Eestis võib olla vaid sadakond lendoravat

ERR:EE:

Eestis elavate lendoravate käekäiku uurinud teadlased nendivad liigi pesapaiga eelistuste ja liikumisteede alusel loodud mudeli alusel, et lendoravatele sobilik asuala on kahanenud kahe ruutkilomeetri suuruseks. Asurkonna suurus võib jääda paarisaja isendi piiresse.

„Hinnanguliselt võib olla paar ruutkilomeetrit sellist elupaika järel, kus võiks lendoravate pesitsuspaiku olla. Kui paigutada sinna loomi väga tihedalt, siis saab võibolla paarsada. Kui vaadata aga reaalsusele otsa ja arvestada, et headest elupaikadest pole tegelikult sugugi kõik asustatud, kogemuslikult võiks öelda, et isegi enamik, siis ma ei imestaks sugugi, kui tegelikult on meil Eestis alla saja looma,“ tõdes Tartu ülikooli zooloog Jaanus Remm. Näiteks Eesti Loodusuurijate Seltsi 2014. aasta seire kohaselt oli 81st keskkonnaregistrisse kantud leiukohast asustatud vaid 29.

Asurkonna seisund on kiiresti halvenenud juba aastaid. Remmi sõnul võib näha nn väljasuremisvõla mõju. „Kui looduslikud ressursid sh elupaiga suurus kahanevad inimtegevuse tagajärjel, siis ei sure liigid enamasti välja koheselt, vaid väikese ajalise nihkega. Mulle tundub, et lendorav on väljasuremisvõlas. Kui me samamoodi edasi jätkame või ka hetke olukorra lihtsalt konserveerimine, siis lendorav võib meil ikkagi välja surra. Positiivne külg on see, et liik on meil veel alles ja kui me jõuliselt midagi tema kaitseks ette võtame, siis on ilmselt võimalik teda päästa,“ lisas Remm.

Liigi kaitse paremaks planeerimiseks modelleeris Remm koos Martin Absaloniga Eestis elavate lendoravate ruumikasutust ja asurkonna sidusust. Mida isoleeritumad ja killustunumad asualad on, seda suuremas ohus liigid on. Muu hulgas leidsid nad, et kui pesapaiga suhtes on loomad tõepoolest äärmiselt valivad, eelistades umbes saja aasta vanuseid kõrgeid haavametsi, mille tüvedes leidub õõnsusi, kus saavad tunda loomad end turvaliselt, siis ühest paigast teise liikumiseks sobivad ka kõrgemad kuusikud.

Lisaks jälgis Remm kolleegidega loomade liikumist raadiokaeluste abil. Andmete analüüsil sai selgeks, et keskmise emaslooma asuala on umbes kuue hektari ja isaslooma oma 16 hektari suurune. „Lendoravate öised liikumisteekonnad on tavaliselt kilomeetri kuni mõne kilomeetri pikkused. Isasloomad võivad ikka päris pikki vahemaid liikuda ja nende kodupiirkonna suurused varieeruvad rohkem. /…/ See sõltub sellest, kui tihedalt häid elupaiku leidub,“ selgitas teadur.

Zooloog loodab, et uurimistulemustest on kasu maastiku tasemel suure ulatusega planeeringute loomiseks. „See seaks reeglid nii metsa majandamise kohta kui ka arvestaks metsamajandusvõimalusi ja maaomanike võimalusi. Sealjuures oleks tegevused planeeritud viisil, et need toetavad lendorava populatsiooni ja elupaikade taastumist,“ laiendas Remm. Samas nendib ta, et taolised kavad aitaksid asurkonna suurust tõsta alles kümnete aastate pärast. Metsi pole võimalik kasvatada hetkega.

„Ilmselt sinna kõrvale peaks olema teatavad lisameetmed. Võimalik, et näiteks tehisasurkonna hoidmine, paljundamine ja ka võibolla tehispesapaigad looduslikes elupaikades. Kogemuslikult on muidugi nii, et tehispesapaikade programm võib tulemusi anda, kuid loomad ei pruugi tehispesasid omaks võtta ja olla päästerõngas, mis kindlasti aitab,“ mõtiskles zooloog. Peamiseks eesmärgiks on võita aega, kuni looduslikud pesapaigad taastuvad.

Täpsete lahenduste realiseerimine on aga tema sõnul omaette filosoofia – seadusandluse ajaperspektiiv on umbes kümmekond aastat. Pikemajalisema loodusväärtuse püsimise tagab pigem rahva suhtumine ja kultuur. Teadur jääb kindlaks, et lendoravat on veel võimalik päästa „Senikaua kuni liik on olemas, seni jagub ka lootust. Maailmas on teada juhtumeid, kus on olnud mõne liigi esindajatest alles alla kümne ja need populatsioonid on ülest turgutatud ja taas loodusesse lastud,“ märkis Remm.

Uurimustulemusi tutvustati 12. veebruaril toimunud RMK teadusseminaril.

0Shares