Metsas on puit ja eetilised küsimused

05.08.2016

Viio Aitsam, MAAELU.POSTIMEES.EE:

Pärandkultuur on metsas üks väheseid valdkondi, mis on jäetud täielikult metsaomaniku enda otsustada.

Kui vaadata maa-ameti kaardiserverist Eesti pärandkultuuriobjektide kaarti, on see tihedalt punaseid objektimärke täis ‒ RMK algatusel tehtud suur inventuur (lõpetati 2011) selgitas üle 35 000 objekti. Inventeerijad ei teinud metsaomanikel vahet, nii et fikseeritu paikneb nii riigi- kui ka erametsas.

Sellegipoolest juhtub, et langetustraktor tõmbab maha metsa alla jäänud vana talukoha õuepuid, ristiga puid, lõhub kiviaedasid või põliseid teid. Sedasi jääbki juhtuma, kui metsaomanik neid objekte oma metsas ei tea või neid kuidagi ei tähtsusta. Üldjuhul trahvi pole vaja karta, sest seadused metsa pärandkultuuri ei kaitse. Kaitse on täielikult jäetud metsaomaniku enda eetiliste tõekspidamiste „reguleerida”.

Näpunäidete vihik

Erametsakeskus andis hiljuti välja brošüüri „Pärandkultuur ja metsamajandus”. Koostaja Jürgen Kusmin annab ülevaate, mis need inimtegevusega seotud vana aja märgid on, mida metsas pärandkultuuriga seotakse, ja õpetab, mismoodi raiet või muid metsatöid tehes nendega arvestada tasub.Trükisest leiab näiteks üldised soovitused, et lageraiet tehes ei ladustataks raiejäätmeid pärandkultuuriobjektile ja et üle selle ei planeeritaks kokkuveoteid. Maapinna ettevalmistamist tehes pole ilus metsaäkkega vanade müüritiste säilinud osi laiali vedada ning vana taluõue või metsateed ei sobi puid täis istutada.

Üksikasjalisemate nõuannete poolel on soovitatud puhastada vana taluhoone vundament või lubjaahju paik kasvama hakanud puudest, jätta allika ümber puhvertsoon, rajada kokkuveoteed mitte üle vana kiviaia, vaid paralleelselt sellega jne.

Muu hulgas on soovitus metsas leiduvad vanad lahtised kaevukohad katta plaadiga ja suuremate puhul mõelda, kas tasuks kaevurakkeid taastada. Austus minevikumärkide vastu on siin ühendatud metsas liikuja ohutusega.

Aga kes ütleb?

Hooldus- ja säilitamisvõtted kehtivad, kui metsaomanik oma metsa objekte teab. Ta ei pruugi teada, kui vanem põlv pole rääkinud või kui mets on näiteks hoopis ostetud. Metsastunud maastikul pole alati lihtne inimtegevuse vanu jälgi märgata ka siis, kui neid ekstra otsida.

Samas on valdkond sedavõrd omaniku enda teha, et ka metsi inventeerivatel metsakorraldajatel pole otsest seaduslikku kohustust (kaotati metsaseaduse muutmisega 2007) välitöödel pärandkultuuri andmeid fikseerida.

„See võib metsakorraldusfirmades käia mitut moodi, kuid näiteks meie kasutame aluskaarti, kus olemas ka pärandkultuuri kaardikiht. Kui konkreetses metsas objekte leidub, näeb metsaomanik neid oma metsamajanduskava kaardilt,” räägib OÜ Metsabüroo ekspert Ülo Viilup. „Kui metsakorraldajad märkavad välitöödel objekte, mis varem on fikseerimata, kantakse tihti needki kaardile.”

Mis just ja kuidas, sõltub Viilupi sõnul otseselt metsakorraldajast. „Kui ma ise metsas midagi omapärast märkan, püüan kõik andmetesse kanda. Otsest kohustust ei ole, kuid see on selline ilus teema,” ütleb Viilup. Ta toob näiteks vanad vundamendid, vanad jahikantslid, endised ulukite söötmise paigad jne. Paljud metsakorraldajad fikseerivad ka eriti võimsaid puid ja muid huvitavaid loodusobjekte.

„Tänapäeval teeb GPS objekti märkimise lihtsaks,” sõnab Ülo Viilup. „Hiljuti leidsin ühest metsast näiteks puu, millel hiireviu pesa. Tegu on linnuliigiga, kelle pesa ei too automaatselt kaasa kaitsetsooniringi nagu kotkapesal. Sellegipoolest kandsin pesapuu andmetesse.”

Metsakorraldajad on välitöid tehes ka need, kes tänapäevaste aparaatidega näevad kunagiste kaardistajate eksimusi – nii pärandkultuuriobjektid kui ka näiteks vääriselupaigad, mis on omaette teema, võivad olla kaardile märgitud nihkega. See kehtib eriti vääriselupaikade kohta, mille inventuur tehti 2000. aastate alguses, mil GPSi veel ei kasutatud.

Loe täismahus artiklit SIIN.

Erametsakeskuse poolt välja antud pärandkultuuri trükisega saab tutvuda SIIN.