Kas metsa on vähe või palju?
23.01.2017
ÄRIPÄEV (Metsamajanduse eri), Urve Kask:
Metsaseaduse muutmise eelnõu taustal on ühiskonnas lahvatanud diskussioon, kas meil on metsa vähe või palju ja milliseid reegleid jätkusuutlik metsamajandus järgima peaks. Loe tänast erilehte SIIT.
Vaatama peab laiemat pilti
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on keskkonnaühendustel hea meel metsanduse teemal tekkinud laia avaliku arutelu üle. Sest sellest on Eestis vajaka olnud.
Metsapoliitika raamdokumendis on Tüüri sõnul kokku lepitud, et järgime säästvat metsamajandamist. Mis tähendab, et arvestama peab mitut aspekti -majanduslikku, ökoloogilist, sotsiaalset ning kultuurilist.
Rääkida ei saa seetõttu vaid raiest ja juurdekasvust, vaid peab tagama, et mets oleks mitmepalgeline, metsaelustik säiliks ning metsa kultuurilised ja sotsiaalsed funktsioonid tagatud, räägib Tüür. Ent sageli räägitakse siiski vaid metsa majanduslikust aspektist, mitte metsast tervikuna.
“Kui räägivad metsaettevõtted või metsa kasvuga tegelevad spetsialistid, siis ongi loogiline, et nad räägivad ja mõõdavad seda, kui palju on metsa hektarites ja kui suur on juurdekasv ning raie. Aga avalikkus peaks metsast ja selle seisukorrast rääkides teadma ja mõistma tervikpilti,” märgib Tüür, kelle sõnul looduskaitse ja metsamajandamise vahel pole olemuslikku vastuolu. “Kuid tasakaalus metsapoliitika kujundamine nõuab tahet ja oskust osapoolte sisuliseks kaasamiseks, mida seni on nappinud.”
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp märgib, et säästlik metsandus tähendab metsade majandamist selliselt, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita kõiki funktsioone. Ning keskkonnaministeerium toetab ja aitab igati kaasa jätkusuutliku metsamajanduse põhimõtetest kinnipidamisele.
Areng ja seaduspügalad
Tasakaal erinevate metsa funktsioonide vahel võib olla tema sõnul ajas muutuv. “Muutused tulenevad meie teadmiste paranemisest, meid ümbritseva kliima või keskkonna muutustest ning ühiskonna ootustest metsandusele,” ütles Lamp.
Metsaseaduse muudatused peegeldavadki metsapoliitikas kokkulepitut ja tuginevad hetke parimatele teadmistele metsaressursist, metsade kaitse vajadusest ja sotsiaalsetest ootustest.
Riigikogu kinnitas metsapoliitika 1997. aastal. Kogu ülejäänud areng metsanduses on Lambi sõnul toimunud eri huvigruppe aktiivselt kaasates ja riigikogu kinnitatud suuniste alusel.
Samas pole metsanduse ja metsade poolt pakutavat tema sõnul kunagi võimalik kõikidele huvigruppidele võrdselt pakkuda ja otsused kujunevad alati läbi diskussiooni ja arutelude, kus kõigil huvilistel tuleb ka järeleandmisi teha.
Metsa kasvatamise ja majandamise kõrval on Lambi sõnul algusest peale peetud oluliseks ka nende kaitset.
“Metsanduse ja looduskaitse arengukavades on aastani 2020 seatud eesmärk võtta range kaitse alla vähemalt 10% meie metsamaast, mis on juba praegu saavutatud. Praeguseks on meil ca 26% metsadest erinevate kaitsepiirangutega, kus saab kaitse-eeskirjadega seada metsa majandamisel metsaseadusega sätestatust erinevad tingimused. Kokku on metsadest range kaitse all veidi üle 10% ning nendes metsades on täielik majandamispiirang,” räägib Lamp.
“Kui petitsiooni koostajad leiavad, et metsapoliitika on tööstuse poole kaldu, siis leidub nii metsatööstuse kui ka metsaomanike esindajaid, kes hindavad, et see on looduskaitse poole kaldu. See iseloomustab hästi valdkonna eripära ning tasakaalu ja ühisosa otsimine on pidev tegevus,” jätkab ta.
Ühiskond üllatab
Eesti metsanduse arengukava on koostatud aastateks 2011-2020. Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esinaise Aira Tossi sõnul pannakse demokraatlikus riigis valdkondade arengukavades küll paika suundumused, kuhu soovitakse areneda, ent kõike ei saa ette näha.
“Praeguseks oleme jõudnud selle perioodi teise faasi ning arusaadavalt toimuvad ühiskonnas nii pika perioodi jooksul muutused, mida ei osata ette näha,” märgib Toss, et võimalik on ette arvestada, millistes mahtudes mets kasvab, ent raske on ette planeerida ühiskonna arengut.
Toss rõhutab, et Eesti asub geograafiliselt metsavööndis, kus on metsa kasvamist väga raske takistada. “Seega ohtu, et Eestis mets otsa saaks, mina küll ei näe.”
Eesti on tema hinnangul jõudnud ajajärku, mil tahetakse järjest paremini elada, saada suuremaid töötasusid jne.
“Loomulikult toob see kaasa ka suurema koormuse loodusressurssidele, sealhulgas puidule. Inimesed kipuvad nende seoste osas silmad kinni pigistama ja arvama, et raha tekib kuskil niisama, aga ei teki,” nendib Toss, et meil on võimalus loodusressursse ka üldse mitte kasutada, ent siis tuleb leppida majanduslikult viletsama elujärjega.
“Mina ei näe, et praegune metsanduspoliitika oleks suunatud tööstuslikkusele, küll aga on rõõmustav näha, kuidas Eesti metsatööstus järjest uusi investeeringuid teeb ning jõudsalt tehnoloogiat uuendab,” nendib Toss.
Poolt või vastu
Maaülikooli metsakasvatuse professori Hardi Tulluse sõnul on sotsiaalmeedias metsaseaduse muutmise vastu võitlejad võtnud üldise sõnumi, et metsaga on asjad halvasti ja olema peab kas poolt või vastu. Kuna üldiselt suhtutakse metsa hästi, võetakse seetõttu seisukoht, et ollakse metsa poolt ja seaduse vastu.
“Tegu on üliemotsionaalse hinnanguga,” märgib Tullus, kelle sõnul see on väga huvitav küsimus, kui palju sotsiaalmeedias hinnangu tekkeid mõjutab emotsioon ja kui palju on see seotud faktidega.
Tullus leiab, et metsamehed on olnud liiga tagasihoidlikud ja liialt vähe rääkinud oma tööst ning sellest, mis tegelikult metsas toimub.
“Muidugi võib mõista neid, kelle arvamust on mõjutanud see, et nad näevad tee ääres või suvila juures lageraielanki, aga tegelikult näitab metsastatistika selgelt, et nii metsade pindala, maht, juurdekasv kui ka vanus kasvavad,” nendib Tullus, kelle sõnul petitsiooni koostajate sõnavõtte kuulates jääb mulje, et 10-20 aasta pärast on kõik metsad raiutud, mis on tõest väga kaugel.
Ta selgitab, et kehtivas metsanduse arengukavas on lubatud rohkem raiuda, kui on juurdekasv, kuid see ei kehti igavesti, vaid nii on see 10 aasta arengukavas. “See on nagu situatsioon, kus panka on raha kogutud ja kui seda on juba kogunenud, saab seda ka rohkem kasutada.”
Samas pole Tulluse sõnul tegelik raie nii suur kui lubatud, kuna selleks pole kõigil metsaomanikel huvi ja puudub soodne turg puidule.
Järelkasv, mitte võsa
Tulluse sõnul ei mõisteta ka noore metsa vajalikkust. “Kui me lastesse ja kitsetalledesse ja kassipoegadesse suhtume hästi ja mõistame, et nad kasvavad suureks, siis noorde metsa suhtub ühiskond tihti hoopis teisiti, öeldes, et noor mets on “mingi võsa,” räägib Tullus.
Tuleb mõista, et iga vana puu on kunagi olnud noor ja kunagi ei saa olema olukorda, kus kõik puud on vanad ja saja-aastased.
Tullus lisab, et puidu- ja metsatööstus on meie majanduse edulugu. “Puidutooted on üheks peamiseks riigi ekspordi ja impordi tasakaalustajaks. Meil on olemas metsateadus ja -haridus, on metsatöötajate kutse-eetika, metsaomaniku talupojamõistus ja hea metsanduslik tava,” räägib Tullus. “Arsti me ju ravima ei õpeta.”
KOMMENTAAR
Petitsiooni poolt olles oled metsa vastu
RUNO RUUBEL
OÜ Karo Mets juhatuse liige, tiitli tubli metsakasvataja 2016 omanik
Meie metsad on väga hästi majandatud. Petitsiooni taga on kaks jõudu, rohelised, kes tahavad võimalikult palju alasid kaitse alla saada ja loodushuvilised, kes loodusest tegelikult suurt midagi ei tea.
Vastuvõetav seadus on kindlasti kasulik. Rumal on arvata, et metsaomanik kaotab üleöö aru ja müüb oma metsa maha. Ent seadus annab võimaluse panna näiteks vanade kuusikute asemele kasvama mõni teine, sobivam puuliik.
Ühiskonnas puudus diskussioon targast metsa majandamisest. Selgitustööd on liialt vähe tehtud. Küsimus on ka selles, kes peaks seda tegema. Kui seda teevad rohelised, pole see tõsiselt võetav – metsaomanik ise peaks rääkima.
Kui oled petitsiooni poolt, siis oled tegelikult metsa vastu, sest oled metsa majandamise vastu ja see omakorda tähendab metsa väljasuremist. Mets kaotab majandamata oma väärtuse ja kui haavikus puud ümber kukuvad, ei ela seal kindlasti ka enam lendoravad.
Meil on tegu pigem metsade ülekaitsmisega. On levinud probleem, et oled mitu põlve metsa kasvatanud ja siis äkki piiratakse selle realiseerimist, et paar aastat küsimust menetleda. Lõpuks kompenseeritakse metsa väärtus pärast seda, kui see on kümmekond aastat majandamata seisnud ja selle väärtus pole enam kaugeltki see, mis enne.
Padurohelised teevad ettepanekuid uute kaitsealade kohta, lootuses saada uute projektidega raha, ent tekkiv omandiküsimus on põhiseadusega vastuolus. Kui ala vajab kaitset, oleks õiglasem, kui riik hindaks selle ja ostaks kohe ära – metsaomanik on ehk küll mõnda aega kurb, aga on metsa väärtuse eest kompensatsiooni saanud. Sellest probleemist on räägitud ja lahendust otsitakse ning loodetavasti ka leitakse, aga emotsionaalseid seisukohti on palju.
PANE TÄHELE
Metsal on rohkem kui vaid rahaline väärtus
Majanduslik: tuluallikas.
Sotsiaalne: tööhõive tagaja ja metsa-puhkuse pakkuja.
Ökoloogiline: liigilise mitmekesisuse säilitaja.
Kultuuriline: osa Eesti kultuurist.
Diskussioon aitab valdkonda paremini mõista
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on Eesti metsapoliitika viimasel kaheksal aastal eemaldunud säästva metsanduse põhimõtetest ning olnud avalikkusele läbipaistmatu ja arusaamatu.
Avalikus debatis pole tema sõnul tegu mitte kahe eri seisukohaga – seadusemuudatuste poolt või vastu, raiume rohkem või vähem -, vaid pigem kümnete eri seisukohtadega.
Ehkki kõlanud on ka äärmuslikumaid väljaütlemisi, ei tasu Tüüri hinnangul end sellest segada lasta. “Puhkenud arutelu laiapõhjalisus näitab seda, et poliitika pole olnud läbipaistev ja ühtemoodi arusaadav,” märgib ta.
“Kui kaasa räägivad kultuuritegelased ja teised valdkonnavälised isikud, kes ei kasuta alati päris korrektseid termineid, siis öeldakse, et tegu pole asjatundjatega, aga mina küll ei arva, et metsas toimuvast peaksid aru saama vaid metsandusharidusega inimesed. Ehkki konsensusele jõudmine pole kerge, tasuks sellesse panustada ja eri osapooli rohkem kuulata,” räägib Tüür.
Masside kaasamiseks maalitakse mustem pilt
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp nendib, et ühiskonnas tekib laiapõhjaline arutelu paraku vaid siis, kui juhtub midagi traagilist või keegi hindab olukorda metsanduses väga halvaks. “Või lausa lootusetuks. Ning peab vajalikuks seda laiadele massidele ka selliselt kujutada.”
Kui debati käigus õnnestub ühiskonnas tekkinud huvi kasutada selleks, et metsas toimuvast kõigile rohkem teadmisi jagada, on see Lambi sõnul vägagi tervitatav. “Olukorras, kus puudub kõrgendatud tähelepanu ning toimub tavapärane kaasamine, on ka kaasamõtlejaid paratamatult vähem.”
Arvamust avaldatakse teemat tundmata
Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esinaine Aira Toss nendib, et meie “tõejärgses ühiskonnas” on vaja arvestada sellega, et eksperte ja arvamusliidreid tekib mis tahes valdkonda järjest rohkem ning oluline ei ole mitte erialane pädevus, vaid hoopis teised isikuomadused.
“Metsaseaduse muudatuste vastase kampaaniaga on välja tulnud see, kuivõrd meie Eesti ühiskond on linnastunud ja reaalsest maaelust kaugenenud,” nendib Toss.
Samas on tema hinnangul arenenud inimestel võimalus oma arvamus välja öelda. “Ja nii siis seda muudkui tehaksegi, olenemata sellest, kas teemaga ollakse kursis või mitte,” lausub ta.
Tossi hinnangul on osapoolte – eriti nende, kes tahavad otsustajad olla – kaasamine väga keeruline. “Minu soovitus on lihtne – kui tahate oma huvidele kaitset ja esindatust saada, siis liituge mittetulundusühendustega, kes suudavad professionaalselt suhelda valitsusasutustegaja oma liikmete huve selgitada. Hiiumaa Metsaseltsil on Eesti Erametsaliidu liikmesorganisatsioonina olemas pidev info nii metsaseaduse kui ka teiste metsaomanikele oluliste seaduste muutmiste seisudega ning meie liikmetel on võimalus protsessis kaasa rääkida ning oma soove edastada,” märgib ta petitsiooni koostajate nurina peale, et nende arvamusega pole arvestatud.
“Mina soovitaksin kõigil neil, kes praegu suurt rahulolematust üles näitavad, vaadata mõnikord vahelduseks ka peeglisse. Kas nende huvisid kaitsvad inimesed käituvad ise ikkagi korrektselt ja teevad süsteemset tööd seadusloome võimalusi arvestades, või rõhuvad pigem välisele särale ja edevusele?”, lisab ta küsimuse.
Toss märgib ka, et kaasamine on protsess, mis eeldab kõikidelt osapooltelt elementaarset viisakust ja üksteist austavat suhtumist.
Keskkonnaagentuur: Eestil pole ohtu metsavaeseks jääda
Möödunud aastal vaadati keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Allan Simsi eestvedamisel üle kogu statistilise metsainventeerimise (SMI) metoodika ning tehti sellesse mõned olulised muudatused.
Üheks olulisemaks oli metsade juurdekasvu arvutamise metoodika, mille tulemusena on metsa juurdekasv varasematest andmetest oluliselt suurem.
Simsi sõnul kinnitavad arvud, et metsa kasvab üha juurde. “Suurenenud on nii metsade pindala, metsade kogutagavara kui ka keskmine hektari tagavara. Seega võib uute usaldusväärsete andmete foonil öelda, et metsavaesumine meid ees ei oota ning oht metsade lagedaks raiumisele puudub,” ütles ta.
Sel aastal arvutati esmakordselt metsade juurdekasvu hinnang proovitükkide kordusmõõtmiste andmete alusel, mitte enam mudeleid kasutades. Varem polnud ükski SMI mudelitest välja töötatud meie metsade andmetel. Metsa juurdekasvu on võimalik arvutada proovitükkide korduva mõõtmisega ning alles kolmanda mõõtmisperioodi (2009-2013) järel tekkis piisavalt kordusmõõdetud puid. See võimaldas analüüsida ja arvutada juurdekasvu hinnangu juba puude mõõtmisandmete alusel.
Seda, et metsa juurdekasv on varasematest hinnangutest suurem, arvasid metsateadlased juba ennegi, kuid seni puudusid usaldusväärsed andmed selle kinnitamiseks.
Käesoleval aastal välja antud SMI andmete alusel arvutatud juurdekasvu hinnangus arvestati puid, mis järgmise viie aasta jooksul püsivad elus, sh ei ole arvestatud neid puid, mis alles hakkavad kasvama.
Mõõtmisandmed ja hinnangud kogutakse proovitükkidelt, mis asuvad kindla suurusega ruudukujuliste traktide külgedel. Mõõdetavate traktide arv on määratud aastaiks 2014-2018 kavandatud traktivõrguga. 2016. aastal mõõdistati looduses 357 trakti. Metsade hinnangu andmiseks kasutatakse viimase viie aasta proovitükke, üks tükk esindab 183,3 hektarit, viie aasta peale on proovitükke olnud kokku 23 715. Raiete hinnangu andmiseks kasutatakse aga viimase kahe aasta mõõtmise andmeid.
Raiete mahtu hinnati kahe erineva meetodiga: SMI proovitükkide alusel ning metsateatiste info ja satelliidipiltide põhjal koos analüüsimisega. Esimese meetodiga saadi hinnanguks 9,9 ning teisega 10,4 miljonit tihumeetrit. Kuna kahe sõltumatu meetodiga saadi väga sarnane tulemus, võib seda pidada usaldusväärseks.
Analüüsist selgus, et üldjuhul eelistatakse raiuda parema boniteediga ja suurema hektaritagavaraga puistuid. Raiemahust 6,4% on surnud puude raie.
