Metsaomanik: igaüheõigus toob tulesüütajad purukuiva metsa

ÕHTULEHT, Juhan Haravee:
“Varem oli vähemalt politseist abi, kes kutsumata joomaseltskonnaga kimpu jäänud maaomanikule pärast päikseloojangut appi tuli,” ütleb staažikas metsamees Valdu Reinaas. “Võib-olla ongi see uus seadus ainult selleks välja mõeldud, et korrakaitsjate koormust vähendada.”

Põline Kohila kandi metsamees, erametsaomanik ja metsakonsulent Valdu Reinaas vangutab pead – ei mahu talle kuidagi pähe, kes sellise jabura seaduse nagu 1. augustil kehtima hakanud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse üldse välja mõtles.

“Meil on siin oma maja taga ühes tükis 26 hektarit metsa ja peaaegu igal kevadel on siin tulekahju,” kurdab metsaomanik.

“Sel kevadel läks õnneks ja tänavu pole veel metsa põlema pandud.”

Kohila päästeametnikud õnneks teadvat Reinaasi sõnul alevi kõrval laiuvat segametsa ja selle harvaesinevat süttimisvõimet.

Eelmisel aastal võttis nende perele kuuluv mets neljal korral tuld, kuid mingist isesüttimise fenomenist ei maksa siin omaniku väitel küll juttugi teha.

“Mul on kogu see asi tõesti kopsu üle maksa ajanud,” kurdab Reinaas. “Inimesed tulevad ja teevad siia metsa omale lõkkekoha ning hakkavadki siin käima. Peamiselt ikka viina võtmas. Kui ma siis neile midagi ütlen, kõlab vastuseks, et nemad teevad tuld selleks ette nähtud kohas ja et siin on varemgi lõket tehtud. Lahkudes pole nende asi, kas tuli jääb põlema või mitte. Selle eest tuleb juba mul kui omanikul hoolitseda.”

Politseist pole enam abi

Põhiosa kutsumata külalistest on Reinaasi hinnangul oma eluga kimpu jäänud tegelased, kes kohaliku võimusilma ei rõõmusta ja kes seetõttu käskude ning keeldudega metsa tõrjutakse.

Kevaditi lisanduvat heidikutele Valdu sõnul veel ka koolilõpetajad, kes tavatsevad oma elu esimesi töövõite käepärase metsamaterjali põletamisega tähistada. Tänu oma napile elukogemusele ei pidavat nemadki lõkke kustutamist eriti targaks tegevuseks.

“Kahju sünnib ikka üksikuist, kes metsast ja selle ilust lugu pidada ei oska,” räägib metsaomanik, meenutades mullusuvist kohtumist viimse piirini napsise puhkajaga, kes üritas põlevaid tikke laiali pildudes oma sigaretti süüdata.

Keelamise peale läinud igaüheõigust nautinud napsitaja kuraasi täis ja lubanud metsaomanikule tagatipuks peksagi anda. Tol korral riskis Reinaas joobnud kodaniku põhiseaduslikke õigusi siiski veidi piirata, jättes potentsiaalse metsasüütaja tikutoosi enda kätte.

Kui mõni aasta tagasi kuival ajal palus Reinaas oma metsas ühel joomaseltskonnal lõke kustuda, ässitasid õiglasest kriitikast ärritunud pidulised talle suure hundikoera kallale.

“Koerast oli mul tõesti kahju, sest pidin enesekaitseks pipragaasi kasutama,” meenutab mees piiri peale jõudnud vastasseisu.

“Hea, et nende hulgas oli vähemalt üks enam-vähem selge mõistusega tegelane, keda nad kirjanikuhärraks kutsusid, ning kes keelitas oma kaaslasi lõpuks lahkuma.”

Kõik oli metsaomaniku sõnul enam-vähem korras, kui kehtis veel seadus, et eramaal võib olla päikesetõusust loojanguni.

“Siis võis öisel ajal politsei appi kutsuda, kui mõni joomaseltskond metsas ohtlikult ülemeelikuks oli läinud,” ohkab metsaomanik. “Läinud kevadel helistas tähelepanelik Kohila elanik meile ühel ööl, et metsas teevad koolilapsed-tutipeolised suurt lõket, mis osutuski tõeks. Kutsusin politsei appi, patrull saadetigi kohale. Kaasa viidi alaealine alkoholijoobes tütarlaps, kes ei jaksanud isegi ära joosta. Politsei kutsus välja ka päästeameti lõket kustutama. Seekord läks hästi.”

Sellist abi tal politseilt enam loota ei ole, usub metsamees.

“Võib-olla ongi see uus seadus selleks välja mõeldud, et korrakaitsjate koormust vähendada?” küsib mees.

“Neil tuleb ju nüüd avalikes kohtades napsitajatele isalikult toeks olla ja neile kaitset pakkuda.”

Pätt tuleb oma lõkkekoha viidaga

Metsaomaniku kohustus oma mets keelavaid viitasid täis riputada, kui ta soovib omandit kaitsta, see ei mahu Reinaasile kuidagi hinge.

“Ma olen üldse nende viitade vastu, aga nüüd peaksin vist 26 hektaril iga 15 meetri taha keelava viida püsti panema,” laiutab ta nõutult käsi.

“Näiliselt seaduskuulekatel, sugugi mitte poetagustel tegelastel, on ju varsti oma viidadki metsas kaasas. Mugav on ju viita kirjaga “telkimiskoht” või “lõkkekoht” kaasas kanda ja vajadusel kasutada. Tõesta siis pärast, kes selle märgi üles pani. Küllap omanik selle ise üles riputas.”

Metsaomanikul on suurem mure just öösiti metsasviibijatega, sest kes see suvises päevakuumuses ikka lõket teeb. Kui varem kaitses seadus omanikke vähemalt loojangust päiksetõusuni, siis seaduseandja suva on Reinaasi ja tema saatusekaaslased sellest hoolest nüüd ilma jätnud.

Riik on abstraktset igaüheõigust kaitstes jätnud maa- ja metsaomanikud oma murega üksi. Valdu Reinaas on koos abikaasaga veetnud oma Kohila lähedases metsas loendamatuid töötunde, puhastades ja korrastades laste ja lastelaste abiga pere kallimat vara – oma metsa.

“Tahaks, et see oleks minu perele ja ka Kohila rahvale tulevikus meeldiv koht, kust läbi jalutada,” ütleb metsaomanik.

“Paraku pean aga kogu aeg mõtlema selle peale, et mingi korralikult läbi mõtlemata seaduse tõttu põletab keegi selle ilu varsti lihtsalt maha.”

Keskkonnaseadustiku üldosa seadus

§ 32. Võõral maatükil viibimine

(1) Teise isiku omandis oleval maatükil (edaspidi võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal.

(2) Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest.

(3) Võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket.

(4) Võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.

/…/

§ 35. Lühiajaline telkimine ja muu püsivam peatumine võõral maatükil

(1) Võõral maatükil võib telkida või muul viisil püsivamalt peatuda üksnes omaniku loal.

(2) Luba telkimiseks või muuks püsivamaks peatumiseks eeldatakse olevat väljaspool selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe telkimist või muud püsivamat peatumist piirata, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest. Loa olemasolu ei eeldata kauemaks kui ööpäevaks.

(3) Telkimise ja muu püsivama viibimise korral selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele.

§ 36. Võõral maatükil lõkke tegemise keeld

(1) Võõral maatükil võib lõket teha üksnes omaniku loal.

(2) Omaniku luba eeldatakse olevat omaniku poolt lõkke tegemiseks ettevalmistatud ja tähistatud kohas.

0Shares