Veiko Uri: Miks mitte väike heategu teha

05.02.2016

TARTU POSTIMEES, Aime Jõgi: Maaülikooli professor Veiko Uri võtab reporterilt vastu punase õuna ja naerab südamest, kui kuuleb, et see on vajalik selleks, et hämaras kabinetis tehtav pilt värviline tuleks. Rääkima hakkame verest ning õun on tervise ja ilu sümbol.

Veiko Uri on verd loovutanud 104 korda! Ta võtab rahatasku vahelt doonorikaardi ja vaatab, millal viimane kord oli. «11. jaanuaril! 11. märtsil võin jälle minna,» ütleb ta.

46-aastane Veiko Uri on doonor olnud esimese kursuse tudengiajast saadik.

Viimastel aastatel on nii kujunenud, et verekeskusest talle helistatakse ja kutsutakse. Siis vaatab Veiko Uri oma õppejõu päevaplaanist järele, kas midagi annab ümber sättida, ja püüab minna kohe.

Veiko Uri ei ole tavaline vereloovutaja, vaid afereesidoonor, kelle verest korjatakse välja üht liiki verekomponente – tema puhul trombotsüüte.

Nõel torgatakse veeni ning mööda seda hakkab veri läbipaistvat torukest pidi voolama tsentrifugaalmeetodil töötavasse aparaati ehk separaatorisse.

Separaatorist voolab läbi kolm kuni neli liitrit verd ja sellest kogutakse umbes 390 milliliitrit trombotsüüte. Ülejäänud veri kantakse doonorile tagasi. Protseduur kestab poolteist tundi – kätt tuleb hoida paigal, liigutada ei saa.

«Sel ajal, kui masin hakkab verd mulle tagasi andma, on surve küllalt tugev ning kõikide inimeste veresooned ei kannata seda välja. Igaühele see protseduur ei sobigi,» selgitab Veiko Uri. «Aga mulle sobib. Mul on aga väga head sooned.»

Mehed on head doonorid

Tartu ülikooli kliinikumi verekeskuse direktori Helve Königi sõnul eelistataksegi afereesidoonoriteks just mehi nende suuremate ja tugevamate veenide pärast.

König selgitas, et trombotsüütide kontsentraate valmistab verekeskus raviarsti tellimusel ning enamasti on tegu verehaigusi põdevate patsientidega, kel on trombotsüütide moodustamine häiritud. Trombotsüüdid on inimorganismile väga tähtsad, sest need osalevad vere hüübimisprotsessis.

Verepanka pole võimalik neist aga suuri varusid tekitada, sest need säilivad kindlatel tingimustel ainult seitse päeva. Kui doonorit verekeskusesse juba kutsutakse, siis see tähendab, et keegi vajab tema verekomponente väga-väga.

Verekeskuse õde Ene Uibo rääkis, et kui eesruumist on kuulda, et Uri Veiko on afereesile tulemas, käib nende õdedest otsekui kahin läbi – oi, Veiko tuleb jälle!

«Ta on nii positiivne inimene, ainult naeratab see poolteist tundi siin, on hästi viisakas, hoolitsetud ja erudeeritud – meil kõigil on suur rõõm temaga koos olla,» ütles Ene Uibo.

Veiko Uri mäletab oma esimest vereloovutust üliõpilasena hästi.

See oli 1989. aastal, mil Eesti põllumajanduse akadeemias korraldati järjekordne doonoripäev ning mil nende kursus suundus kui üks mees verekeskusesse verd andma.

Tollal ei olnud Veiko Uril vereloovutamise kohta ei erilisi arvamusi ega eelarvamusi, aga mingil põhjusel, umbes 1990. aastate keskpaigast on tal verekeskuses käimisest omamoodi harjumus saanud.

«Miks mitte väike heategu teha, kui see on võimalik,» põhjendab ta ja veeretab käes taas seda suurt punast õuna.

Veiko Uri on metsaökosüsteemide professor, ta on maaülikoolis töötanud 1992. aastast ning ta ei ole mitte ühtegi päeva olnud haiguslehel.

Tark metsaprofessor

Uri õpetab tudengeile metsaselektsiooni, üldmetsakasvatust, metsaökoloogiat ja -majandamist. Loeb metsateadust valikainena aga ka Tartu ülikooli geograafidele, bioloogidele ja keskkonnatehnoloogidele ning kõigile, kes kuulata soovivad. Juhendab magistrante ja doktorante.

Parasjagu lõpetas ta teadusartiklit, kus vaatles kuivendamise mõju metsade süsinikringele.

Uri selgitab, et tänu kuivendamisele hakkavad metsad paremini kasvama. Puude hea kasv seob teatavasti süsinikku. Teisalt mõjutab kuivendamine soid ja rabasid ning lagundab turvast. See aga tähendab uue süsiniku liikumist atmosfääri. «Võtmeküsimuseks jääb, kumb protsess on intensiivsem,» lausub metsaprofessor.

Veiko Uri kuulates võib mõelda, et metsade majandamise ja kasvatamise teema on natuke sarnane doonorlusega, kuna heas seisukorras metsad seovad süsinikku ja päästavad meie planeeti kasvuhoonegaasist ning hea tervisega inimene saab loovutada verd ja aidata teisel inimesel paremini elada.

Šokolaadimaias

Veiko Uri on abielus ja tal on kolm last. Ta ütleb, et kodus tuleb neil doonorikskäimine jutuks siis, kui keegi märkab ta vasakul käel sidet või leiab autost šokolaadi, mis on talle verekeskusest kingituseks kaasa antud.

«Ma olen väga maias, ma võin teile ka šokolaadi pakkuda,» ütleb Veiko Uri ja tõstab oma kirjutuslaua sahtlist lauale hõbepaberi, milles pähklitega piimašokolaad.

«Võtke ometi! Või soovite kirssidega …» pakub ta ja krabistab järgmist tahvlit.

Vereandja Veiko Uri saab sel aastal presidendilt Eesti Punase Risti teenetemärgi.

CV

• Sündinud 19. detsembril 1969. aastal Tartus.

• Lõpetanud 1993. aastal Eesti põllumajandusülikooli metsamajanduse insenerina.

• Töötanud 1992. aastast samas kõrgoolis laborandi, teaduri, lektori ja dotsendina.

• Alates 2015. aastast Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinsituudi professor.

• Abielus, kolm last.

• Annetanud verd alates 1989. aastast. Kokku loovutanud verd 104 korda.