Karulaane talu perenaine juhib skaute

PÄRNU POSTIMEES, Silvia Paluoja:

Kilingi-Nõmme vabaajakeskuse teisel korrusel, otsauksest paremale ja trepist üles, kogunevad teisipäeviti ja reedeti koolitundide järel skaudikoondusele lapsed, kes Sirli Arumäe juhendamisel õpivad tarkusi, mis argipäevas võivad marjaks ära kuluda.

Hundud nimetavad võistu puid, kuni skaudijuht räägib neile koonduse lõpuks mõistujutu kiituse jõust.

Seejärel võtavad kõik sõprusringi, ütlevad nägemiseni ja kiirustavad spordihoonesse treeningule, muusikakooli või koolibussi peale, nende hulgas Sirli noorim poeg Ants. Temast paar aastat vanem vend Alo tuleb skaudikoondusele viienda klassi poistega, istub laua juurde sõlmi õppima. Kollased nöörijupid muutuvad skaudijuhi juhendamisel kalamehe-, pääste- ja sõbrasõlmeks.

Vabatahtlik tegevus

Skautide hüüdlause kõlab: “Sõbrad ja seiklus – see on skautlus!” ja seda kinnitavad laste õhinal jutud, mida kõik on koos tehtud. Koondusel räägib Sirli, et aprillis toimub Pärnus üle-eestiline skautide kokkutulek, kus korraldajad vajavad abi paraadi, matka ja toitlustamise korraldamisel: aeg on mõelda, kes tahavad abiks olla.

“Tahan teiega ühel reedel välja minna, lõket tegema. Nipp on selles, et ise leiate metsa alt materjali, mina annan teile ainult tikud,” räägib Saarde skaudijuht lähiajast. “Kas teil on huvi minna kaitseliitlastele külla? Nad õpetavad teile mehisemaid asju kui mina,” küsib ta ja vastu kostab poiste üksmeelne “jaa”.

Koondus on läbi. Alo läheb spordihoonesse kergejõustikutrenni. Tema saab koju emaga, kellele skaudijuhi amet on vabatahtlik tegevus, sest perele leiba lauale teenib muusikaõpetaja Sirli Arumäe Kilingi-Nõmme lasteaias Krõll. Töö igas vanuses lastega on Sirli suur armastus ja huvi.

Skautluse juurde sattumist põhjendab Sirli just oma lastega. Esimene poeg Edgar ja tütar Kristiina läksid skaudilaagrisse ja korraldaja pakkus välja, et lapsevanemad võivad kaasa minna. Seal küsiti, et äkki ta oskab lastega midagi huvitavat teha.

“Valasime metsa all kipsist vorme lehe- ja oksakaunistustega, see oli tookord Lääne maleva suvelaager. Ma ei ole esimene ega ainus lapsevanem, kes on skautlusesse sattunud tänu lastele, sooviga, et neil oleks põnev, ja siis jäädki tegutsema,” põhjendab Sirli sõrme andmist pühendumist nõudvale tegevusele. “Kui ma siia valda elama tulin, läksin koolimajja ja ütlesin, et võiksin teha skaudikoondusi. Alguses oli huvitatud lapsi palju, välja settivad need, kellel on tõsine huvi. Minu esimene salk Kavalad Rebased on gümnaasiumi lõpetanud, aga tulevad veel kokku, tegelevad noorematega.”

Viis Kavalat Rebast tegid koondusi, kui skaudijuht Sirli õppis Tartu ülikoolis täienduskursustel eelpedagoogikat ja tal nappis õpingute ja suure pere kõrvalt aega. Ta arutleb, et väsimus ja ajapuudus on paljudel juhtidel. Innustab koduvalla tugi, sest skautluse kaudu kinnistuvad lastes põhiväärtused, nagu abivalmidus ja hoolivus, ja nad õpivad raskusi ületama.

“Skautluses on väga oluline, et me kasvataksime noori juhte, neid, kes ise tahavad midagi korraldada. Selleks moodustame salgad, milles on kindla ülesandega lapsed, igaüks vastutab millegi eest, tal on kohustus,” leiab Sirli.

Kopli kunstigümnaasiumi ajast meenub naisele kunstiõpetaja Leo Tõnissoni, kindral Aleksander Tõnissoni poja ja kunagise skaudi räägitu sellest, kuidas nende Siberisse küüditatud peres oskas Leo teha lõket ja keeta sellel teed, õpetades skaudilaagrites omandatud oskusi eakaaslastelegi.

“Mõtlen, et me ei tea iial, millised ajad meid ees ootavad, ja mõni praktiline oskus kulub lastele alati ära,” mõtiskleb Sirli ja räägib, kuidas ta käib skautidega Koprasaarel, kus ei ole elektrit, internetti ega poode, et õpetada lastele looduses hakkama saamist, üksteisega arvestamist. Skautluses nimetab ta enda eeskujudeks Asso Kommerit Pärnumaalt, Heikki Mutsot Läänemaalt, Sirje Pooli Tallinnast.

Riiga ülikooli

Looduses hakkama saama õppis Sirli ise siis, kui katkestas end põlvkondi Tallinnaga sidunud suhted.

Esialgu aga viis tee keskkooli lõpetamise järel Tartu ülikooli filoloogia teaduskonda, temast sai “eesti fill”, kuid sinist teklit ei jõudnud neiu kuigi kaua kanda. Üliõpilaste teaduslikus ühingus osalenu saadeti Vilniusesse Baltimaade noorteadurite kokkusaamisele. Leedu pealinnas tutvus Sirli Läti pealinnast Riiast pärit noormehega. Vahetati aadressid, algas kirjavahetus.

“Tartusse tuli teade, et Läti ülikool võtab vahetusüliõpilase. Ütlesin, et tahan minna. Olin oma noormehesse ja Lätisse kõrvuni armunud. Arvasin, et vahetusüliõpilane olen ainult aastaks, ja vormistasin dokumendid, aga kui kohale läksin, selgus, et mul tuleb Riiga jääda viieks aastaks,” meenutab vestluskaaslane muigamisi olnut.

Läti keelt oskas neiu vaid mõne sõna, alustada tuli a-st ja b-st, kuigi Tartus oli lõunanaabrite keele õppimisel toeks olnud tore inimene, lätlane Talis Markovskis.

Eesti tudengineiu oli lätlasest poisiga kokku leppinud, et saab Riiga õppima asudes öömaja esialgu tema kodus.

“Mul oli täpselt seitse tohutu suurt kotti, kui ma Tallinna–Riia rongilt varahommikul maha astusin,” jutustab Sirli loo, mis sobiks tragikomöödia stsenaariumiks. “Jõudsin nende koju, astusin tuppa ja poisi ema tuli öösärgis magamistoast. Mina ütlesin rõõmsalt: “Nu vot, ja zdes!” Selle ütlemise peale, et vaat, ma olen siin, ajas ta silmad suureks nagu tõllarattad, sest poeg ei olnud talle minust poolt sõnagi rääkinud.”

Loomult väga abivalmis ja lahked lätlased, noormehe ema nende hulgas, leidsid Sirlile väga soodsa korteri toa ja köögiga. “Elasin seal ja käisin ülikoolis, suhtlesin poisi õe ja emaga ja tean, et karistuseks sellise üllatuse eest nagu mina ei rääkinud ema pojaga pool aastat sõnagi,” jätkab ta. “Praegu, aastate järel, olen selle perega väga sõbralikes suhetes, noormehest on saanud Läti üks tuntumaid botaanikuid.”

Läti ülikooli lõpetas Sirli 1993. aastal, temast sai läti filoloog. Nii mõnedki õhtutunnid mööduvad tal internetiajastul arvuti taga tõlketöid tehes. Sirli sõnade kohaselt tõlgib ta põhiliselt kolekirjandust, see tähendab tarbetekste.

Pealinnast maale

Oma tegemisteks on Sirlil nüüd aega kergem võtta, sest vanemad lapsed on õppimisjärjega kodunt kaugemale jõudnud. Poeg õpib Tartus ajalugu ja tütar Olustveres kokaks-kondiitriks.

“Mulle tundub, et Edgar on väga pühendunud arheoloog, suviti käib ta arheoloogilistel väljakaevamistel. Kristiinal on aga selline eriala, et meie kodused peod on alati kookidega kindlustatud,” rõõmustab ema laste valikute üle. Poistepaar Ants ja Alo kulutab õhtutunnid koolitükkidele ja tegemistele isaga.

Pereisa Ivo Arumäe on RMK Pärnumaa metskonna Kanaküla metsandiku metsnik-metsakorraldaja. Enne riigimetsa majandamise reformi ja väikeste metskonnakontorite tühjaks jäämist oli Ivo Kilingi-Nõmme metskonna abimetsaülem. Vastutust pole tal vähemaks jäänud, tööpäevad venivad üsna pikaks.

Kodunt lasteaeda tööle on Sirlil 20 kilomeetrit, ta on selle ära mõõtnud. Ise ütleb ta, et jõuab metsateid pidi ilmselt oluliselt kiiremini kohale kui Tallinnas sama vahemaad liiklusummikutes läbivad inimesed.

“See vahemaa ei ole nii hull, aga laste logistika tuleb läbi mõelda. Arvan, et paljud suure pere emad, kes peavad autoga liikuma, oleksid päris head firmajuhid või logistikud, sest kogu aeg pea töötab, mispidi keegi kõige ökonoomsemalt kuskile jõuaks, kes kelle auto peale võtab,” räägib Sirli elamisest alla 20 elanikuga külas, kus lähima bussipeatuseni on kilomeetrit kuus.

Põlispealinlase tutvus Karulaane talu peremehe Ivoga sai innustust kirjast, milles mees kirjutas, et maal on majad maadligi ja pikad tüdrukud võivad pea ära lüüa. Ümberöeldult: maal ei saa olla upsakas ega uhke, peab arvestama kogukonnaga.

“Päris raske oli alguses kohaneda näiteks sellega, et ma ei saanud igal ajal minna toidupoodi, pidin päevi ette arvestama, mida meil läheb vaja,” meenutab Sirli ega varja, et teda tabas kultuurišokk. “Rääkimata sellest, et garaažil ei olnud lukku, nägin, kuidas naabrinaine läks kodunt ära, jättes võtmed väljapoole, et teine saaks käia lilli kastmas – see erinevus Tallinnaga oli tohutu.”

Tõsinedes ütleb Sirli, et Tallinn ei ole enam selline nagu tema lapsepõlves ja vabatahtlikult ta sinna elama ei lähe.

“Elasin Pelgurannas, see oli rahulik kant: mängisime tänava ääres ja meil oli turvaline ja hea. Aga kui nüüd vaatan, mismoodi seal autod kihutavad ja korteritele on paigaldatud rauduksed ja akendele trellid, ei ole see mingi elu,” leiab naine, sest tal on vastu panna teadmine, et maal ja looduses pole kedagi karta isegi pimedas. Ta tahab seda teadmist looduse turvalisusest sisendada skautidele õppelaagrites.

Enne sügisvaheaega kutsus ta oma hundud ja suuremad skaudid Oissaarde, korraldas neile metsamängu, lõkke ääres istumise ja pimeduse saabudes helkurite otsimise võistluse. Tegevust jätkus õhtupimedani.

Sirlile on abiks lapsepõlvekodust saadud veendumus, et iga tööd tuleb teha hästi ja lõpuni. Rasketel hetkedel ongi kohusetunne edasiviiv jõud.

„Kui olen alustanud mingit tegevust lastega, siis nad ju usaldavad mind, ma ei saa neid jätta oma meeleolude tõttu sinnapaika. Pere tugi on väga oluline: kui ma ennast väga kurnatuna tunnen, küll ma siis kodus seda omadele välja nutan,“ naerab Sirli. “Üks suurepärane asi, mis mulle energiat annab, on talisuplemine. Igal hommikul enne tööleminekut teen kaks ujumisringi oma kodutiigis,” seletab ta energiliselt ja lisab, et nagu keegi talisupleja kord ajakirjas ütles: vette minnes tahaks kiljuda ja veest välja tulles keksida.

“See on selline energialaks, et teist sellist ma ei tea, võib-olla võrreldav 12 aasta eest tehtud langevarjuhüpetega, mis ma, muide, tegin tänu skautlusele,“ toob jutukaaslane võrdluse ja ütleb, et ta püüab oma lastele edasi anda teadmist, et parim osa elus on vahetud kogemused, kõik see, mida saab oma kätega teha, otsesed suhted inimestega. Hinge ja vaimu aitavad toita käsitöö ja kandlemäng, milleni Sirli jõudis tänu oma lapsepõlvekodule, aga eriti tänu praegusele tööle lasteaias. „Tuleb osata võtta aega endale, siis saab oma teadmisi-oskusi särades teistele edasi anda. “

 

0Shares