Kaitsealad kattuvad rämpsuga

TARTU POSTIMEES, Vilja Kohler:

PRÜGI. Inimtühjad kohad on täis inimtegevuse jälgi, alates prügistest lõkkekohadest kuni Alam-Pedja looduskaitsealal tsiklite ja autodega üles küntud luhtadeni. Paranemismärke pole, olukord on aasta-aastalt hullemaks läinud.

Kolm-neli kalameest, puuladvas passiv väike-konnakotkas, vee kohale kaarduvad remmelgad – Emajõe kaldad pakuvad Kärevere sillast allavoolu sõitjale romantilist vaheldusrikast vaatepilti. Kui keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitse bioloog Jan Siimson paadil käiku aeglustab, jääb romantikat vähemaks.

Läbi Kärevere looduskaitseala voolava Emajõe paremkaldal traavib vabalt ringi suur hundikoer, võpsikust paistavad suur plastkanister, tühjade pakendite ja joogipurkidega lõkkeasemed ning vees hulbib mitut marki õlle purke.

«Prügi siin jätkub,» tõdes keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma. Seda tõendavad Kärevere ja Kärkna vahel matkaraja puhkekohta kuhjatud suured punnis prügikotid. «See on jäämäe veepealne tipp,» märkis Kaili Viilma. «Jõudsime siit sügisel koos Eestimaa looduse fondiga korraldatud talgutel kokku korjata vaid suurema rämpsu ja sedagi on küllalt.»

Üha rohkem prügi

Suurem osa rämpsust koosneb ühekorragrillidest, liha- ja vorstipakenditest, tühjadest pudelitest ning Läti kirjadega õllepurkidest ja kalasöödakottidest. Nagu halvaks tavaks saanud, ei puudu siitki autorehvid.

«Millegipärast teeb loodus paljud inimesed nõrgaks,» ütles Jan Siimson. «Jõe äärde tulles on nad palju tugevamad, söögi- ja joogipoolis kaalub ju palju rohkem kui tühjad pakendid ja taara. Aga nagu näha, prügi ei jõuta enam ära viia.»

Korralikumad prügistajad on oma jäätmed pannud kaasa võetud prügikotti, kuid selle äraviimine on neile üle jõu käinud.

Emajõel on Kaili Viilma ja riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Tartumaa metskonna metsaülema Toomas Haasi sõnul kõige prügisemad kaldad Puhja vallas Reku kandis, Kärevere sillast pisut allavoolu ning Tartust Praagani.

«Kõik mahajäetu on peamiselt kalameeste träna,» rääkis Toomas Haas. «Eriti on seda näha Tartust Praagani, kus on palju selliseid rämpsuseid kohti, kuhu pääsebki ainult paadiga. Mehed lähevad kalale mitmeks päevaks, kaasa võetakse seda ja teist ning jäägid jäetakse laagripaika.»

Kaili Viilma sõnul jätavad inimesed endast kaitsealadele üha rohkem sobimatuid jälgi, olgu selleks siis prügistatud kohad, keelatud kohas telkides «välikemmerguks-miiniväljaks» muudetud metsaalused või Alam-Pedjal autode ja maastikusõidu mootorratastega kraavitatud Emajõe luhad.

«Alam-Pedjalt tuleb meile üha rohkem kaebusi,» kinnitas keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo inspektor Keiu Poderat. Kõige rohkem eksitakse seal kalapüügieeskirja vastu, samuti ei peeta kinni vanajõgedel mootorpaadiga sõidu keelust ning sellest, et Kärevere sillast Võrtsjärveni ei tohi paadiga sõita kiiremini kui 30 kilomeetrit tunnis.

Onnid puu otsas ja maas

Lisaks löövad paljud kalamehed laagri üles endale meeldivas, kuid keelatud kohas. «Ametlikke laagriplatse on kaitsealal üleujutuste tõttu vähe,» nentis Poderat.

Ta lisas, et paljud inimesed pole ka kaitseala piirangutest teadlikud, tihti öeldakse inspektorile, et oi, ma ei teadnudki, et siin on kaitseala. «Mõnest on näha, et ta tõesti ei teadnud,» märkis Poderat. «Aga üks kalamees on meile enam-vähem samas kohas juba oma kaheksa korda nii teatanud.»

Uue trendina on hakanud Alam-Pedjal pea inimtühja Palupõhja küla ümbruses kerkima uusehitised, mille suhtes keskkonnaametnikud ja RMK töötajad ei ilmuta terakestki sallivust.

«Alam-Pedjale on tekkinud uusasukad, kodutute tüüpi inimesed,» selgitas Toomas Haas. «Nagu soojaks läheb, on nad platsis ning ehitavad endale puu alla või puu otsa roigastest ja kilest või muust kättesaadavast materjalist onne, mida lammutamas käime. Suvel-sügisel korjavad nad marju-seeni, külma tulles jätavad maha oma elutegevuse jäägid: taara, konservikarbid ja pakendid.»

Kaili Viilma sõnul pole keskkonnatöötajad selle vastu, kui inimesed käivad looduses ja ka kaitsealadel. «Kuid kindlasti ei tohiks inimesed oma käikudest loodusesse jälgi jätta ning enne kaitsealale minekut on vaja selgeks teha, kus ja millal võib seal liikuda,» toonitas ta. «Kaitsealadel ei hoia me ainult Eesti rikkusi, need on kogu Euroopa Liidu rikkused.»

Kuigi maailm paraneb aeglaselt ning keskkonnatöötajate hulk ametnikke koondavas Eestis aina väheneb, loodab Viilma, et meie veekogude kaldad ja metsaalused muutuvad tasapisi sama puhtaks, nagu on suurte teede ääred, mis 1990. aastatel olid kaetud ühtlase rämpsukihiga. Oma panuse sellesse annab RMK, kes peidab Tartumaal tänavu kõige suurematesse omavolilistesse prügilatesse, Tartu linna lähivaldade metsadesse videokaamerad.
———————

Tonnide kaupa prahti

•    Riigimetsa majandamise keskus (RMK) koristas 2015. aastal Tartumaa metsadest ja veekogude kallastelt kokku 0,9 hektarilt ligi 26,4 tonni prügi. Lõviosa, pea 26,2 tonni, oli sellest lihtprügi ja 237 kilo ohtlikud jäätmed.

•    RMK-l kulus mullu Tartumaal prügi koristamiseks 6775 eurot ja 70 senti.

•    Kogu Eestist koristas RMK 2015. a riigimetsadest ja -maadelt 572,2 tonni ehk umbes 38 rongivagunitäit prügi, selleks kulus 145 000 eurot.

Allikas: RMK

0Shares