Jahimehed hoiavad metsas tasakaalu

29.07.2015

MAA ELU: Pärast juuli alguses Vändra vallas Viluveres Pärnjõe jahitares peetud Pärnumaa Jahimeeste Liidu kokkutulekut otsustas Maa Elu uurida, mis on jahimeestel uudist, mis teeb rõõmu, mis muret, ning kutsus juttu ajama liidu juhatuse esimehe Uno Kase ja tegevjuhi Eero Nõmme.

Suvi pole küll kiita, aga mida suveaeg jahimeestele üldse toob?
Eero Nõmm (EN): Väga oluline ongi juba mainitud kokkutulek, kus suur osa meie jahimeestest sisukalt koos aega veeta ja jahiinfot vahetada saab. Üritusel on pikk traditsioon, viimased paarkümmend aastat pole see kordagi vahele jäänud. Pärnumaal on registreeritud umbes 1500 jahimeest, Pärnumaa Jahimeeste Liitu kuulub 850 ning kohal oli neist ligi 400 aktiivsemat jahimeest. Kuna formaat sisaldab pigem jahindusega nii või teisiti seotud meelelahutust, siis kokkutulekul liigselt muremõtetele ei keskenduta. Olid eri piirkondade seltside võistlused, vibujaht, jahikoerte verejälje töötoad, viktoriin jms. Publikule pakkus traditsiooniliselt enim lusti taidlusvoor, kus iga osalenud selts oma näitlemisoskusi demonstreeris. Jätame ka omajagu vaba aega, sest kokkutulekutele on kõik oodatud koos peredega.

Kui tihedalt suvel jahti peetakse?
Uno Kask (UK): Pärnumaa Jahimeeste Liit alustas metssea- ja metskitse jahti 1. juunil. Kui tihti välja minnakse, sõltub juba konkreetsest jahiseltsist ja jahimehest. Tori jahtkond peab ühisjahti, individuaalset suurulukijahti meil ei ole ja käime metsas regulaarselt 2-3 korda nädalas. Nii et üsna tõsine tegemine. Palju sõltub sellestki, missugused jahialad kellelgi on – talumeestel on rohkesti vilja, metssiga teeb palju pahandust ja jahimehed püüavad talunikke aidata. Kui on 10 000 hektarit jahimaad, sellest pool on põllud ning sellest omakorda enamik nisupõld, siis on põlluäärte läbikõndimine juba omaette väljakutse. Nii et jahipäevade sekka käivad ka nii-öelda luurelkäigud ja muud ettevalmistused.

Kas jahiseltside tegevus ja eesmärgid on aastatega muutunud?
EN: Vene ajal pandi väga suurt rõhku röövlindude hävitamisele: varesed, harakad jne.
Need kohustused on asendunud näiteks talumeeste viljapõldude kaitsmisega. Aga kuna teeme seda oma vabast ajast, ei saa eeldada, et päris igale poole jõuame.

Kuidas toimib teie koostöö katusorganisatsiooniks oleva Eesti Jahimeeste Seltsiga?
EN: Kokkupuudet on palju ja meie suhted väga positiivsed. Ise arvan, et EJS pole kunagi varem nii tugev olnud kui praegu. Tänaseks on nad saavutanud positsiooni, kus nendega arvestatakse seaduste ning eeskirjade väljatöötamisel. Nad on sõlminud keskkonnaministeeriumiga jahindusülesannete halduslepingu, mis on omakorda maakondlikele üksustele laiali jagatud. Pakume näiteks jahimehele teenust, et ta saab kõik vajalikud dokumendid meie abiga ära teha.

Kui jutt juba seadustele läks, siis paar aastat tagasi hakkas kehtima õigusakt, mis ütleb, et eramaal tohib jahti pidada üksnes omaniku loal. Mis sellega kaasnes?
EN: See kohustab jahimeest ja maaomanikku rohkem koostööd tegema, riik on niiviisi teemast distantseerunud. Ühest küljest on see positiivne, kuigi see koostöö toimis ka varem. Teisalt on maaomanikul nüüd õigus küsida jahimehelt ulukite tekitatud kahjustuste eest rahalist kompensatsiooni. Pärnumaa Jahimeeste Liit on sõlminud lepingu MTÜga Ühinenud Metsaomanikud. Jahimehed on kohustatud vastutama ulukite poolt metsakultuuridele ja noorendikele tekitatud kahjude eest. Pärnumaal pole keegi jahimeestelt veel raha nõudnud, aga sügiseks võib see juhtuda, kuna mõnes piirkonnas on tekkinud märkimisväärsed ulukikahjustused. Teine suur leping on meil RMKga. Kuna riigimetsa on jahipiirkondades palju, siis nemadki nõudsid, et ilma lepinguta riigimetsas jahti ei peeta. Tänaseks on ette tulnud, et RMK küsiski kahjustuste eest raha, RMK on jõupositsioonil. Pärnumaal pole seda seni õnneks veel juhtunud.

Kuidas mõjutavad loomi ja jahimehi lageraielangid?
UK: Iga tekkiv raielank on lähemas tulevikus loomadele hea söödabaas. Kui noor mets peale hakkab kasvama, siis see on loomadele magnet – metskitsele, hirvele, põdrale. Kõige suuremad kahjustused ongi seotud just noorendikega. Suuri puid loomad ei taha, metskitse lemmik on näiteks värskelt istutatud kuusk ja mänd. RMK taimlad on reeglina tarastatud, seal ei ole probleemi. Meie lepingutes on näiteks punkt, et kui metsaomanikud on näinud põtrade intensiivset koondumist võimalikesse kahjustuskohtadesse, siis antakse sellest meile teada.

Kas tabatud ulukite valikus on viimastel aastatel mingeid muudatusi? Keda on rohkem, keda vähem kütitud?
EN: Püüdleme selle poole, et loomade arvukus oleks optimaalne ja kahjustusi samal ajal minimaalselt. Jahimehed on hästi majandanud.
UK: Põtrade ja metssigade arvukus ja küttimine on pidevalt tõusnud. Aga 100 protsenti ei ole ulukikahjustusi võimalik ära hoida. Siin ei saa käituda ütluse järgi: pole looma, pole probleemi. Looduse mitmekesisus tuleb säilitada. Eestis on olemas suurkiskjate kaitsekava, mis on seotud ELi nõuetega, me ei saa metskitse või põdra populatsiooni liiga väikseks ajada. Kui neid ei oleks, poleks ka hunti, ilvest, kõik on omavahel seotud. Jänese arvukus on jätkuvalt väike ja tõusu pole näha. Võib-olla on asi selles, et tänapäeval on vähe väikeseid põllulappe, mis halljänesele sobivad.
Liiga palju pole meil ühtegi loomaliiki. Oleme suutnud kõiki liike hoida heas proportsioonis. Kui mingist piirkonnast tuleb palju kaebusi, siis kohalik jahiselts hakkab intensiivsemalt küttima. Meie siht on hoida loodus terve, põllumees rõõmus ja et jahimehelgi oleks, keda küttida. Suurte viljapõldude omanikud tahaksid muidugi, et me kogu aeg nende põllu ääres valves oleksime, aga paraku on see jahimehele mitte leivatöö, vaid tõsine ja kulukas harrastus.
EN: Hea tava on see, et meie aitame põllumeest ja tema ei küsi ulukikahjustuste eest raha. Enamasti meil ongi väga hea koostöö. Maaomanikud aitavad kõrgistmeid ehk varit-suspukkisid üles seada jms. UK: Vahel on kahju väikepõl-dude omanikest, kelle kartulivagudes metssiga aeg-ajalt poegadega maiustamas käib, aga röövkäigud on nii ebaregulaarsed, et raske on omanikku aidata.

Meile on tekkinud uusi võõrliike. Mida šaakalitest arvate?
EN: Eks ta on huvitav meiegi jaoks. Usun, et tegelikult on šaakal Eestis olnud juba 5-6 aastat. Ta on sarnane rebasega. Tänaseks on kaks kindlat fakti, et Pärnumaa lõunaosas Häädemeeste kandis elutseb šaakali pesakond. 2013. aastal kütiti seal esimene šaakal, käesoleva aasta juunis jäi üks täiskasvanud isend sealsamas auto alla. Pesakond tegutseb, neile meeldib mereäär, roostikud, seega pisut märjemad alad. Eks see suurendab mitmekesisust, aga šaakal on toidukonkurent kährikule ja rebasele. Probleeme tekitab šaakal lindudele, sest pisinärilised ning lindude munad ja linnud ise on tema põhitoidus. Kardetakse, et ta võib mõjutada kitse asurkonda, aga isiklikult ma seda eriti ei usu, sest seniste leidude põhjal võib eeldada, et ta jääb mereäärseks roostunud alade loomaks. Samuti arvan, et šaakal tuleks meil jätkuvalt väikeulukiks jätta ja talle jahiaeg määrata, valimatut hävitamist ma ei poolda.

Milline on seakatku mõju meie jahindusele?
EN: Kõige suurem probleem on seakatk kodusigade kasvatajatele, aga ega jahimeeski saa muretu olla. Pärnumaal on üks juhtum maikuus juba registreeritud. Siiski on tänaseks selge, et kindlasti ei hävita seakatk kogu metssea populatsiooni. Kõige rohkem tekitavad jahimeestele muret riigi kehtestatud piirangud, mis puudutavad aktiivset jahiperioodi alates sügisest, kui katkupiirkondades on aju- ja koerajaht keelatud. Samal ajal on jahimeestel sügisel väga suured kohustused, näiteks tuleb Pärnumaal küttida ligi 900 põtra. Sellega pelgalt varitsus- ja hiilimisjahi käigus hakkama saada pole võimalik. Sama on metsseaga. Ilma aju- ja koerajahita me lihtsalt ei suuda oma kohustusi täita. Lisaks on küsimus, mis saab tuhandetest jahikoertest, kes nüüd peavad koju jääma. Need piirangud ei pruugi piirduda ühe aastaga. Tänaseni pole riigilt täit selgust, kas piirangud jäävad jõusse või mis neist üldse saab. Ootame ärevalt augustis peetavat seakatku infopäeva. Kutsume kõiki jahimehi üles järgima kehtestatud nõudeid, hoiduda tuleks seafarmidest ja loomasööta kaklevatest ettevõtetest.
UK: Piirang, mis Lõuna-Eesti maakondades kehtestati, pole tulemust andnud. Seakatk levib ikka edasi. Meie ei näe asjal mõtet. Õigem oleks jätkata tavapärast jahipidamist vastavalt jahiseaduses ja jahieeskirjas sätestatule. Loodus ja jahimees teevad oma valiku metssigade osas ise. Loodus ei ole hävitanud kogu populatsiooni ja jahimees koostöös jahindusnõukoguga peab nüüd otsustama, kas küttida metssiga või mitte. Eestis pole ühtegi jahiseltsi, kes kevadel oleks loendusandmetesse metssigade arvukuse reale kirjutanud nulli.
EN: Isegi taudikolletes on metsseakahjustused praegu olemas. Piirangud teeksid kõva peavalu nii jahi- kui ka põllumeestele, mitte ainult metssigade, vaid ka põdra ja hirve arvukuse tõusu kaudu. Suurenevad kahjustused, liiklusõnnetuste arv jne. Kui populaarne on Eestis jahitrofeede -sarvede ja topiste eksponeerimine?
UK: Ilus trofee on iga jahimehe unistus. Pigem näitab nende populaarsus tõusutrendi. Väärtustatakse ka tagasihoidlikumaid trofeesid, mitte ainult neid, mis medalit väärt. Kodudes, saunades, jahimajades on neid väga palju.
EN: Trofee ei ole ainult naabrimehega võistlemise pärast seina peal. Ta on oluline ka teadus- ja õppematerjalina. Eelmise aasta kuulutas Eesti Jahimeeste Selts teema-aastaks „Märka ulukit!” ning jahiseltsid tutvustasid koolidele meie metsade loomi. Meiegi õppeklassist käis eelmisel aastal läbi ligi 400 koolilast, kellele saime näidata elusuuruses karu, ilvest, hunti. Küll topisena, aga laste silmad särasid.
Rebaseid ja kährikuid on tänavatel riietuses siiski vähem näha kui varem …
EN: Karusloomanaha turg on küll madalseisus, seda ilmselt ennekõike roheliste selgitustöö viljana. Vahepeal oli lausa tavaline, et kui keegi kandis naturaalsest karusnahast kraed või mütsi, siis võis ta tänaval langeda suure pahameele ohvriks. Samas ei saa öelda, et karusnahka ei väärtustata. Kopranahale on leitud uusi rakendusi. Jahimehed otsivad uusi kasutusvõimalusi lisaks lihtsalt müümisele. Mis puudutab kährikut ja rebast, siis nende naha kvaliteedi viis alla kärntõbi, mis nüüd on natuke taanduma hakanud. Sellest päris lahti saada niipea lootust ei ole. Kärntõve plahvatuslik tõus tekkis eelkõige marutaudi leviku pidurdamise tõttu. Rebastel ja kährikutel levis kärntõbi väga laialt, see on kandunud ka huntidele ja ilvestele. Enne marutaudivaktsiini külvamist oli tõbe vähe, hundil ja ilvesel polnud üldse.

Kuidas jahimeeste järelkasvuga lood on? Uusi liikmeid tuleb seltsidesse üha juurde?
EN: Kevadised noorjahimeeste kursused on ülipopulaarsed. Aga seal pole kõik just väga noored inimesed, on igas vanuses tulijaid. Naiste hulgas on jahipidamine kõvasti populaarsust kogumas. Siin on meedia jahindus-saadetega kaasa aidanud. Väga paljud jahikoertega tegelejad on just naised. Tänapäeval pole jahimeheks saamine lihtne: jahiteooria võtab 60 tundi, erinevad praktilised tegevused on küllalt keerukad isegi kogenud reajahimehe jaoks. Laskeeksamite edukas sooritamine vajab tõsist ettevalmistust. Ei ole ka nii, et saad paberid kätte ja tõttad metsa suuruluki pihta kõmmutama, peab valima endale jahipiirkonna, kuuluma jahiseltsi, kes su tegevust ikkagi kontrollib.
UK: Jahitunnistuste väljastamise hulka mõjutab seegi, et uue jahiseaduse kohaselt on maaomanikele antud väikeuluki küttimise õigus oma kinnistul. Üldiselt saadakse aru, et jahimeheks hakkamisega võtad looduse ees vastutuse ja ka kohustused.

Kui palju on salaküttimist?
EN: Kindlasti on, aga ei saa öelda, et see oleks täna jahinduses probleem number üks. Idapoolsetes maakondades ja Tallinna ümbruses on seda rohkem, Pärnumaal hulga vähem. Jahimehed ise on kõige suuremad sala-küttide vastased.
UK: Kui teed tõsiseid kulutusi ja keegi teine lõikab vilju, on ikka ebameeldiv.
Miks olete ise jahimehed? Mis võlu sel ikkagi on?
UK: Kindlasti ei hakka keegi tänapäeval jahimeheks selleks, et lihtsalt toidulauda täita. Poest ostes saaks mitu korda odavamalt hakkama. Paljud jahimehed käivad looduses ka ilma relvata ja looma-linnu nägemine annab positiivse emotsiooni. Käime palju marjul, seenil. Juba see peaks küsimusele vastuse andma. Minge ise ja võtke lapsed ka loodusesse kaasa. Eestimaa loodus pakub oma mitmekesisuses mõndagi huvitavat.