Müstika: taluniku maale kerkis üle öö kaks 16 taruga mesilasmaja!

25.08.2014

ÕHTULEHT ONLINE:

Kohalikud mesilinnud jäid võitluses kontvõõrastele alla.

“See on päris pöörane. Naabri metsa transporditi salaja mesilasmajad, mille elanikud hävitasid kolm minu mesilasperet,” räägib väikemesinik, kes pole kolme nädala jooksul suutnud välja selgitada, kelle mesilased tema tarusid rüüstamas käisid.

Võrumaal Meremäe vallas Hilana külas elav Ilmar Vananurm on karastunud väikemesinik, kes kevadest sügiseni käib iga päev ujumas. Tema teerada kulgeb mitusada meetrit läbi kauni kanarbikurohke männimetsa, mille poolitab naabrite vahele tõmmatud siht. Ühel hommikul märkas ta, et nimekaimust naabrimehe maale on üle-öö kerkinud kummalised ehitised.

Tohutu möll tarudes

Pisut kaugemal elavale Ilmar Juusile olid tema metsa ilmunud mesilastarud vaat et suuremaks üllatuseks kui naabrimehele.

“Neid mesilasmaju sai tuua kohale ainult kas traktori või mõne muu suure masina järelkäruga. Ja metsa jõudmiseks pidi läbi sõitma ka külast. Kummalisel kombel tarude toomist keegi aga ei märganud. Müstika on ka see, et kuskil pole näha ei tõstuki jälgi ega murdunud oksi väikese metsatee ääres. Oleks nagu kopteriga kohale toimetatud,” ütleb Juus.

Kuna maaomanik elab kõnealusest metsast pisut eemal, siis kuulis ta oma maale kerkinud hoonetest alles oma mesinikust naabrilt.

“Tuli ühel päeval ja küsis, et mis putkad sul need metsa all on? Ei osanud ma talle seepeale midagi vastata. Nagu selgus, oli tegu mesilasmajadega,” räägib Juus.

Kontvõõras mesilaomanik on hoolas. Mesilaste korrusmajadel on ees tabalukud, jalgade alla on niiskuse kaitseks asetatud tuhaplokid. Kuigi naabrimeestele tundus asi kummaline, ei teinud nad ootamatult kerkinud ehitistest suuremat numbrit.

“No viisakas muidugi oleks, kui keegi küsinuks, et kas ma võin oma tarud sinu maa peale tuua ja kolmeliitrise purgi sügiseks minu jaoks valmis pannud,” nendib Juus.

Ka Vananurm jätkas rahuliku südamega oma hommikusi ujumiskäike, kuni augusti algul oli ta tunnistajaks millelegi ennenägematule.

Algul ei saanud Vananurm arugi, mis tema aias asuvate tarude juures toimub.

“Mõtlesin, et sülemid on välja tulnud ja tahtsin neid juba veega maha rahustama hakata, kui sain aru, et tarude ees ja lennuavadel käib võitlus elu ja surma peale. Mitme taru juures käis tohutu möll. Võõrad, tumeda kollakaspunase kõhuga suured mesilased ründasid minu omi. Sülemite vahel ja lennuavades käis meeletu kaklus. Paraku jäid minu mesilased alla. Kogu see lahing kestis umbes pool tundi. Ei jäänud muud üle, kui kolme tühja taru eest ja põrandalt laibad kokku korjata. Röövlid ei jätnud tarudesse tilgakesti mett. Olen mesindusega tegelnud lapsepõlvest peale, aga sellist asja ei ole juhtunud. Teise territooriumile tungimine levib nagu nakkustõbi. Suur naaber tungib sõjatehnikaga teise riiki, minu üks naaber tahab traktoritega ükskõik kustkaudu läbi meie metsakese sõita, nüüd mesilased ka veel otsa!”

Kanarbik meelitas

Röövretke järel uuris Vananurm mesinike käest, kelle tarudega tegu võib olla, kuid mingit niidiotsa ei leidnud.

“Põhjusmõtteliselt võidi need kohale tuua ka viiekümne kilomeetri tagant. Kui majad juba masinale saadi, siis pole ju suurt vahet, kas viia need kümne või viiekümne kilomeetri kaugusele. Aga ega teisest Eestimaa otsast neid muidugi siia ei toodud,” arvab ta.

Vananurm tõdeb, et tema mesilastele on oma männimetsa kanarbik ainus korjemaa, küllap hakkas kanarbik silma ka okupant-mesilaste omanikule.

“Seepärast arvan, et tarude tooja siinset kanti vähemalt veidikene tunneb,” arutleb Vananurm.

“Oleme mõelnud, et tõmbame teele kraavid sisse, siis meie teadmata neid tarusid sügisel ära viia ei saa.”

Juus küsib aga, et kui tarud on tema maal, siis äkki võib ta need endale võtta? “Tõstame tarud auto peale, toome enda hoovi ja võtame rõõmsalt mett. Naaber saab sellega kompensatsiooni oma mesilaste eest ja mina saan maarendi natuuras kätte,” pakub Juus.

Maalapi saab ka küsides

Ida-Viru mesinik Toomas Alt ütleb, et temalgi ei ole mesilatele sobivat maad, kuid koha mesilindudele on ta igal aastal leidnud.

“Raske see on, sest mesila juures peab olema korjeala, sinna peab saama autoga ligi ja mõni maaomanik lihtsalt kardab mesilasi,” tõdeb ta.

Alt lisab, et maaomaniku ainus tülitamine seisneb selles, et korra nädalas käib mesinik oma tarusid üle vaatamas.

“Kui mets tähistatud ei olnud, siis võis mesinik mitte teada, et tegemist on eramaaga. Vaevalt riigimetsas oleks sellest pahandust tulnud. Ja on olemas ju PRIA kaardid, millele on kohalikud mesilad märgitud,” ütleb ta.

Alt leiab, et oma tarud Hilana küla metsa viinud mesinik on pigem keskmine tegija, sest väikestel tegijatel vaevalt raha mesilasmajadesse investeeritud on.

Alti sõnul võisid Vananurme mesilasi rünnata kollakamat värvi Itaalia mesilased, kes on teistest agressiivsemad ja suuremad. “Mul on ka üks taru langenud taolise rünnaku ohvriks. Kaitsjatel läheb eriti raskeks, kui mesilastaru ava on suur,” räägib ta.

Aasta pärast endale

Eesti Juristide Liidu direktor Krista Paal ütleb, et esialgu on tegemist ikkagi võõra varaga, kuid aasta pärast on olukord teine.

“Aasta möödudes muutuvad need rajatised kinnisvara oluliseks osaks ning see tähendab, et sisuliselt kuuluvad mesilasmajad siis tõesti kinnistu omanikule,” selgitab ta.

Paal lisab, et kuigi igameheõiguse järgi tuleks eraterritoorium vajadusel arusaadavalt ära piirata, ei tähenda see, et keegi võiks luba küsimata oma vallasvara sinna vedada.