Doktorant uurib vahamunade abil metsise vaenlasi

16.05.2016

ERR Novaator:

Kuna metsise arvukus Eestis väheneb, tekivad küsimused, mis seda põhjustada võib. Üheks põhjuseks on peetud seda, et üleliia tegus metsamajandus, sealhulgas metsakuivendus suurendab kiskjate arvukust. Milline on olukord Eestis tegelikult?
Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia esimese aasta doktorant Eliisa Pass võrdleski oma magistritöös metsise pesarüüstet kuivendatud ja kuivendamata metsades.

«Esialgne oletus oli, et kuivendatud aladel rüüstatakse rohkem pesi: näiteks Soomes esineb sellistel aladel enam kiskjaid. Kuid hiljem selgus, et olukord on teistsugune – hoopis kuivendamata alade läheduses oli rohkem rüüstajaid,» ütles Pass.

Doktorant viis metsa 144 tehispesa, igas pesas oli peale kanamunade ka üks beeži värvi vahamuna. Passile endalegi tundus esialgu seesugune meetod kummaline, sest kuidas ikkagi pannakse pesad lihtsalt metsa maha?

«Pärast seda, kui oled välja valinud metsatüübi või asukoha järgi ala, kuhu pesad viia, hakkad kohapeal sambla sisse pesa tegema. Teed samblasse väikesed mulgud, paned sinna kanamunad ja vahast muna,» kirjeldas Pass.

Tehispesad jäeti metsa kolmeks nädalaks, s.o sama pikaks ajaks, kui kestab metsiste haudeaeg. «Katseid tegin metsise haudeperioodil maikuus ja vahepeal neid vaatamas ei käinud. On olnud uurimusi, kus on vahepeal käidud pesasid kontrollimas ja ka uued munad pandud, kuid mõtlesime koos juhendajatega, et mida vähem metsas ringi käia ning loomi ja sealset elusüsteemi segada, seda parem,» sõnas ta.
Metsise tehispesa.

Vahamunade jälgede analüüs

Pesi metsa viies on oluline, et need paikneksid üksteisest piisavalt kaugel. «Seda seepärast, et kiskjad ei võtaks ninaga lõhna üles ega sööks järjest kõiki pesasid tühjaks. Näiteks rongad on nii targad linnud, et kui nad näevad tehispesade metsa asetamist, siis nad lihtsalt jälgivad sind ja hiljem söövad kõik munad järjest ära,» kirjeldas Pass.

Doktorandil aga õnnestus tehispesad metsa asetada, sest kõikide rüüstatud pesade tühjaks röövimine oli juhuslik ja järjest ei söödud ühestki pesast mune ära.

«Peale selle on oluline, et inimene ei jätaks oma lõhna maha, sest see võib kiskjaid uudishimulikuks muuta ja neid ligi meelitada. Ma ei soovita näiteks taolistele välitöödele minnes kasutada sääsetõrjevahendit.»

Pärast pesade kontrollimist algas vahamunadele jäetud jälgede analüüs. «Kuna minu juhendaja Asko Lõhmus on väga hea ornitoloog, määras ta lindude nokajäljed vahamunadel puhtalt visuaalsel vaatlusel.» Passi sõnul vaadatakse üldiselt jälgi suuruse järgi ja asutakse siis muna lähemalt uurima. «Kui on tehtud suurem nokajälg, võib tegemist olla rongaga, kui keskmine, siis on ilmselt pasknäär ja kõige väiksema jälje võis teha mõni värvuline või veelgi väiksem lind.»

Imetajaid määrati kolpade abil, mis laenati Tartu ülikooli loodusmuuseumist. «Vastavalt kolpade hambaridadele vaatasime ja võrdlesime jälge ning seda kas hambad sobivad sinna jälge, mis oli vahamuna peal,» kirjeldas Pass. Kui uurijad jäid kahevahele ega olnud päris kindlad, kes oli vahamunale jälje jätnud, jäeti see uuringust välja. «Panime kirja ainult need, milles täiesti kindlad olime,» lisas Pass. Suur osa vahamunadest olid aga täiesti puutumata või pesast kadunud. Jälg oli jäetud 25 munale.

Metsise vaenlased on Passi uuringu põhjal eelkõige nugis, aga ka pasknäär, ronk ja kährik. «Varasemad uuringud ütlevad, et enamiku pesi on rüüstanud mingid kindlad liigid, näiteks nugised või rongad. Minu töö tõi välja tegelikult palju erinevaid rüüstajaid, mis näitab, et metsised on Eestis üsna raskes olukorras, sest kiskjaid on palju ja eri liikidest,» nentis Pass. Ta lisas, et vanemate kolleegidega vesteldes arutati, et isegi, kui metsise pesa jääb mingiks ajaks puutumata, tuleb lõpuks ikka keegi ja sööb selle tühjaks. «Nii nugis kui ka kährik ongi sellised liigid, kes söövad peaaegu kõike, mis neile ette juhtub.»

Pass valis tehispesade asupaigaks Soomaa, sest see on hea koht, kus võrrelda kuivendatud ja kuivendamata metsi. «Seal on suur soomaastik: leidub rabasid, looduslikke servaalasid ning palju kuivendatud metsa.» Ühed pesad pandi Soomaa Viljandimaa-poolsesse otsa, teised Pärnumaa-poolsesse otsa ja seda nii kuivendatud kui ka kuivendamata aladele. Selliseid uuringuid ongi soovitatav teha ühes ja samas piirkonnas, sest kui katsed oleksid toimunud väga erinevatel maa-aladel, oleks ka tulemusi mõjutanud paljud eri tegurid.

Liiga väikesed kaitsealad?

Pass uurib doktorantuuris edasi, missugused ohud peidavad end kuivendatud aladel ja nende läheduses täpsemalt. «Nägime, et metsakuivendus ei suurenda metsise pesarüüstet, sest seal rüüstati pesi vähem kui kuivendamata aladel. Ma ise arvan, et kuivendatud aladelt tulevad kiskjad rohkem servaaladele, kus kohtuvad kuivendamata maastik ja raba.» Rabaservades on palju erinevaid soolinde, samuti on seal lagedam ja see võib lindudele saatuslikuks saada. Peale selle leiti kuivendamata aladelt rohkem metsiseid ja nende tegevusjälgi. Seega liiguvad kiskjad ja metsised sarnastes kohtades ja see võib metsiseid ohustada.

«Metsis ei elaks võimaluse korral kuivendatud metsades, sest reeglina on seal tihedam puistu, kuid metsis on suur lind ja vajab palju lennuruumi. Aga kuna väga suur osa Eesti metsamaastikust on kuivendatud, ei jää tal muud üle,» rääkis Pass.

Metsisekanad võivad pesitseda tihedas kuivendatud metsas, kuid metsisemängud ehk pulmamängud toimuvad eelkõige vanades metsades, kus on liikumiseks palju ruumi. «Metsakuivendus aga mõjutab teda, sest see vähendab lennuruumi. Samas ei ole me siiani avastanud ühtegi muud asja, mis talle kuivendatud metsas meeldida ei tohiks, sest näiteks toitu leiab ta sealt hästi.» Metsised söövad mustikavõrseid ja metsisetibud toituvad võrsetel elavatest röövikute vastsetest.

Metsiseid varitsevad mitmed teisedki ohud. Passi sõnul ilmub üsna pea ka artikkel, kus koostöös terioloogia töörühma teadlastega arutletakse selle üle, et metsisemängude asupaikadeks ei tohiks jätta ainult väikeseid kaitsealasid.

«Metsisemängud asuvad väikestel kaitsealadel, kus ei tohi metsa raiuda ning mida reeglina inimtegevus ei häiri. Aga selle ümbrus on sageli inimtegevusest mõjutatud, näiteks metsaraiega. Nii jäetakse keset killustatud metsamaastikku metsisemängudele vaid väike ala,» kirjeldas Pass. Eestiski on näidatud, et kiskjad võivad koonduda metsisemängude ümbrusesse, sest seal on neil metsiste näol palju toitu.

«Meie arvates peaks kaitseala olema suurem või tuleks neid alasid omavahel ühendada. Inimtegevuse tõttu liiguvad metsisemängud teistesse kohtadesse või lagunevad sootuks: linnud aetakse laiali ja see mõjutab nende sigimisedukust,» ütles Pass.

Metsise talgud ja kunstlikud röövikud

Tuleval suvel ootab doktoranti ees mitu välitööd. «Jätkan tehispesade katsetega, aga olen mõelnud vaha asemel näiteks plastiliini kasutada, sest vaha on üsna kleepuv ja jälgi on raskem tuvastada. Plastiliin oleks võib-olla parem variant,» arutleb ta. Välitöödena on koostöös Eestimaa looduse fondiga plaanis ka metsisetalgud, kus hulgakesi läbitakse suuri maa-alasid ja märgitakse ära kõik metsised ja nende tegevusjäljed, näiteks väljaheited.

Samuti osaleb Pass suures soode taastamise projektis «LIFE», mille raames paneb ta erinevate rabade servadesse tehispesi, et hinnata lindude pesarüüstet ja kiskjate tegevust rabaservades. «Valisime rabad, mille ühes servas asub kuivendatud ala ja teises kuivendamata. Tahan teada saada, mis liigid on rohkem koondunud kuivendatud alale, kuivendamata alale või üldse raba keskele.» Samuti soovib doktorant saada teada, kas seesugune liikumine on põhjustatud kiskjate suurest arvust. Oletus on, et soolindudele ei meeldi kuivendatud metsaserv, sest seal võib palju kiskjaid olla.

Pesad asetatakse n-ö lainetena raba servadele umbes 1,5 x 0,5 km suurustele aladele. «Seejärel vaatan pesade rüüstamise järgi, millistes piirkondades kiskjad kõige rohkem tegutsevad,» sõnas Pass.

Doktorant plaanib osad pesad panna ka puude otsa, et saada rohkem teada väiksemate lindude ja lindudepoolse pesarüüste kohta. Samuti tahab ta teada, kuidas kuivendatud aladel söövad väikesed linnud putukaid. «On olemas tehispesadega sarnane meetod, kus tehakse mingisugusest söödavast ainest kunstlikud röövikud ja vaadatakse, kus väikesed linnud neid ära söövad,» ütles Pass.

Doktoritöö tulemustes tahabki ta seega anda suure ülevaate sellest, kas ja kuidas muutuvad metsakuivenduse mõjul loomade toitumissuhted, sealhulgas kisklusrežiim. Selle teadmise tulemusena loodab Pass, et tulevikus tehakse selle abil ka aina paremaid looduskaitselisi otsuseid.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.