Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann märgib, et 50–60 aasta jooksul on metsakraavid muutunud vaid aimatavaks ning nende efektiivsus üleliigse vee äraviijana on sisuliselt olematu. Uuesti on maaparandus metsades päevakorda tõusnud viimasel kümnendil, sest tegemist on kalli tööga ja alles nüüd on omanikel selleks raha. Kolmandik erametsadest on tema hinnangul nn Sauna-Madiste kuivendatud ehk need on ennesõjaaegsed käsitsi kaevatud kraavid, mis mõistagi pole ka maaparandussüsteemide registris.
Vana tõde – kraavitamine paneb metsa kasvama
22.01.2018
Üldlevinud arvamuse järgi kasvab mets ise. Küllap see nii ongi, kuid maaparandus annab kasvamisele veelgi hoogu juurde. Juba vanad Eesti talumehed olid sellepärast kanged kraavikaevajad, meenutame kasvõi Tammsaare «Tõde ja õigust».
Üldjoontes jaguneb maaparandus kaheks – kraavideks ja teedeks. Kraavide ülesanne on mets kasvama panna ja muuta pinnas kandvamaks, teid on vaja selleks, et saak koristada ehk mets välja vedada. Maaparanduse tippajaks peetakse üldiselt 1960.–1970. aastaid ja nii see riigimetsades ka oli. Erametsade ehk vahepealsete kolhoosimetsade ajalugu on aga hoopis teistsugune.
Aastakümnetepikkune vaikus
Kui eestlased hakkasid aastail 1850–1860 talusid päriseks ostma, siis esimesel põlvkonnal ei jäänud raha üle, et kraave kaevata. Metsad aga vajasid kuivendamist, sest enamasti üritasid mõisnikud talusid müües nendega ikka viletsavõitu metsatuka või soolapi kaasa sokutada. Raha hakkas taludel üle jääma 1890ndate paiku ning siis algas ka aktiivne maaparandussüsteemide rajamine, mis kestis kuni teise maailmasõjani välja. Edasi saabus aastakümnetepikkune vaikus.
