Miljonäride metsariik

28.07.2014

KESKUS, Kristi Parro:
MULDA PISTETUD MILJON PUUD: Kristi Parro Riigimetsa Keskusest jutustab meie metsade ajaloost ning usub, et me oskame täna oma hindamatut vara üha rohkem väärtustada.

Mets on eestlastele alati oluline olnud. Sealt on saadud materjal kodu ehitamiseks, toit lauale ja leitud rahu­tutel aegadel varju. Seda, et mets on endiselt tähtis, näitab seegi, et tähtsate sündmuste jäädvustamiseks istutatakse puid, mis koduaeda­des ja parkides tähistavad lapse sündi, abiellumist või olümpiavõitu. Nii pandi kümme aastat tagasi kasvama ka Euroopa Liiduga liitumist tähistavad metsad ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks kas­vatatakse juba praegu tammesid, millest mõne aasta pärast rajada parke ja tammealleesid.

Metsast põlluks, põllust metsaks

Metsa ei ole Eestis olnud kunagi nii palju kui praegu: 20. sajandi alguses kattis mets vaid viiendiku, praegu juba enam kui pool Eestimaast. Metsa majandamise oskusliku tulemusena on ka metsas kasvava puidu kogus viimase sajan­diga kasvanud neh korda. Tee siiani on olnud aga pikk ja konarlik. Nii tänase metsarohkuse kui ka kunagise metsade nappuse taga on inimtegevus.

Surve metsadele avaldus juba 17. sajandil, kui metsade pindala oli lähedane praegusele, kuid suur osa asulate läheduses asuvaid metsi muu­deti järjest enam aletamise teel põllumaaks ja peamise kütte- ja ehitusmaterjali järele oli suur nõudlus. Metsade kahanemisele aitas kaasa ka 18. sajandil mõisatele peamiseks sissetulekual­likaks kujunenud viinapõletamine, mis oh isegi kaks korda tulusam kui vilja müük. Mets taan­dus aina enam põllumajanduseks sobimatutele aladele.

Metsamaa kahanemisega ja rahvastiku kas­vuga sai üha olulisemaks metsade kaardistamine ja metsaressursi mõõtmine. Nii jaotasid Vene kindralstaabi ohvitserid Saaremaa geograafia- ja statistikaalases ülevaatetöös metsad ehitus- ja tar­bepuitu andvateks metsadeks, mida võib lugeda katseks hinnata okas- ja lehtpuumetsade rohkust. 1923. aastal võeti aga riigikogus vastu “Puulae-vade ehituse toetuse seadus”, mille eesmärgiks oli reguleerida laevaehituseks sobivate metsade ja riigimaal kasvavate tammede kasutamist väl­javeoteede ja laevaehituspiirkondade läheduses.

Saematerjal osutus eriti oluliseks ekspordiar­tikliks 20. sajandi alguses pärast Esimest maail­masõda, mil end kiiresti kogunud metsatööstusel oli oluline roll Eesti riigi ülesehitamisel. Samal ajal kasvas ka nõudlus puidu järele paberi- ja tselluloositööstuses, kus seda hakati kasutama toorainena kaltsude asemel. 1930. aastateks oli Eestis saeveskeid ligi 300.

Survet metsadele kui küttepuidu allikale vähendas põlevkivi kasutuselevõtt 1916. aastal ja ka puidu järjest tõhusam kasutamine. Metsade pindala järsu suurenemise 1990-ndatel põhjustas sööti jäänud põldude metsastamine.

Mets kasvab koos inimesega

Uue metsa rajamist on tähtsaks peetud juba sajan­deid. Nn kirjutas 17. sajandil Eesti aladele laiene­nud Rootsi metsaseadus ette, et iga maharaiu­tud viljakandva puu asemele tuleb istutada kaks samast liigist noort puud. Seejuures seati eesmär­giks põhjendamatu raadamise takistamist ja ka näiteks tammede ebaseadusliku raie piiramist.

Esmased teated metsakultuuride rajamisest pärinevad aga Saaremaalt Kärlast 17.-18. sajandi vahetusest, kus tuiskliivade kinnistamiseks kül­vati männiseemet. Liivad matsid seal enda alla põllu-, heina- ja karjamaid ning ka Kärla kiriku juures oleva allika ja oja, mistõttu asutigi liivikuid metsastama.

Kuigi 20. sajandi alguses tekkis suur osa metsi endiselt looduslikul teel ümberkaudsete puude seemnetest, olid ka metsa külvamine ja istuta­mine saanud juba tavaliseks. Enam tähelepanu hakati pöörama metsakultuuride rajamise kõrval juba kasvama hakanud puude säilimise kind­lustamisele. Nii reguleeriti karjatamist metsas, vältimaks loomade maiustamist puudega ning teisalt soodustati loomadele lisatoidu kogumist heina lõikamise teel, et kõrge rohi ei takistaks puutaimede kasvu.

Järjest enam muutus oluliseks metsade majandamisel pikaajaline planeerimine, mis pidi tagama metsade olemasolu ka tulevastele põlvedele.

Mets vajab tarka peremeest

Kuigi uue metsa loomine võib tunduda lihtsa ette­võtmisena – puu tuleb vaid istutada maasse kae­vatud auku, on elujõulise puistu rajamine ettevõt­mine, mis vajab rohkesti teadmisi ja planeerimist. Nii on ka Eesti metsades siiani leitavad valede otsuste ja oskamatuse märgid. ! Teadmme, et terve mets kasvab kohalikust seem-I nest, levis juba 18. sajandil, mil see oli sisse kirju­tatud Balti kubermangude ametlikes korraldustes. Riigimõisate talupojad olid kohustatud koguma metsarikastest piirkondadest männi- ja kuuseseemet, mis oli aga aeganõudev ettevõtmine ja väheste teadmiste tõttu ei andnud soovitud tulemusi. Metsa-seemet ei jätkunud piisavalt ja osutus mugavamaks ja odavamaks osta seemet sisse mujalt.

Lihtsama vastupanu teed minek maksis aga kätte, kui Saksa seemneäride vahendusel jõudis Eestisse kohalikele tingimustele sobimatu männi-seeme, millest kasvatati nn Darmstadti männikud.

20. sajandi alguseks oli neist männikutest raiutud juba kaks kolmandikku, sest lõunapoolses kliimas hästi kasvav mänd jäi Eesti tingimustes kasvus kängu ja kiduraks. Tõenäoliselt on veel tänagi Eesti männikute genofond mõjutatud Darmstadti seemnest kasvanud mändide tormlemisest.

Terav seemnepuudus takistas piisavas kogu­ses metsakultuuride rajamist veel ka esimese Eesti Vabariigi algusaastail, mil varem loodud taristu oli lagunenud ja taimlad metsistunud. Samuti oli metsandusse jäänud vähe asjatund­likke inimesi, kes metsa uuendamisega hästi hakkama said ja tööd tundsid. Ometi suudeti 1923. aastal tõsta metsakultuuride maht nelja tuhande hektarini, mis püsis sel tasemel ka järgmised 20 aastat.

1920-ndate alguses hakati Tartus andma met­sanduslikku haridust, mis leevendas nii tööstuse kui ka metsamajandite nõudlust haritud metsa­meeste järele. Kahjuks tuli Nõukogude-perioodil paljud tarkused hoida omateada ja metsa uuendada alati mitte kõige mõistlikumal viisil – tulid ju ettekirjutused metsa kasvatamiseks kaugemalt. Nii tuli puid ühele hektarile panna kasvama kohati isegi neh korda rohkem kui täna -isegi kuni 10 000 tükki tänase 2000-3000 asemel. Nii levisid soovitused peita ülejäävad puuistikud kännu alla, juured ülespoole – muidu lähevad veel kasvama ja metsaülem leiab üles.

Metsas peituvad miljonid

Viimased enam kui 20 aastat on Eesti metsad olnud heades kätes, mida näitab ka metsapind-ala ja -tagavara kasv. Igapäevaseks on muutunud tulevikkuvaatav metsa majandamine, kus plaani­takse juba raietele eelnevalt metsa uuendamise viis ja jälgitakse pidevalt metsade kasvamist ja tervist. Seejuures väärtustatakse metsas kasva­vaid miljoneid liike ja ka miljoneid puid, mis igal aastal metsamulda pistetakse.

Iseseisvumise ajal peamiseks metsa uuenda­mise viisiks saanud istutamine on täna ka sageli mitmesuguste sündmuste tähistamise osaks. Euroopa Liidu liikmetest ei ole ükski teine riik peale Eesti kutsunud kokku tuhandeid vabataht­likke, et liiduga liitumist miljoni puu istutamisega tähistada. Just sel viisil toimetasid aga eestlased, rajades 2004. aastal üle Eesti sadu nn miljoni puu metsi. Mulda pistetud miljon puud moodustas aga juba toona vaid väikese osa aastasest istutamise mahust – kui 2004. aastal pandi lisaks vabataht­like istutatud miljonile puule riigimetsades mulda kümme miljonit puud, siis täna istutatakse rii­gimetsa aastas üle 18 miljoni puu ehk 13 puud inimese kohta. Kui siia lisada erametsadesse istu-tatavad puud ja ka metsas juba kasvavad puud, võib öelda, et eestlased on miljonärid.