Metsaäri tugineb usaldusele ja ühistegevusele

28.01.2015

MAA ELU: Puidu ostu, müügi ning metsamajandusega tegeleva Enniste OÜ omanik ja juht Sven Köster on tegus mees: peale enda ettevõtte on tema juhtida Metsa Hoiu-Laenuühistu ja Kullamaa-Loodna Metsaühistu. Lisaks on ta pikka aega kuulunud Eesti Erametsaliidu juhatusse ning olnud Läänemaa erametsanduse tugiisik. Mees tunneb metsa ja metsaäri sügavuti.

Sven Köster jõudis metsanduse juurde taluperemehena. Kui 1884. aastal asutatud Enniste talu 1994. aastal perele tagastati, oli talule kuuluvast 43st hektarist üle 30 hektari metsa all. Tänaseks on Enniste OÜl ligikaudu 400 hektarit metsa- ja 10 hektarit põllumaad. Esialgu sai tegutsetud FIEna, aga käive kosus sedavõrd, et 1. juunil 2001 alustas tegevust Enniste OÜ. 2000. aastal vabastati ettevõtted reinvesteeritava kasumi tulumaksust, eks seegi andis tõuke osaühing luua. Kontor seati sisse endises Risti vallamajas ja seal ollakse praegugi, ehkki Risti vald kuulub nüüd Lääne-Nigula valla koosseisu ja vallamajas on Lääne-Nigula vallavalitsuse Risti teeninduskeskus.

Kui esimesel tegevusaastal oli ettevõtte käive praeguses vääringus 140 000 eurot, siis kahe aasta pärast juba 412 000 eurot.

Hoogne algus tõstis Enniste OÜ 2003. aastaks Läänemaa ettevõtluse edetabelis kõrgele kuuendale kohale. Köster meenutab, et tollal sai kohati enesetapjalikult kõvasti rabatud, töid võeti ette ka üsna kaugel väljaspool Läänemaa piire Harjumaal, Raplamaal jm. Tema auto läbisõit oli 60 000 km aastas, nüüd 30 000: „Olin ööpäev läbi tööl, magasin sageli autos.” Majanduskriis langetas 2009. aastaks Enniste OÜ käibe 60 000 peale, 2013. oli see jälle rõõmustavad 340 000 eurot, mis mullu siiski kolmandiku võrra kahanes.

Täna püüab viie lapse isa metsaäri rahulikumalt võtta, kuid püsib kindlalt Läänemaa metsandusettevõtete esikümnes. „Läänemaa ei ole kõige tänuväärsem metsandus-maakond. Metsa on siin Lääne-Nigula, Kullamaa, Oru ja Nõva valdades ning mets on hulga madalam kui mujal Eestis.” Kui 2003. aastani oli Kösteri peamine mõõdupuu müüdud tihumeetrite hulk, mis tõusis kümne tuhande kanti, siis nüüd on keskmine aasta tihumeetrite arv 4000.

„Pigem teen tööd võõras kui enda metsas. Tellijate nimekiri ehk tantsukaart on novembri lõpuni lahti, need tööd, mis selleks ajaks kirja saavad, suudan hooajal, mis algab septembris ja lõpeb jaanipäeval, ära teha. Enniste OÜ organiseerib raie ja müügi. Kõige rohkem tellimusi tuleb tavaliselt veebruaris, aga siis võib juhtuda, et ei saa aidata, sest masinaid ja tööjõudu pole nii palju võtta. Kui tullakse hiljem kui novembris, võib töö lükkuda järgmisse hooaega. Jaanipäevast septembrini on meil pikk puhkus nagu õpetajatel.”

Enniste OÜ omanik peab oma firmat selles mõttes mikroettevõtteks, et peale tema on palgal vaid üks töötaja, kes teeb töid, mida alltöövõtjatelt tellida ei saa või mida nad teha ei taha: väikese mahuga harvendused kuni viiekümne tihumeetrini jms. Muude tööde jaoks on välja kujunenud kindlad koostööpartnerid: üks langetab ja teeb väljaveo, teine transpordib palgid kokkuostja juurde, kolmas vastutab raamatupidamise eest. Enniste OÜl endal on vaid üks Belarus pisemate tööde tarbeks.

„Mul on kehv närvikava, ma ei kannata, kui masin katki on ja töö seisab. Praegu tegelevad selliste asjadega teised mehed.” Masinaparki investeerida pole Läänemaa ettevõtja soovinud, sest vesisel ja liivasel pinnasel kasvavad lühemad puud ning masin teenib vähem kui Eestis keskmiselt. „Kui harvester teeb sama ajaga mujal sada tihumeetrit, siis meil võib-olla nelikümmend. Alltöövõtjad käivad seepärast ka kaugemal tööd tegemas, aga õnneks ei küsi nad siin veel kõrgemat hinda. Kahel meie alltöövõtjal on vanemad masinad ja nad viitsivad ise nende kallal nokitseda, neid korras hoida. Uus harvester tahab kõva mahtu saada, et ära tasuks. Riigimetsa ei lubata vanemaid masinaid kui 2010. a väljalaskega. Masin peab edastama otse informatsiooni RMKle, kus, mida ja kui palju teeb. Erametsas saab pisut lihtsamalt. Seal on väiksemad platsid, seega on maht pisem ja sinna vanem tehnika sobib.”

Väiksem tegija saab suurfirmade kõrval ellu jääda paljuski tänu kontaktidele ja usaldusele. „Kakskümmend aastat süsteemis püsimist näitavad, et ju olen oma tööd korralikult teinud. Ei tee saladust: abi on olnud sellestki, et olin tegev Erametsaliidus ja aitasin inimesi Läänemaa erametsa tugiisikuna. Aga siin oli tähtis jälgida, et keegi ei saaks öelda, et kasutan oma positsiooni ära. Põhiline on hea nimi, ma pole tegelenud raha- ehk röövraidega – ma ei ole ainult ärimees, vaid ka spetsialist ja nõuandja. Tugiisikute süsteem lõpetati küll 2012. aastal ära, nüüd on metsaühistud need, kes sama teenust pakuvad ja eks nõu küsitakse päris palju praegugi,” kirjeldab Köster oma tegemisi.

„Metsandus on väga konkurentsitihe ala, alati peab arvestama, et võõrasse metsa sissesaamisele pretendeerivad paljud. Tavaliselt on abiks usaldus. Ringkond, kus praegu raiun, on suhteliselt väike, jääb Ristilt umbes kahekümne kilomeetri raadiusse: Läänemaa pluss Märjamaa ja Nissi vallad. Kes on meilt teenuse tellinud, on rahule jäänud ja edasi soovitanud,” tõdes Köster.

Peale iseenda sõltub metsaärimehe edu ilmast ja kokkuostuhindadest. Ka põllumajandusega seotud Köster teab, et kõige rohkem mõjutab ilmataat põllumeest, sest tema ei saa öelda, et ilm on ebasobiv ja koristame vilja siis järgmisel hooajal. Metsamehel on veidi lihtsam, mets ei lähe nii kiiresti hapuks. Aga kui tööd teha ei saa, ei tule ka midagi sisse.

Hind kõigub puiduturul kõvasti. Näiteks Venemaalt on pärast 2008. aastat vähem puitu tooma hakatud ja nii on kohalikul veidi lihtsam. „Eelmine aasta oli väga kuiv ja metsa sai hästi teha, saeveskid on tänaseni puitu täis ning hind kukub. Paberipuud ei võetud aasta lõpus üldse vastu, nüüd piirangutega jälle võetakse.

Teisalt: kui hind on üleval, tahavad paljud raiuda, aga tehnikat ei jätku ja alltöövõtjad tõstavad ka hinda. Praegu langenud kütusehind pole teenuse hinda langetanud, paar kuud hinnalangust pole veel mõju avaldanud. Olgu see teenusepakkujate boonus, vähemalt ei ole neil selle puhvri tõttu põhjust hinda tõsta. Tean ka, et palgakulu neil kasvab, seega ega nad väga suures plussis ei ole,” teab Köster.

Enniste OÜ koormatest läheb suurem osa Paldiski sadamasse, aktsiaseltsi Lignator või aktsiaseltsi Lemeks. Männipalki viiakse ka Combimilli Suure-Jaanis ja peenpalki Pärnusse Laestisse. Ise ilma kokkuostjateta eksportimiseks peaks kogus olema mitu korda suurem. Puidul on õnneks nii palju ostjaid, et hind püsib normaalsel tasemel ja kartelli-kokkuleppeid pole Köster oma tegutsemisaja jooksul täheldanud.

Nagu paljud teisedki on ka Enniste OÜ omanik soovinud puidule lisaväärtust anda, lühikest aega oli firmal endal saeveski, aga see ei tasunud ära ja läks müüki. Praegu asub Ristilt vaadates lähim suurem saeveski Pärnus, siis teisel pool Tallinnat Vaidas, Keila saeveski lõpetas enam kui kümme aastat tagasi tegevuse.

„Juba ainuüksi transpordikulud kahaneksid, kui saeveski asuks ligemal. Mõni pisem veski tegutseb lähemalgi, aga sinna saaks viia koorma kuus ja see ei motiveeri eriti. Vaja oleks saeveskit, mis töötleks 50 000 tihumeetrit saematerjali aastas. Vaevalt keegi lähiajal nii suurt investeeringut tegema hakkab, sest ei saa kindel olla, et tuleb piisavalt materjali ja tööd. Saeveski puhul on väga oluline asukoht, näiteks on õiges kohas keset Eestit Imavere,” tõdeb Köster. Saetakse Eestis tema hinnangul siiski piisavalt palju, rohkem oleks vaja järgmist etappi, kus saematerjalist midagi edasi toodetaks.

Eesti metsanduse viimaste aastakümnete arengust laiemalt rääkides on Sven Köster pigem positiivne: „Kui üheksakümnendatel oli märksõna nn looduslik uuenemine, mis tähendas, et puud võeti maha ja jäägid jäid sinna, kuhu juhtus, siis enam nii ei tehta. Au sisse on tõusnud istutamine, noorendiku hooldus, metsa heaperemehelikku majandamist on rohkem. Suurimat meelehärmi tekitab asjaolu, et osa omanikest üldse ei tahagi majandada. Mets kukub jala pealt maha, sealt võetakse vaid küttepuid. Näiteks kuusikus sureb osa puid igal aastal ja omanik raiub ilma okasteta puud kütteks. Järgmisel aastal jälle sama lugu, sest kuskil on kahjustuskolle sees, osa puid on lihtsalt vanad. Siis ta saabki kogu oma metsast ainult küttepuid ja nii kümneid aastaid järjest. Kui oleks ühekorraga samad puud maha võetud, saanuks korraliku tarbematerjali ja arvestatava tasu, nüüd on kõik aga ahjus ära põletatud ja kogu lugu. Kui on majandusmets, siis tuleb ka majandada.”

Eesti keskmine erametsa pindala ühe omaniku kohta on kaheksa hektarit. „Kui omanikul on nii vähe metsa, siis ei saagi ta olla ise suur spetsialist, selleks on konsultandid, metsaühistud, eraettevõtted. Palju on suhtumist: mulle anti mets tagasi, ma ei võta siit mitte üht tikku, las seisab. Metsa suhtutakse kui tagavararahakotti: võtan siis, kui häda käes. Hea turvaline ju mõelda, et see on olemas. Aga ei arvestata sellega, et mets kasvab küll juurde, aga ka rikneb,” räägib Köster oma kogemustest.

Läänemaa erametsanduse tugiisikuna nägi Köster sageli, et omanik hoiab oma metsa sisuliselt puutumatuna, peab seda pühaks, aga ükskord tuleb pärija asjatundja jutule ja küsib: kus see mets on ja palju selle eest raha saab. Suur osa pärijaid teeb metsa väga kiiresti rahaks. Inimesel, kes on metsa riigilt tagasi saanud, on oma metsaga palju tugevam emotsionaalne side kui sellel, kes metsa päranduseks saab.

„Praegu on metsaomanikul võimalus kuuluda metsaühistusse, kus ta saab soovi korral täisteeninduse: mets tehakse ära, istutatakse uued puud, aetakse toetusrahadega seonduv korda. Tuleb edastada oma soov metsaühis-tule või eraettevõttele, sõlmida leping ja tehaksegi vajalikud tööd ära. Ühistegevust tuleb järjest rohkem teha. Metsaühistus tuleb maksta väikest liikmetasu, aga see tasub end igal juhul ära,” sõnas mees.

Sven Köster on viis aastat tegutsenud Metsa Hoiulaenu Ühistu juhatuse esimees. Kui majanduskriis tuli, siis ei antud väikemetsaomanikele pangast laenu ja mureks on see tänaseni. Aktiivsemad Eesti metsaühistute liikmed panid algkapitali kokku ja 2008. aasta detsembris sai ühistu asutatud. „Anname laenu ja võtame hoiuseid. Juhatusse, nõukogudesse ja komisjonidesse kuuluvad metsaomanikud üle Eesti ning suhtlemine ja nõupidamised käivad meil peamiselt interneti kaudu. Täpsemat infot saab aadressil www.metsaraha.ee. Enim pöörduvad meie poole laenu saamiseks metsaomanikud uue metsa, aga ka tehnika ostmiseks.”

Peale kõigi muude tööde on Kösteri juhtida Kullamaa-Loodna Metsaühistu – 1999. loodud kohalike metsaomanike organisatsioon, mis aitab metsamajandamisel ja toetuste taotlemisel ning korraldab õppepäevi. Metsaühistus on 51 liiget, kellele kuulub kokku 2980 hektarit metsamaad.

MILLISEID TOETUSI SAAB TAOTLEDA ERAMETSAOMANIK?

Erametsakeskuse (www.eramets.ee) kaudu saab taotleda nii Euroopa Liidu kui ka siseriiklikke metsandustoetusi. Toetusi saavad eramet-saomanikud ja metsaühistud. 2015. aastal saab Erametsakeskuse kaudu taotleda järgmisi siseriiklikke toetusi:

•    metsa uuendamise toetus – esimene voor 15.07.2015,

•    erametsaomanike nõustamise toetus – iga kuu 20. kuupäev,

•    metsamaaparandustööde toetus,

•    metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetus – 20.02.2015,

•    pärandkultuuri säilitamise ja eksponeerimise toetus – 30.06.2015,

•    metsaühistu toetus.

2015. a teise poolaasta taotlusvoorude tähtajad selguvad juunikuus.

Vääriselupaiga kaitseks sõlmitakse lepinguid kogu aasta kestel.

2015. a on plaanis jätkata Erametsakeskuse kaudu ka eurotoetuste jagamist. Kuna määrused on veel Põllumajandusministeeriumis ettevalmistamisel, siis täpsed tingimused ja taotluste vastuvõtmise ajad pole veel teada.

Allikas: Erametsakeskus