Looduskaitsebioloogia püüab tasapisi minna üle rangele tõendipõhisusele, kasutades samalaadseid eri uuringuid sünteesivaid meetodeid nagu meditsiinis ravivõtete tõhususe selgitamisel“, selgitab üks uuringu põhiautoritest, Tartu Ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus. „See tagab objektiivsuse, aga on väga töömahukas: sõraliste mõju käsitlenud töörühmal kulus aastaid, et selgitada kümnetest tuhandetest võimalikest infoallikatest välja nõuetele vastava kvaliteediga tööd, teha koondanalüüs ja kriitiliselt üle vaadata järeldused.“

Uuring ilmus ajakirjas Environmental Evidence ning seda koordineeris ja rahastas Stockholmi Keskkonnainstituudi juurde kuuluv tõendipõhise keskkonnakorralduse nõukogu, mille kodulehelt on alla laetavad nii täisraport kui ka kokkuvõtted praktikutele.

0Shares