Surnud puude lõhn

25.08.2016

MAALEHT, Marju Kõivupuu:

Selleaastane juulitorm, mis Lõuna-Eesti metsi laastas, jääb inimestele meelde arvatavasti kauaks ja küllap hakatakse sellest lugusid rääkima samamoodi nagu 1967. aasta augustitormist.
Tormi põhjaserv riivas mindki, kui olin bussitäie inimestega Rasina kandis. Tugev tuul üritas kangutada maast lahti kuivkäimlatepaari, kus kaks viimast reisikaaslast parasjagu tähtsatel asjatoimetustel viibisid. Muigasime isekeskis, et küll on hea, et välikäimla pole plastist, vaid ikka seesama vana hea puupeldik – kui torm tõstabki majakese koos juhusliku külalisega õhku, siis “püsiväärtused” jäävad kenasti selleks ettenähtud lampkasti ega reisi pagasina kaasa.

Torm tapab metsa
Mõne tunni möödudes nägime teeveertes juba meist eelkäinud keeristormi hävitustööd: ümbertõugatud bussiooteputkad, teele langenud suured oksad, pilbasteks löödud eakad puud, sasitud viljapõllud.

Järgmise nädala lõpus sõitsin kodukanti Lõuna-Eestisse, surnuaiale, et vaadata, kuidas seal lood on. Kõned “kodumaalt” andsid teada, et hektareid metsa on surnud – tuulemurd ei kõlba suurt millekski muuks kui pelgalt kütteks.

Tahevast Koivaliina suunduv maantee polnud veel nädalgi pärast tormi läbitav, isegi jalgsi mitte – kogu tee oli kaetud tormimurruga. Räsitud metsa võis Valga–Võru maanteed sõites näha kilomeetrite viisi. Turritavate tüvede vahelt paljastusid häbelikult poolalasti kuplid, mis varem siivsalt mändidesse riietatult polnud inimsilmale vaat et aimatavadki. Tundus, nagu oleks kamp ülemeelikus tujus hiiglasi mööda Lõuna-Eesti kupleid mingit inimlastele senitundmatut mängu mänginud – siit-sealt salkude kaupa puid lihtsalt nalja pärast välja kiskunud, mõnel niisama möödaminnes ladva murdnud ja seda võib-olla nuusutanudki ja siis suure kaarega maha visanud – ei läinud tarvis.

Pidasin auto esimese suurema tormimurru juures kinni, et mõned fotod klõpsida. Nuusutasin õhku – see lõhnas kuidagi eriliselt, teisiti. See polnud tavaline raielangi lõhn, värske saepuru, kuuse- või männivaiguhõnguline, see oli eriline, selline surnud puude lõhn.

Surnud, juba siit-sealt sinakaks tõmbuvate murtud mändide lõhn ja maadligi vigaseks painutatud kaskede lõhn. Päike paistis – seekord! – ja tajusin taas kord, et pole see inimeselaps ühtigi looduse kroon, kuigi ta end selleks liig sageli arvab.

Mõni nädal hiljem sattusin Lõuna-Eestisse põhjaeestlastega, kes tahtisid ka tormimurdu näha. Palju varem, enne nn õigeid kohti üksikuid mahamurtud puid nähes oli kuulda juba imestushüüdeid – oi, näe, suur puu on maha murdunud, vägev. See pidi ikka tõesti suur torm olema! Pidage nüüd vähe hoogu, talitsesin, see on kõigest väike sissejuhatus teemasse.

Selle aja peale oli kohapeal juba tormimurdu kõvasti koristatud – puud virnas, oksad hunnikus … ja künkad-kuplid puha paljad. Ent see eriline, surnud puude lõhn oli ikka veel õhus ja tuttav maastik tundmatuseni muutunud.

Metsa kadu teeb nukraks
Tead, ütles keegi, teie, lõunaeestlased, oletegi see päris metsarahvas. Teil siin ju ainult mets ongi, ainult mets ja mets ja mets ja mets, vahel natuke põlde ja inimesi ka, mõned järved. Jah, mõtlesin, kui emake loodus seda metsa vähemaks võtab, siis oleme justkui lähedased kaotanud.

Ja siis tuli meelde, kuidas me kunagi Harglas Kaika suveülikoolis Toomas Kihoga arutasime mõtet Hargla kihelkonna tekitamisest. Ei, mitte loomise, vaid tekiga katmise tähenduses. Metsakultuuri tähenduses, metsade kaitse, metsade väärtustamise tähenduses. Et inimene, see kroonimata looduse kroon ei käituks metsas nagu läinudsuvine keeristorm.