Eesti uus looduskaitse?

ÕHTULEHT, Viio Aitsam (ajakirjanik):
Nabala kaitseala loomine on kujunenud probleemiks, kuid tegelikult võiks see olla suur võimalus.

Maaomanikud Eesti Erametsaliidu kaudu protestivad Nabala kaitseala loomise vastu, kuna keskkonnaministeerium kavatseb suurel osal alast kehtestada sihtkaitsevööndi režiimi.

See tähendab inimtegevuse keelamist. Muu hulgas poleks võimalik metsa majandada ja erametsaliit arvab, et see kaotus (seniste investeeringute luhtaminek) tuleb metsaomanikele kompenseerida. Jutuks on ka ökosüsteemsed teenused, mis tähendab, et maaomanik ei tegutse ja saab selle eest tasu, kuna looduskoosluse puutumata hoidmine on avalik huvi.

Aeg katsetada?

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on öelnud, et tegelikult võiks looduse hoidmine olla nii loomulik asi, et riigi kaitsealasid ei peakski looma ‒ maaomanikud ise hoolivad ja hoiavad ning loodusväärtused püsiks.

See olekski loomulik, kuid ei saa tekkida iseenesest keset praegust looduskaitset, kus ikkagi põhiabinõuks on käsud ja keelud.

Tulevik on meie enda kätes. See, et loomisel on suur kaitseala, mida nii paljud kohalikud inimesed on tahtnud ja veel suurem hulk kaugemal olijaid toetanud, annab praegu Eestile ainulaadse võimaluse seda tulevikku ette valmistada.

Kohalike inimeste huvi tuleks ära kasutada, mitte naaksuda selle kallal, et kaevandusi te ei tahtnud ja nüüd kaitseala ka ei sobi. Võiks hoopis välja kuulutada, et nüüd teemegi kaitseala, kus rakendame looduskaitse kõige loomulikumat vormi. Ei kehtesta sel alal tavapärast riiklikku inimtegevuse piiramise režiimi, vaid riik hoopis delegeerib vastutuse maaomanikele. Igaüks neist saab täpselt teada, mis loodusväärtused ta maatükil on, miks on tähtis neid alles hoida ja maaomanikud ise arvestavad sellega oma maal tegutsedes.

Võimaluse unikaalsust näitab ja võib toetada Nabala tegelikkus, kus maaomanikud on külakaupa, kogukonniti vms koondunud hiljutises kaevandamisvastases võitluses. Nii kohalike elanike seas kui ka lähikonnas on inimesi, kes end Nabala loodusväärtustega on põhjalikult kurssi viinud. See võimaldaks organiseerunud maaomanikel luua näiteks looduskaitse usaldusisikute ringi, kui seda vajalikuks peetakse.

Usalduse küsimus

Vabatahtliku looduskaitse üks kogemus on lähiminevikust võtta ‒ metsa vääriselupaikade kaitse. Vääriselupaigad on majandusmetsa teatud osad, kus leidub või tõenäoliselt leidub loodusharuldusi. Kui Eestis selle kaitsega alustati, lähtuti usaldusest: maaomanik, kes vabatahtlikult soovis vääriselupaika kaitsta, sõlmis riigiga selleks tähtajalise lepingu ja sai ala puutumata jätmise eest ka teatud summa. Kiiresti populaarsust võitnud vabatahtliku looduskaitse vorm kahjuks moondus, käskude-keeldude pooldajad täiendasid seda mitmes järgus lisatingimustega ja nüüdseks on sest saanud looduskaitse, mis pole ei liha ega kala. On vabatahtlik küll, kuid usalduseta, kuna maaomanik peab andma lepingu ajaks oma maatüki riigi käsutada.

Tasuks naasta alguse juurde ja katsetada uuesti, kas või tähtajalise niinimetatud pilootprojektina.

See oleks Nabala kaitseala, kus olevad loodusväärtused on rõhutatult ja kõigile nähtavalt antud maaomanike kaitse alla. Seal kehtiksid küll üldised reeglid, mis ei lase ette võtta suuri, loodustingimusi muutvaid ettevõtmisi (kaasa arvatud kaevandamine), kuid kogu muu kaitsetegevus oleks omanike enda otsustada. Säilitatavad väärtused oleks lepingutes kirjas, kuid sellesse, kuidas just kaitse käib, riik ei sekku, vaid usaldab omanikke.

Kui pilootprojekt ei õnnestu, saame nentida, et me ühiskond siiski pole veel selleks valmis, ja kehtestame Nabala kaitsealal tavapärased riiklikud käsud ja keelud. Kui aga õnnestub, oleks see ehk suurem võit, kui praegu ette oskame kujutada: kogemus, et maaomanikku saab usaldada, oleks päriselus järeleproovitult kinnitus, et võib küll ka me ametlikku looduskaitset hoopis julgemini kohalikele delegeerida.

Looduskaitse oleks inimestel lähemal, tulutud vaidlused (nn avalikud arutelud, mis liiga tihti liiga formaalsed) jääksid ära. Kohalikud inimesed tunneksid end paremini, sest usalduse olemasolul tekib riigiga võrdväärne suhe ja, mine tea, ehk oleks selline algatus hea eeskuju looduskaitse revideerimiseks ka mujal maailmas.

0Shares