Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Aga kes on rikas?

MAALEHT, Marju Kõivupuu:
– Mets on vaese mehe kasukas!

Ütles Pambo Kaaries.

– Aga sina, Mihkel,

Oled vaese mehe koi!

Ja lõigi puuraiduri maha.

(Veiko Märka “Pambo Kaariese korinad” kogust “Tühja aju korinad”, Tartu 1997)

Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott, ütleb rahvasuu. Ning valusalt õigesti ütleb.

Vanema põlve etnoloog Ants Viires on oma raamatus “Puud ja inimesed” kirjutanud, et meie esivanemad pole sadu ja tuhandeid aastaid elanud mitte kivi- ega rauaajas, veel vähem rahaajas, vaid hoopis puuajas.

Kuidas siis nii? Eks ikka sellepärast, et metsapuud on siinsetele inimestele aastatuhandeid andnud (ilma erilist tasu nõudmata) peavarju – nii kõrvetava kuuma kui külma eest, vihma ja vilu tuule eest, olgu teekäija või töötegija ülemast ehk alamast soost.

Metsast raiutud palkidest on püsti pandud maarahva lihtsad tared ja teised tarvilikud taluhooned, samuti omaaegsed mõisahäärberid.

Puid on kasutatud majakraami ja tarbeasjade valmistamiseks; hagu ja põletuspuud on soojendanud nii matsi kui saksa kambrit ja sauna ning keetnud-soojendanud perele maitsvat sööki.

Puude lehed, okkad, vaik, kasvud, oksad, marjad, käbid olid ja on toidule lisaks, ravimiks ning aidanud läbi aegade ilu luua, olgu selleks lõngavärvimine või tarbeasjade nikerdamine.

Metsapuudest on meisterdatud maarahva muusikariistad – pajupillid, lepakoorest karjasepasunad, kandled, viiulid, lõõtsad. Metsast korjatud seened, marjad ja pähklid on olnud ning on arvestatav leivakõrvane nii otseses kui kaudses tähenduses ka tänapäeval, kus korilus nii mõnelegi inimesele tõhus lisateenistus. Metsa on ikka mindud segastel aegadel peitu, puud on varjanud ja kaitsnud me elusid.

Metsas kõndimine, matkamine või suusatamine tuleb nüüdis-

aegse istuva arvutiinimese tervisele kasuks – kas või värske õhu pärast, mida saab päris ilma tasuta kopsud täis tõmmata, rääkimata sellest, et looduses liikumine hoiab korras nii vaimu kui füüsise.

Mu noorem poeg mängis aastaid tagasi Võrumaa-vanaemaga üht loovat arvutimängu, kus ühiskonna majandamiseks tuli ka metsi maha võtta.

Vanaema tuli mulle kurtma, et talle kohe üldse ei meeldi, kui poiss raha teenimiseks nii palju (NB! virtuaalset!) metsa maha võtab.

Lennart Meri on filmis “Linnutee tuuled” öelnud, et puud elavad kauem kui inimesed ja rahvas kauem kui mets. Et see nii saaks olema, tuleb meil oma metsase kasuka eest hoolt kanda ning teda ikka mõistlikul määral sugeda, pügada ja harvendada, et kasukas koitama ei läheks.

Ning alati tuleb meil pidada meeles, et rikas ei ole see, kes palju kulutab (loe: raiub), vaid ikka see, kes mõistlikult majandab.

0Shares