Elektriliini talumise tasu võiks siduda puidu hinnaga

06.11.2014

MAALEHT, Ain Alvela:
Elektriliini talumise eest imeväikest tasu saavad maaomanikud pakuvad välja, et hüvitis võiks võrduda aasta jooksul keskmiselt juurde kasvava puidu hinnaga.

Seitse aastat tagasi metsaomanikuks hakanud Roman Šmeljov ei kahetse Narva jõe läänekaldale Kuningakülla 70 hektari metsa soetamist.

Koos jõeäärse, RMK-lt renditud luhapealsega on tema majandada 110 hektarit. Seal karjatab ta lambaid, lõhub metsast võetud puud halgudeks ning müüb Kiviõli ja Jõhvi rahvale kütteks. Väike saeraam võimaldab ka saematerjali toota.

Ise perega hoopis Ahtmes elav ja metsa kõrvalt lilleäriga tegelev Šmeljov ei tee erilist probleemi asjaolust, et tervenisti 15 hektarit tema metsamaast on n-ö liinialune. Seda on aga rohkem kui Eesti keskmine metsaomand.

Tema valdusi poolitavad kaks kõrvuti jooksvat 330kilovoldist Eesti Energia kõrgepingeliini. Liinidealune maa on liivane, kiviklibune ja künklik. Lisaks on kummalgi pool 25 meetri laiune kaitsetsoon.

Midagi siin siiski kasvab. “Iga kolme aasta tagant on hooldajad liiniperimeetri lagedaks võtnud, eelmisel aastal said nad 650 m3 hakkpuitu,” räägib Šmeljov.

Samas: omanik ise on saanud elektriliinide talumise kompensatsiooni vaid korra – tema enda kinnitusel 7 senti hektari kohta. Maamaksu peab omanik aga ikka maksma.

Enamik trassialuste maade omanikest pole aga hüvitamistaotluse esitamisega hakanud jändamagi – talumistasu oleks absurdselt väike

Võtku riik maa rendile

Eesti Erametsaliidu juhatuse liikmel, Metsatervenduse OÜ juhatajal Ants Erikul on korraliku talumistasu kehtestamiseks pakkuda lihtne skeem.

Eesti keskmine puidu juurdekasv on 5,4 tihumeetrit hektari kohta aastas. Liiniomanik peaks maksma maaomanikule summa, mille viimane oleks saanud metsa juurdekasvu arvelt.

“Sellisel puhul võtaks riik, või kes see liiniomanik parasjagu on, selle maa justkui rendile ja niidaks seal kas või iga päev võsa,” selgitab Erik.

Tema sõnul määrati liinide talumise tasu kümmekond aastat tagasi, aga see muutus kohe farsiks.

Ants Erik kinnitab, et metsaomanike järgmine käik on minna Erametsaliidus koostatud ettepanekutega majandusministeeriumisse.

Nüüd, oktoobrikuu lõpus saatis MTÜ Eesti Erametsaliit majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palole pöördumise, millele ministeerium lubas õigeaegselt vastata.

Pöördumises juhitakse tähelepanu, et praegu “…puuduvad ühtsed aluspõhimõtted, juhised maaomanikule ning elektripaigaldise omanikule, kuidas käituda uute elektriliinide rajamisel ja olemasolevate liinide rekonstrueerimisel, hooldamisel ja talumisel”.

Ministeeriumil palutakse kokku kutsuda ümarlaud, kus võiksid valmida aluspõhimõtted nii maaomanikele kui ka liinirajatiste omanikele.

MKMist kinnitati, et Eleringi eestvedamisel käibki juba koos töörühm, et ühtne talumistasu metoodika välja töötada.

Liinialuste maade problemaatika hõlmab talumistasu kõrval veel kaht valdkonda: uute liinide rajamine ja vanade uuendamine ning liinikoridori hoolduse korraldamine. Näitena kirjeldab Erik liinihooldustööde praktikat.

Omanik peab nõudma

Esmalt saadab hooldustööde hanke võitja maaomanikule teavituse, millal plaanitakse töid teha. Reeglina ei kirjeldata, millist sortimenti raiutakse, millises ulatuses, mis saab puidust.

Eriku väitel peab juhul, kui puude rinnasdiameeter ületab 8 sentimeetrit, võtma metsateatise, kui tegu pole ohtliku puuga. “Kas seda tehakse?” küsib Erik. “Vaevalt!”

Seadus ütleb, et liinide alt ja kaitsetsoonist raiutud metsamaterjal kuulub maaomanikule.

“Hooldaja peab aga teadma, mis konkreetses liinilõigus täpselt asub ja kasvab, millise sortimendi ja kui palju ta sealt välja võtab,” selgitab Erik. “Ta peab maaomanikule välja pakkuma kõik võimalikud tegutsemisvariandid.”

Põhimõtteliselt on Metsatervenduse OÜ juhataja sõnul säärastel puhkudel võimalikud kolm varianti.

Esiteks: hooldaja ostab materjali kasvava metsana ära.

Teiseks: hooldaja töötab materjali üles, lõikab mõõtu ja veab kinnistu piires kokkulepitud kohta.

Kolmandaks: kinnisasja omanik teeb töö ise ja hooldaja maksab selle talle kinni.

Ning metsal võiks ka rohkem kasvada lasta. “Liinialused lastakse iga paari aasta tagant võsalõikuriga üle, samas võiks puud kasvada peaaegu traatideni,” pakub Erik. Praegu tohib puu ladvaots olla traatidest nelja meetri kaugusel. Lubatud võiks olla kaks või isegi poolteist meetrit.

Hulk küsitavusi on ka uute liinide rajamisel. Riik ostab omanikult trassi alla jääva maa, aga nõnda tehakse maaüksus liiniga pooleks, mis vaieldamatult kahandab mõlema tüki väärtust.

Erik paneb ette, et sellisel juhul peaks liini rajaja maksma maaomanikule turuhinnast 20-30% rohkem.

“Kõik teevad ju äri ja tahavad teenida. Ka uue liini rajamisel tasub teha tähtajaline leping 30-50 aastaks. Siis saame jälle kokku ning vaatame hinnad ja muud tingimused üle,” räägib Erik maaomaniku soovituslikust käitumisest.

Tema sõnul nõudma peab. “Suured liiniettevõtted on tädi Maali vastu vaenulikud, ründavad ja ebaõiglased. Aga pärast selgub, et kes taipas küsida ja nõuda, see ka sai; kes ei taibanud, jäi tühjade pihkudega.”

Eriku sõnul ei saa ka keegi omanikku sundida, et kasvatagu liinialusel maal näiteks teravilja või pidagu lambaid. Metsaomaniku keskmist kahju hektari kohta, mille ta saab, omades majandamiskeeluga metsamaad, võib aga hinnata 200 eurole aastas.

Riigikohus otsustab

Justiitsiministeeriumi teatel on Riigikohtu menetluses tsiviilasi tehnovõrkude ja -rajatiste talumise eest hüvitise saamiseks.

Tegu on ühe konkreetse tsiviilasjaga, kuid Riigikohtu lahend võib luua pretsedendi ja olla seega aluseks, millistest põhimõtetest edaspidi lähtuda.

Kohus pidi otsuse tegema oktoobris, kuid leidis, et see on tähtis küsimus, mida peab lahendama tsiviilkolleegiumi kogu koosseis.

Uue tehnovõrgu rajamine

– Maaomanik võiks küsida lepinguga kaasnevate kulude katteks 150–200 eurot.

– Kuni kompensatsioonisüsteemi väljatöötamiseni võiks küsida ühekordset tasu eramaa kasutamise eest näiteks 2500 eurot hektari kohta.

– Kuna kinnisasja omanikul on maa sihtotstarbeline kasutamine piiratud, peaks maamaksu tasuma elektripaigaldise omanik.

– Maaomanik ja tehnovõrgu omanik peaksid sõlmima kokkuleppe, kuidas viimane omanikule maamaksu hüvitab.

– Kinnisasja omanikule tuleb kompenseerida ka maa taas kasutuselevõtu kulu metsamaana.

– Uue metsakultuuri rajamise kulu on minimaalselt 1500 eurot hektari kohta.

Vana liini hooldamine

– Elektripaigaldise omanik (hooldaja) ostab kasvava metsa ära.

– Elektripaigaldise omanik töötab metsamaterjali üles ja veab ligipääsetavasse kohta.

– Kinnisasja omanik teeb töö ise, paigaldise omanik maksab ülestöötamise ja väljaveo kulud.

– Olemasolevate liinide puhul peaks nende omanik hüvitama maaomanikule saamata jäänud tulu metsa- ja põllumaa puhul 200 euro ulatuses hektari kohta aastas.

Allikas: Erametsaliit, Metsaleht

Vaike Murumets

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik

Võrguettevõtja saab uue elektriliini teise isiku kinnisasjale rajada kahel õiguslikul alusel – kas eraõigusliku tehingu (servituudi) abil või haldusakti (sundvalduse) alusel.

Kui tehnovõrgu talumise kohustus tuleneb servituudist, tuleb kõik tingimused, sh tasu suurus ja tasumise kord pooltel kokku leppida. Seadus tasu suurust ei reguleeri.

Kui kinnisasja omanik ei ole servituudi seadmisega nõus või ei jõua pooled tasu osas kokkuleppele, on võrguettevõtjal võimalik taotleda kinnisasjale sundvalduse seadmist. See toimub samadel tingimustel nagu kinnisasja sundvõõrandamine, seda reguleerib ka sama seadus – kinnisasja sundvõõrandamise seadus.

Sundvalduse seadmisel tuleb kinnisasja omanikule maksta “õiglane ja kohene“ hüvitis. Kuna kinnisasja omand jääb senisele omanikule alles ja mingil määral saab ta seda edasi kasutada, on hüvitis mõnevõrra väiksem kui sundvõõrandamise puhul.