Kokkuvõte erametsanduse aastaseminarist

19.09.2014

Erametsanduse aastaseminar tõi 17. septembril riigi, metsaomanike ja ettevõtjate esindajad arutlema energiapuidu kasutamise tulevikuperspektiivide üle. Selle põhjal, kuidas eri osapooled puitkütuse kasutamist näevad, saadi vastuseid nii mõnelegi küsimusele ning kindlasti ka mõtteid edasiseks koostööks.

Erinevates sõnavõttudes jõuti tõdemuseni, et ühest küljest vajab meie metsade energeetiline ressurss oluliselt laiemat ärakasutamist, kuna aastast aastasse jääb meie metsades mädanema miljoneid tihumeetreid metsa, samas tuleb vältida raiskamist ja meie kodumaist puiduressurssi maksimaalselt kohapeal väärindada..Energeetiliseks kasutuseks sobivale puidule võimalikult head rakendust otsides liiguvad seminaril osalenute mõtted ka puidust bioõlide tootmise ning hakkpuidu ja pelletite veelgi laialdasema kasutamise suunas.

Riik on puidule mõistliku kasutusele leidmisel koostööaldis

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kinnitas, et maakonniti hajutatud energiatootmine kohalikust toormest on tulevikus regionaalpoliitika oluline osa. Riik suunab ka edaspidi oma pingutused selleks, et kohalik ressurss saaks kasutatud ja väärindatud kohapeal. Seetõttu jätkub KIK-i toetus fossiilseid kütuseid kasutavate katlamajade taastuvatele kütustele ümberseadistamiseks. Riik näeb väga hea meelega seda, et meie maal 20 aastaga ülesehitatud metsaühistute süsteem võtab tasapisi üle ka energiaühistute funktsioonid, ühendades efektiivse ressursipakkumise (mets) energiatootmisega (soojus ja elekter). Mõistagi pole see jõukohane igale metsaühistule, kuid tänapäeval on Eestis juba selliseid ühistuid, kes suudavad lähitulevikus selle väljakutse vastu võtta ja hakkama saada.

Keskkonnaameti peadirektor ning Erametsakeskuse nõukogu esimees Andres Onemar tõi välja veel ühe võimaluse energia kokkuhoiuks, nimelt leidis ta, et pole mõtet raisata sedagi energiat, mis kulub puidu turuletoomiseks. Andres Onemar tõi näiteks metsateatise menetlemise kulu, mis on ühe teatise kohta 26 eurot, metsateatisi esitatakse aastas 30 000. Selleks, et metsaomanikku bürokraatlikest asjaajamistest säästa, on riik loonud ühe uuendusena võimaluse saata lihtsustatud metsateatis e-keskkonnas.

Keskkonnaameti peadirektor peab otstarbekaks toetada neid investeeringuid, mis toetavad kaugkütet maapiirkondades. Samuti leidis ta, et metsatöid peavad tegema profid, kes oskavad lisaks metsatöödele ka raha lugeda – erametsaomanikel tasuks liituda ühistuga.

Praegune regulatsioonide keerukus viitab sellele, et riik ei usalda metsaomanikku ja metsaomanike käitumine omakorda, et metsaomanik ei usalda riiki. Metsaseadust on muudetud 20 korda ja selleks tegevuseks on kulunud tohutu hulk paljude inimeste energiat. Regulatsioonide muutmine on vaevaline tee – uue metsaseaduse tegemine võtaks 6-7 aastat aega.

Usalduse teke võtab aega ja nõuab pingutusi mõlemalt poolelt. Andres Onemar tõi eeskujuks RMK, kus lisaks tavapärastele metsamajanduslikele tegevustele on pööratud ka väga palju tähelepanu sellele, et muuta mets avatuks kõigile inimestele ning leidis, et selles on üks positiivsete hoiakute kujundamise võti. Avatus sünnitab usaldust, ning selle põhimõtte juurutamiseks on eesti erametsanduses veel suur töö vaja ära teha.

Kas oleme nii jõukad, et taastuvat ressurssi raisata?

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse esimees Martin Arula keskendus teemale, kuidas on omavahel seotud riigi jõukus ning loodusvarade kasutamine. Kõigi majanduslikult edukate riikide heaolu allikas on nii või teisiti maa- ja loodusvarade kasutamine. Eestis on ainult üks maavara – põlevkivi ja üks loodusvara – muld. Suur osa strateegilisest loodusvarast seisab söötis. Metsamullast on majandamata üle poole ning põllumaast vaid pisut vähem.

Tänase puidukasutuse puhul on põhjust rääkida küttepuumajandusest, sest hooldamata metsas kasvabki üksnes küttepuu. Puidu ebamõistliku kasutamise põhjus ei ole see, nagu meie metsa- ja puidutööstus ei oskaks puiduga midagi mõistlikku peale hakata, vaid majandamata metsadest tingitud tooraine madal kvaliteet.

Martin Arula selgitas, et meie metsatööstuse struktuur on võrreldav Põhjamaade metsatööstusega ega jää naabritele millegi poolest alla. Meie nišš on puidu mehaaniline töötlemine ja selles suunas tasub jätkata. Tselluloosi meil küll ei toodeta, kuid teisalt keskkonnamõju arvestades on see positiivne.

Paljuräägitud kõrgema lisandväärtusega toodetest rääkides märkis Arula, et Eestis puudub praegu kompetents, et näiteks suuremat lisandväärtust loova puidukeemiaga tegeleda. Samuti tuleb mõista, et lennukad ideed ei rakendu ellu ilma rahata. Meie ettevõtetel ei ole selliseid tootmismahte, et innovatsioonile miljoneid eurosid kulutadasse küündivaid  innovatsiooniga Eestis tegeleda.

Arula näeb viga ka selles, et puit kui taastuv loodusvara peab avatud turul „võistlema“ fossiilsete kütustega. Tulevikuvaadet muudaks suurel määral see, kui fossiilsetele kütustele (ning sisuliselt samasse rühma kuuluvale turba puhul) antaks tegelikku keskkonnamõju arvestav õiglane hind – fossiilsed kütused on praegu lihtsalt liiga odavad. Hinnakorrektsioon tehakse paratamatult seoses varude ammendumisega. Seega on Arula kindel, et tulevikus hakatakse ressursi ootuses üha rohkem vaatama metsa poole ja metsaomanik saab energeetiliseks kasutuseks sobiva puidu eest tänasest oluliselt rohkem tulu.

Ühe teemana tõi Arula veel välja loojate ning väärtuste ümberjagajate suhte ühiskonnas. Loojad on tema vaates need inimesed, kes toodavad või müüvad ekspordikõlblikke kaupu ning teenuseid. Ümberjagajad toodavad siseturule, ei tooda midagi või jagavad ümber seda, mida teised on loonud. Nende inimeste suhe on 20% vs 80%. Toetada tuleb kõrget lisandväärtust loovaid eksportivaid sektoreid, sest just nende tegevusest sünnib riigi jõukus.

Energeetikas on puidul ka tulevikus kindel koht

AS Fortum juhatuse esimees Margo Külaots ütles, et puidul on energiaallikana kahtlemata olemas perspektiiv. Puitkütuse kasutamisel võrreldes gaasiga säästavad Fortumi Tartu linna kliendid aastas 10 milj eurot.

Tulevikuvõimalusi näeb Külaots sooja ja elektri koostootmises, kus puidus olev energia kõige otstarbekamalt ära kasutatakse. Seda tegevust toetab ka riik, erinevalt ainult toasooja tootmisest, mis on eraldi võttes isetasuv tegevus. Fortumi esindaja tunnistas, et ettevõttel siiski hetkel puuduvad kindlad kavad sooja ja elektri koostootmise osas, sest sarnaselt teiste energiatootjatega oodatakse regulatiivse raamistiku selginemist.

Fortum on arendamas bioõli tootmist hakkpuidust, ütles Külaots. Suvel jääb elektrienergia tootmisest palju soojust üle ja sel viisil kasutatakse jääksoojus ära. Sarnased tehased on käivitamisel Pärnus ja Jelgavas, kuid nende tootmismahud pole suured.

Gaasi kasutamine Külaotsa hinnangul päriselt siiski ei kao, näiteks miinus 20-30kraadiste temperatuuride puhul on see vajalik tipukoormuste katmiseks. Tartus on gaasi osatähtsus energia tootmisel 6%.

Margo Külaots tõi energiamajanduse arengu takistajana välja, et aastaid on olnud see probleem, et Eestis puudub kõikehõlmav ja objektiivne küttesüsteemide võrdlus. Vajalik on mudel, milleks peab selguma, mida on kõige otstarbekam kasutada ja sellest võrdlusest on puudus. Lähiaastateks kavandatud üleriiklik kaugküttepiirkondade audit peaks ses osas siiski ühe suure sammu paremuse poole tegema.

Majandusministeeriumi energeetikaaosakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste vaatles erinevaid võimalikke arengusuundi Eesti energeetika edasises arengus. Puidu osakaal 2030. aastaks võiks katta energiavajaduse suurusjärgus 15 tWh/a, hindas ta.

Puiduenergia kasutamist mõjutab tema sõnul ka eluasemefond. Kui hoonete soojustamine on praegusest oluliselt parem, siis võib eeldada puidukasutuse mahu mõningast kahanemist.

Laaniste on väitel mitme võimaliku stsenaariumi kohaselt kasvab aastaks 2030 Eestis tuuleenergia osakaal. Tipukoormuse katmiseks on vajalik jätkata ennekõike gaasi ja vedelkütuste impordiga, kinnitas ka majandusministeeriumi esindaja. Seminaril peatuti ka aatomijõujaama loomise võimalusel, kuid Laaniste leidis, et see ei ole Eesti oludes lähiperspektiivis mõistlik.

Tulevikuperspektiivid on seotud sellega, et geopoliitiliselt on olukord palju muutunud. Eesti on saamas osaks Euroopa suurest elektrisüsteemist. Sõltuvust ettearvamatult käituvast idanaabrist tuleb vähendada.

Seminaril osalenud Kohila metsaseltsi juhatuse liige Heiki Hepner leidis, et toetuste proportsioonid on paigast ära. Kipume alternatiivseid kütteliike liialt eelistama, mis lõppkokkuvõttes läheb maksumaksjale väga kalliks maksma. Toetust antakse näiteks päikesepatareidele, aga võiks anda ka kortermajadele, et nende küttesüsteem viia üle puidugraanulitele.

Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimees Aigar Kallas soovitas kaaluda ka selliseid puidu kasutamisele tuginevaid tulevikustsenaariume, kus energia import on 0 ning üheskoos teemaga edasi minna, avaldades lootust, et arengukava pole lukus.

Seminari külastanud Metsä Group esindaja Enn Sapp rõhutas, et meie metsades jääb raiumata ca 4- 6 TWh madalakvaliteedilist lehtpuitu aastas. Mädanev puit ei suurenda jõukust ega rikkust, eraldades aga täpselt sama palju CO2 kui tekiks selle puidukoguse põletamisel. Toasoe jääb meil sellest aga saamata. Tema hinnangul on vaja metsaomanike jõulist lobby-tööd puiduenergia kasutuse suurendamiseks  ja selleks  tehtavate  investeeringute julgustamiseks. Puidust saadava energia kogus Eestis peaks aastal 2030+ olema minimaalselt 18-20 TWh. Puidukasutust ei tarvitse suurendada kodumaiste alternatiivide (põlevkivi ja turvas) arvelt, samuti ei saa aruka võimalusena välistada tuumaenergeetikat. Küll aga tuleks tõsta imporditavate energiakandjate aktsiisimäära (maagaas ja kivisüsi).  Tuuleenergia kasutamise perspektiivide kohta arvas Sapp: „Olen veendunud, et tuul pole elektritootmise lahendus, kuna ta puudub just siis, kui energiavajadus on kõige suurem.“

Ühistuga liitumisest sünnib selge rahaline võit

Erametsaomanik on iga aastaga üha aktiivsem ja teadlikum. Metsanduse statistika värskes aastaraamatus toodud andmed kinnitavad, et valgustusraiete maht on aastal 2013 kolmekordistunud ja uuendusraiete maht kahekordistunud.

Siiski on väikemetsaomaniku motivatsioon metsa majandada täna veel tagasihoidlik. Põhjusi peale vähese info on teisigi, vanematel inimestel näiteks huvi puudus, mis saab metsast tulevikus, sageli puuduvad ka vajalikud kommunikatsioonid ja teed, et see tegevus oleks majanduslikult mõistlik. Üks oluline aspekt, mis kahandab kõvasti huvi metsa majandamise vastu, on liiga ranged raieküpsuse piirmäärad võrreldes näiteks naabermaa Soomega.

Vastuse sellele, kuidas metsaomaniku aktiivsust energiapuidu hankimisel tõsta, andis praktilise näite varal Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu metsameister Margus Paesalu ettekanne.

Ettekande sisuks oli ülevaade tuludest ja kuludest ühe konkreetse raielangi hall-lepiku uuendusraie kavandamise näitel 1,7 hektari suurusel kinnistul. Tegu on tüüpilise käest lastud metsaga, kus kasvamas küttepuit. Plussiks majandamisel on see, et kinnistu asub Harjumaal – seega puiduostjate lähedal ja  transpordikulud on seetõttu väiksemad.

Energiapuidu varumine on vaevaline protsess, tõdes Paesalu. Ripakile jäänud metsas vohava lepa puhul on harvester ebaefektiivne, sest lepp on kõver. Omaette teema ja majandamata kruntidele paraku tüüpiline on metsale ligipääsu probleem – millise masinaga, kuidas, kust?

Erinevalt väikemetsaomanikust on ühistul kogemus kõige sellega toime tulla ja lisaks on võimalus ka metsaomanikul plussi jääda. Vahe metsaühistu korraldatud tööde ja omal käel majandamise puhul on märkimisväärne – raiudes halupuuks sobiva materjali ja eraldi koondades hakkevirna, on vahe 548 eurot metsaomaniku kasuks, mis metsa seisukorda ja krundi suurust arvestades on märkimisväärne. Margus Paesalu kindel soovitus metsaomanikule, kes praegu oma metsa majandamist tulutuks ja energiakulukaks ettevõtmiseks peavad, on astuda ühistusse.