Avinurme Puiduait loorberitel ei puhka

17.06.2015

VIRUMAATEATAJA.EE: Avinurme Puiduait üllatab külastajat hubasuse ja traditsioonidele uue vormi andmisega. Ait tähistab oma viienda aastaringi täitumist tünnilaadani – 23. juunini – kestva sünnipäevanädalaga. Eile, teisipäeva õhtul, oli aga aidas sünnipäevakontsert koos Hanna-Liina Võsaga.

Viie aasta eest avas Puiduait Avinurmes uksed aastakümneid laastukorve ja puidust asju tootnud Strausside pere tütre suure unistuse teoks saamisena – valmis erilise projekti järgi turismikeskus, mis tutvustas kohalikku puidust käsitööd.

„Võib öelda, et mu unistus on täide läinud ning investeeringud on end õigustanud, meid on kenasti omaks võetud ning oleme turismimaastikul oma koha leidnud,” räägib Puiduaida juhataja Eveli Tooming.

Aastas külastab Avinurme Puiduaita umbes 30 tuhat inimest, käiakse nii Eestist, Baltikumist, Põhjamaadest kui näiteks Alaskalt.

„Tänane klient on väga teadlik, ta hindab, et igal asjal on oma lugu, et neid asju tehakse kohapeal ning neid on siin tehtud juba sadu aastaid,” räägib Eveli Tooming, kelle vanaema Helju Tammik on muide Puiduaida kõige populaarsema töötoa tegija – memm õpetab igaühe, kel huvi, laastukorvi punuma. Lisaks on võimalik õppida nt leiba küpsetama või puidule maalima, valikus on kokku tosin töötuba, mille tellimiseks piisab kasvõi ühest huviliselt.

Üks uuemaid tooteid, mis sel suvel Straussi ettevõttelt välja tuleb, on laastukorvitehnikas meisterdatud kott-korv, mis oma eelkäija laastukorvi mugavam ja modernsem versioon: korviosa on laastust, sangad aga nahast või linasest riidest. „Sellise korviga on mugav randa, turule ja poodi minna või hoopis panipagakorvina kasutada,” kirjeldas Tooming ja märkis, et korviga plaanitakse minna ka Prantsusmaa turule.

Uus on ka puidust kuivainetopside sari. „Tundub, et mul on tekkinud professionaalne kretninism, ühelt vanavaralaadalt leidsin puidust kuivainetopsi – nagu vanaemaaegne plekktops, ainult puidust – ja ostsin ära,” räägib Eveli Tooming. Mõte arenes aga edasi ning nüüd toodavad nad ise puidust topse, mil peal kirjad „kohv”, „helbed”, „suhkur” jne.

Avinurme Puiduaidale on omane ka väga kliendikeskne teenindus – kui klient soovib konkreetse pildiga toodet, siis seda ta ka saab. „Paljud meie kliendid on hakanud sarju koguma. Kui näiteks on kodus olemas moonimotiiviga leivakarp, siis mõne aja pärast ostab ta sama motiiviga juurde maitseinepurgi või salvrätikarbi,” märgib Tooming.

Ühe huvitava tellimuse näitena jutustab ta loo Saksa abielupaarist, kes Pärnu turismiinfopunktis nägi voldikut, kus Puiduaida pilt. Naisel oli aga unistus saada puidust sõel, millega ta mäletas oma vanaema jahu sõelumas. „Nad jõudsid Puiduaita ja ütlesid, et nende soov on ilmselt ebareaalne, sest meie poe valikus sõelu ei ole. Aga meil oli just eritellimus puidust sõeltele. On võimatu kirjeldada naise emotsiooni, kui ma talle sõela ulatasin. Ta ütles, et selle sõelaga täitus ta lapsepõlveunistus,” jutustab Tooming.

Straussi puiduettevõtte toodangust pool läheb Soome turule, aga tellimusi on ka Rootsi, Norra, Taani, Baltikumi, Saksamaale, Jaapanisse.

„Jaapani turg hindab väga kõrget kvaliteeti ning oleme seda tõestanud,” märgib Eveli Tooming ja lisab, et jaapanlaste seas on hästi minevad laastutehnikas puukorvid – mis on kolm korda väiksemad kui traditsioonilised Eesti laastukorvid.

Ka kõhu saab täis

Kui Puiduaita loodi, nägi kontseptsioon ette ka kohvikut: inimene joob tassi kohvi ja mekib tüki kooki ning lahkub koos saunakibu või puulusikaga. Aga elu on näidanud, et külastajad tahavad toekat kõhutäit – nõnda tehakse koostööd kohaliku kooli köögiga ning päevapraed on Puiduaidas ennast õigustanud. „Meilt soovitakse päris palju ka gruppide toitlustamist ning siis toome lauale sõna otses mõttes kohalikud maitsed, selle, milles keegi on parim, näiteks raamatupidaja teeb maitsevõid ning minu ämm liharulle,” märgib Eveli Strauss.