Pöide talunik toetuste järele ei kiika

07.04.2014

SAARTE HÄÄL, Ain Lember:
Pöide valla mahetalunik Vel­jo Valk ei ole siiani küsinud PRIA-st mitte sentigi investeeringutoetust ning püüab hakkama saada suuresti isevalmistatud tehnikaga.

“Toetuste küsimine tundub nii keeruline, et ma ei saa sellega lihtsalt hakkama,” ütleb Koigi küla Eekri talu peremees Veljo Valk, kes oma sõnul ei suuda läbi haugata investeeringutoetustega kaasnevat bürokraatiat.

Uue tehnika soetamisel on Veljo sõnul väiketootja prob­leem see, et väikeste põldude harimisel ei leia võimas riista­puu piisavalt rakendust ega tee­ni ennast seega tasa. Väiksema võimsusega tehnika on aga hir­mus kallis ja seda pole ilma toe­tuseta osta mõtet.

Seetõttu on Eesti taasise­seisvuse ajal sündinud talus ka­sutatud enamasti kodukootud tootmisvahendeid, mis on kok­ku lapitud aegade jooksul siit-sealt kogunenud iga sorti jupidest. Oma taibu ja kätega on Veljo ehitanud saekaatri, põkatsi, ATV, terakoorija ja ühe randaali. Erandiks on kuus aastat tagasi ostetud Lõuna-Korea traktor, mille ostmiseks sai ka­sutatud kiviaiatoetust, aastate­ga kogunenud vanaraua müü­gist laekunud kroone, isiklikke sääste ja väikest tuttavalt võe­tud laenu.

Veljo meenutab, et juba lap­seeas pakkus talle rohkem põ­nevust mänguasjade lahtivõt­mine kui nendega mängimine. Et tehnikamehena on Veljo ise­õppija, siis toimetab ta katse ja eksituse meetodil. “Päris palju asju läheb aia taha, sest projek­teerimise oskust mul napib,” tunnistab Veljo. “Tegelikult tu­leks mõtted kõigepealt paberil läbi mängida, aga see oskus mul puudub ja tulemus seetõttu kahjuks kannatab,” möönab ta.

Esimese asjana näitas Veljo lehemeestele 20 aastat tagasi ehitatud põkatsit, millega mõn­da aega tehti kõik heinatööd, kuid viimasel ajal on tõstukiga varustatud masin leidnud kasu­tamist heinarullide ja palkide tõstmisel. Traktor on selle val­mistaja kinnitusel otsast lõpu­ni ise tehtud. Nii on Veljo põkat-sil näiteks ise kokku keevitatud raam, GAZ-i tagasild ja Multicari esisild. Jõuallikana kasutab traktor sõiduauto Fiat 900 moo­torit, enne seda kasutati kogu­ni paadimootorit.

Samuti suvalistest osadest kokku lapitud ja kaks aastat ta­gasi hääle sisse saanud ATV ei suuda küll konkureerida teha-setoodangu disaini ja viimist­lusega, kuid asjaolu, et riistapuu mõlemad sillad pööravad, an­nab sellele hulga parema manööverdamisvõime. Seevas­tu vene ajast pärit motorolleri jõuallikas 30 km/h enamat kiirust ei võimalda. Küll aga ajab asja ära “sääreväristaja” kütu­sepaak. “Kui kuskil metsa möö­da sõitma lähed, siis väsid ise enne ära, kui paak tühjaks saab,” kinnitab Veljo Valk.

Veljo leiab, et väikeses ma­japidamises tuleb olla paindlik ja tegeleda mitme asjaga, et ris­kid oleksid hajutatud. Eekri talu on segatootmistalu, kus on 15 hektarit haritavat maad ja 24 lihaveist, ning jahvatatakse vä­hesel määral jahu, tehakse met­satööd ja saetakse palki.

Palki saeb Veljo kümme aastat tagasi püsti pandud saekaat­ris, mis on algusest lõpuni mehe oma kätetöö. Saekaatri korpus on välja lõigatud vanast 100-tonnise mahutavusega masuudimahutist, ka lintsaag on ise ühe talvega ehitatud.

“Hööveldatud ega voodri-lauda ma ei tee, teen toorikut, vahel tahetakse prussi ja puuposte,” räägib tehnikamees. Saekaatri jõudlus on küll vaid 2-3 tihu päevas, kuid Veljole sel­lest piisab.

Kolm aastat tagasi isa Jaanilt Eekri talu juhtimise üle võtnud Veljo kasvatab rukist, speltanisu, kaera ja otra, aga vastavalt vajadusele võib kultuuride sor­timent ka muutuda. “Mingi aeg sai kõik söödaviljaks maha müüa, aga nüüd ei ole müügiga enam nii lihtne,” räägib Veljo Valk, kelle sõnul on talu senised partnerid Valjala söödatehas ja Pöide AG erinevatel põhjustel ära langenud. “Rukkiga ongi selline seis, et kui müügiga hak­kama ei saa, siis pole edaspidi mõtet.”

Eekri talul on ka väike jahuveski, kus valmistatud speltajahu on oma toodetes kasutanud isegi Muhu pagaritöökoda. Jahuveski toodang on väike, sest tooteid ei reklaamita, vaid müüakse ainult mõnele asjast teadlikule inimesele.

“Speltainisu tulevik pole mul praegu üldsegi kindel ja sõltub selle aasta saagist, kas ma edasi kasvatan või ei,” räägib Veljo Valk.

Ta möönab, et väiketootjaid jääb üldiselt järjest vähemaks, sest suured tulevad rahaliselt paremini toime. Siingi näeb Vel­jo oma rolli ka bürokraatial: “On mul maad 2 hektarit või 200 hektarit, bürokraatia maht on sama. Kas ma teen kilo jahu või kas ma teen seda tonnides, bürokraatiat on ikka samapalju,” laiutab ta käsi.

Proovis ära ka Soomes töötamise

Kaks aastat tagasi proovis Veljo Valk omal nahal ära tööjõu vaba liikumise plussid ja miinused, kui käis talve jooksul kolm paarinädalast tretti Tampere külje all metallitööd tegemas. Teenistus oli põhjanaabrite juures teadagi parem ning töö ei olnud sugugi kontimurdev. “Kui niimoodi käia saaks, siis oleks hea küll. Aga kui peaksid sinna kohapeale jääma, siis see elu enam nii kuldne ei ole,” räägib Veljo. Tööpäev kestis kella 7-st 15-ni, kuid pärast seda polnud mitte midagi peale hakata. “Pärast tööpäeva tahaks nagu kodus olla, aga seal ju kodu pole,” osutab ta kodust kaugel töötamise suurimale hädale. Veljo õnneks lubati tal teha ületunde ja tööväsimus aitas koduigatsust leevendada. “Mind kutsuti ka päriselt Soome, aga mis minust siis edaspidi saaks, mul pole ju siis tagasi kuhugi tulla,” räägib Veljo. “Mul oli kolm nädalat viimane piir, üle selle ei kannatanud olla.”