NOVAATOR.ERR.EE: Selleks, et taimemaailma elurikkust saaks jätkuvalt nautida ka väljaspool botaanikaaedu tuleb teha põhjalikele teadusandmetele tuginevaid otsuseid. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)

Kuidas tuli üldse idee hakata elurikkust ja ökosüsteemide produktiivust omavahel võrdlema?

Konkreetne idee tekkis 2011. aastal, kui vestlesin Lyonis IAVS-i ehkInternational Association for Vegetation Science konverentsil Kanada teadlase Lauchlan Fraseriga. Ehkki väga palju räägitakse ja tehakse ka otsuseid inimkonnale olulistes valdkondades ehk keskkonna ja elurikkuse kaitses, siis nii mõnigi kord puuduvad tegelikult primaarandmeid selle kohta, kuidas elurikkus ja mitmed ökosüsteemi näitajad Maal varieeruvad. Tihti töötatakse tuletatud andmete peal. Kui tõmmata paralleel, siis 2008. aasta panganduskriis puhkes samuti paljuski seoses sellega, et pankadel oli palju derivaatidega seotud tehingud ja puudus ülevaade, kui palju seal reaalselt raha ringleb.

Väga paljud keskkonda puudutavad otsused põhinevad samuti kas oletustel, mudelitel või intuitsioonil ja mõnikord pole nad üldse reaalsete andmetega kaetud. Seetõttu tekkiski mõte, et peaks ette võtma ühe tõsise töö ja sellise olulise seose üle vaatama, kuna selle kohta olid kirjanduses väga vastukäivad andmed. Muide, seesama ajakiri Science avaldas 2011. aastal põhjapaneva artikli, kus väideti, et elurikkusel ja ökosüsteemide produktiivsusel seost ei ole. Tore, et nüüdseks on veidike täpsem info ikkagi ilmunud.

Ettevõtmine toimus mitme ülikooli koostöös ja kokku võttis sellest osa 19 riiki?

Jah, loodi vabatahtlik võrgustik HerbDivNet, sest reaalset rahastust sel projektil polnud ja iga partner pidi tagama rahastuse iseenda poolt. Initsiatiivgrupp loodi nelja ülikooli baasil ning ka Tartu ülikoolil oli au sinna kuuluda. Juhtrolli haaras Thompson Rivers ülikool Kanadast ja nõnda õnnestuski 19 riigi partnerid kaasa haarata. Üllatavalt suure entusiasmiga koguti tõsine andmestik ja nüüd on ta analüüsitud ja maailmale teatavaks tehtud.

Kuidas käis andmestiku kogumine?

Tegemist on väliuuringuga, kus oli oluline võtta proove ja kirjeldada erinevaid rohumaa ökosüsteeme. Meil töötati Lääne-Eestis Laelatul, Kesk-Eestis Alam-Pedja looduskaitsealal ja Taevaskoja kandis. Niimoodi registreeriti elurikkus suure detailsusega ja hinnati ligikaudselt tolle rohumaa primaarproduktsiooni ehk seda, kui palju ta rohelistbiomassi aastas produtseerib. Samuti hinnati ligikaudselt, kui palju on pinnaühiku kohta mullakihil surnud biomassi.

Mida näitasid tulemused ehk millised seosed valitsevad ökosüsteemide produktsiooni ja elurikkuse vahel?

Kui rääkida looduslikest süsteemidest, siis rohumaade puhul on maksimaalne elurikkus keskmistel produktiivsustel. Elurikkus on aga madal väikese produktiivsuse tingimustes ja väga suurtel produktiivsustel. Loodus on nii sättinud, et väga produktiivsed rohumaad tulevad toime suhteliselt väheste dominantliikidega. See on tegelikult seos, mida üks tuntumaid briti ökolooge John Philip Grime ennustas juba 1977. aastal oma Sheffieldi maakonnas kogutud andmete põhjal. Pärast on see aga mitmel korral erinevate üksikute uurimuste poolt ümber lükatud, kuna üldine pilt puudus. Üksikuurimuse puhul on meil ju piiratud valim, piiratud ökoloogilised tingimused ja täit seost me kätte ei saa. Meie eeliseks oli valimi piisavus, sest katsime ka erinevad klimaatilised vööndid, sealhulgas troopika.

Nii käib biomassiproovide võtmine rohumaal. (Foto: Tartu ülikool)

Kui taimede kasvuks on väga head tingimused, siis elurikkus väga kõrgeks ei lähe?

Jah, loodus toimib niimoodi. Inimeste jaoks on siin kaks sõnumit. Üks on see, et me saame ennustada, mis juhtub, kui tõstame ökosüsteemide troofsust. Lihtsamalt öeldes saastamine tihti sisuliselt väetab ökosüsteeme ja saame ennustada, mis nendega juhtub. Aga teine on see, et kui inimene tahab ökosüsteemi konstrueerida enda huvides, luua näiteks rohumaasid, siis võiks ta malli võtta looduselt.

Monokultuursus on seega veidi kahjulik?

Sellel on oma head ja vead, aga tundub, et oligokultuursus töötab paremini viljakates tingimustes. Aga polükultuursus vast on mõõduka viljakuse tingimustes mõistlik ja töötab olukorras, kus tahame näiteks vähem väetisi ja taimekaitsevahendeid kasutada. Mitmekesisuse eelised praegu alles selguvad. Neid aktsepteeritakse ja peetakse oluliseks teoorias. Aga küsimus on selles, et kui tahame näiteks nö rohelist ehk jätkusuutlikku põllu- või metsamajandust arendada, siis peame välja töötama mingid skeemid, et need süsteemid ei vajaks väga palju kemikaale, püsiks haiguskindlad jne. Siin saamegi loodusest malli võtta.

Globaalselt tasandilt vaadates näeme, et loomade maailmas toimub liikide puhul päris kiire väljasuremine. Kuidas on aga lood elurikkusega taimede maailmas?

Küsimus on selles, et primaarandmeid on vähe. Kõige paremini ongi maailmas uuritud linde ja imetajaid ning tegelikult tehti esimene katse hinnata taimede olukorda alles 2010. aastal. Kew botaanikaaias Inglismaal võeti toona kokku niipalju globaalseid andmeid, kui olemas oli ja tolles ajas öeldi, et 20 protsenti taimeliikidest on ohustatud ja paljud sisuliselt väljasuremisohus.Kuna primaarandmed puuduvad, siis on üksikud ja intuitiivsed arvamused ning mudeldamised, aga fakt on see, et ohustatus on olemas ja siin on see 20 protsenti kuidagi maagiline.

Kui vaatame näiteks Eesti Punast raamatut, siis ligi 20 protsenti soontaimede floorast kuulub samuti ohustatud liikide alla. Prantslastel ilmus eelmisel kümnendil üks huvitav uurimus. Neil olid saja aasta tagused üpris täpsed andmed Põhja-Prantsusmaa taimestiku kohta ning 2008 tehti seal uus inventuur. Sellega leiti, et piirkonnas oli 20 protsenti taimeliikidest välja surnud. Eestis pole metsa- ja põllumajandus nii intensiivne ja meie liigid on alles ohustatud, aga Põhja-Prantsusmaal olid liigid juba kadunud ja tundub, et kogu maailma puhul on see 20 protsenti kriitiline hulk.

Kas teie ühisprojekt ka jätkub tulevikus?

Kindlasti jätkub. Me muidugi ei lootnud, et kohe ajakirja Science areenile pääseme, aga hea, et proovisime. Põhimõtteliselt oleme praegu kirjeldavas faasis, kus ütleme, et muster on selline. Nüüd peaks veidike sügavuti vaatama, et miks selline looduslik muster esineb. Seal on ilmselt omad ökoloogilised põhjused, kuidas taimed mingites tingimustes suhtlevad ja on ka omad evolutsioonilised põhjused, miks niipalju liike on evolutsioneerunud sellistele tingimustele. Teadlasena on huvitav ka põhjustega tegeleda. Teisalt püüame anda ka praktilisemaid sõnumeid, mis on ökosüsteemide juhtimise koha pealt olulised.