Eesti kliimaplaan: põlevkivitööstus saab hapniku, naabrid CO2-e
16.08.2016
EPL.DELFI.EE, Hendrik Kuusk:
Eelnõu „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050” toetab põlevkivitööstuse jätkuvat õitsengut.
Keskkonnaministeeriumis valminud eelnõu „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050” näitab suunda keskkonnasäästlikuma Eesti poole, toetades taastuva energia arendamist, kuid näeb samal ajal ette ka põlevkivi kaevandamise suurenemist. On leitud võimalus, kuidas Eestis märgatavalt vähendada CO2 õhkupaiskamist ja samal ajal hoida stabiilsena plahvatusohtlikku Ida-Virumaad oma tunnustööstusega.
Selline lähenemine kõlab ülemaailmse kliimapoliitika mõistes piisavalt vastuolulisena, et ka riigikantselei juhiks sellele oma vastuskirjas tähelepanu. „Juhime tähelepanu, et kliimamuutused on ülemaailmne probleem ja seetõttu tuleks tähelepanu pöörata Eestis valmistatud toodete kasutamisest tulenevatele heitkogustele olenemata sellest, kas need tarbitakse siin või eksporditakse,” kirjutas riigisekretäri ülesandeid täitev Aivar Rahno.
Lihtne nipp
Kuidas aga suudetakse kaevandamismahtude suurenemisega koos täita rahvusvahelist kohustust vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside teket vähemalt 80% võrra?
Nipp on väga lihtne. Põlevkivitööstus läheb suuremas mahus üle õlitootmisele ja põlevkivist elektri tootmine lõpeb 2030. aastaks. Juba põlevkiviõli tootmine on otse ahjus põletamisest ligi 15% keskkonnasäästlikum, kuid see ei annaks veel eesmärgiks seatud tulemust. Arvestuslik kasvuhoonegaaside vähenemine saavutatakse just põlevkiviõli eksportimisega.
ÜRO on kokku leppinud, et kasvuhoonegaasid kirjutatakse selle riigi arvele, kus see õhku paisatakse. Kuna siiani põletatakse kivi Eestis ja süsihappegaas saadetakse õhku Narva korstnatest, läheb tekkiv saaste Eesti arvele. Kui aga sama süsinikku sisaldavat õli ei põletata siin, vaid eksporditakse koos saastega välja, ei pea Eesti selle eest vastutama.
Keskkonnaminister Marko Pomerants tõi esile ka põlevkivitööstuse säilimise olulisuse Ida-Virumaale. Tema sõnul võeti peale keskkonnaaspektide arvesse nii sotsiaalseid kui ka majanduslikke aspekte. Ka allkiri Pariisi kliimakokkuleppele pole antud kogemata, lisas minister.
Laias keskkondlikus mõttes on aga tegu enese petmisega, leidis Valdur Lahtvee, keskkonnaspetsialist, kes juhtis kolm aastat tagasi välja antud raportis sama valdkonda puudutavat uurimisrühma. Selle teadusliku töö tellis keskkonnaministeerium juhiseks vähese süsinikuga majanduse poole pürgimiseks.
Neid soovitusi pole aga vähemalt energeetika sektori puhul aluseks võetud. Lahtvee sõnul pole süsinikuheite vähenemist loota, kuni me jätkame aastas 20 miljoni tonni põlevkivi kaevandamist. „Sellega me ei vähenda oma ökoloogilist jalajälge,” ütles Lahtvee. Vahet pole, kas see kivi põletatakse lõpuni Eestis või kusagil mujal.
Pomerants selgitas, et kliimapoliitika põhialuseid koostades lähtuti mõttest, et süsiniku hind on nagunii tõusmas ja turg paneb lõpuks ise asjad paika. Seetõttu pole liigset poliitilist sekkumist vaja.
Pragmaatiline lähenemine
Eesti lähtub pragmaatiliselt eesmärgi täitmisest (kui 1990. aastaga võrreldes kasvuhoonegaaside 80% vähendamine on võimalik, pole vaja tööstust pitsitada), kuid keskkonnaorganisatsioonid on pehmelt öeldes pettunud. Eriti olukorras, kus korraga on valminud või valmimas kolm ülitähtsat dokumenti: põlevkivi arengukava, kliimapoliitika põhialused ja maavarade strateegia.
Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti maavarade ühingu seisukoht on, et koostatav strateegia peab sisaldama ka strateegiat põlevkivi kasutamisest väljumiseks. See seisukoht ei leidnud ülemäärast toetust, ütles mõlema organisatsiooni liige Mihkel Pukk.
Keskkonnaõiguste keskuse jurist Siim Vahtrus märkis, et Eesti kliimapoliitikas sisuliselt puudub pikaajaline visioon. Panustatakse teadustöösse ja loodetakse, et innovatsioon ja turg lahendavad kõik probleemid. Selles valdkonnas ei suuna mitte riik ettevõtjaid, vaid vastupidi. Näiteks põlevkivi arengukava üks lähtekoht oli ettevõtjate juba tehtud ja planeeritud investeeringud tootmisvõimsustesse. Nii seniseid kui ka tulevasi investeeringuid võeti arvesse kui muutumatut faktorit, millest lähtudes kujundati suur osa ülejäänud arengukavast.
Kliimapoliitika põhialustes esile toodud stsenaarium kirjeldab olukorda, kus tööstuse tootmismahud suurenevad ettevõtete prognooside järgi. Juba 2030. aastaks nähakse ette viis Petroteri, kaks Enefit-140, kuus Enefit-280, 14 Kiviteri, kaks TSK500 ja kolm TSK1000 tehast.
Kavandatavate ja ehitatavate õlitootmistehaste käivitumise korral suureneb põlevkivi vajadus õli tootmiseks 13,2 mln tonnini aastas, pakutakse 2013. aastaraportis. Seda on sama palju, kui praegu kasutatakse elektri ja soojuse tootmiseks. Kevadel vastu võetud põlevkivi arengukava näeb kaevandusmahtude paisumist praeguse piirmäära ehk 20 miljoni tonnini aastas.
VASTASSEIS
Koda ähvardas taanduda
Kliimapoliitika põhialuste eelnõu koostamise ajal tekkis eriti terav vastuolu metsanduse aruteludel. Lõpuks otsustas Eesti keskkonnaühenduste koda (EKO) kirjutada lausa lahkumisavalduse, millega sooviti end taandada kliimapoliitika põhialuste dokumendi ettevalmistavast protsessist ja kustutada oma organisatsiooni nimi selle loomisega seotud dokumentidest.
EKO liikmed ei olnud nõus suunisega, mis viitas vajadusele raievanuseid langetada ja nii raiemahtu suurendada. Ka metsanduses arvutatakse, kuidas meie süsiniku emissioon oleks võimalikult väike. Ühe teooria kohaselt aitaks süsiniku keskkonda paiskamist vähendada just nooremate puude raiumine. Eriarvamused suudeti siiski lahendada ja sõnastuses jõuti kokkuleppele.
