Lõppenud aasta kui sild tulevikku

Eramets-mets-metsamassiiv-mannik-mand

Erametsakeskuse juht Jaanus Aun võttis aasta kokku metsandusajakirja Eesti Mets talvenumbris.

Iga aasta möödudes küsime, mis oli lõppenud aastal varasemast teisiti. Mets on muidugi kasvanud omasoodu, ükskõik mida inimesed metsast on mõelnud või rääkinud. Küll mõjutab metsa käekäiku see, mida inimesed metsas teevad. Ja erametsade puhul on mõjutajaid palju. Riiklikest regulatsioonidest olulisemad on erametsaomanikud kui metsas tegutsejad oma tegevuste paljususega.

Teeme rohkem!

Metsa hooldatakse järjest rohkem. Metsakasvatus on au sisse tõusmas. Võrreldes aasta varasema ajaga tehti metsas jälle rohkem metsauuendust ning hooldusraieid. Metsa istutamine on muutunud popiks. Põhjusi on mitmeid. Nii metsast hooliva suhtumise üldine kasv, mugavad lahendused metsauuenduse tegemiseks (metsaühistu aitab!) kui riigipoolne toetamine on mõju avaldanud. Aga kuulda on, et levib ka suhtumine, et tuleb olla naabrist parem. Naaber tegi, ei saa ise ka asja niisama jätta!

Ja kuigi suund on hea, ei saa ikka veel lõpuni rahule jääda. Metsanduse arengukava eesmärgist, et vähemalt 40% erametsade  uuendusraie lankidest uuendatakse oleme ikka veel maas. Suuremate mahtude saavutamiseks kipub taimi nappima. Impordime neid jätkuvalt lõunanaabritelt. Eks see ole sundkäik. Kindlasti viiks meie metsaomanikud enda metsa kodumaise taime, kui neid piisavalt saada oleks.

Aastad, kus raiemahud hüppasid üles-alla ning sellega seonduvalt puudus stabiilsus ka metsauuenduses ning taimetootjad ostjaid mitteleidnud taimi kevaditi põletama pidid, jättis taimekasvatusele oma jälje. Tulevikuarengud paistavad siiski hetkeseisust paremad. Investeerimisoptimism näib olevat tagasi tulnud, kuna taimetootjaid ühendav liit on kinnitanud tootmismahtude suurenemist.

Positiivne areng, mille jätkumist metsaomanike soove koondavad metsaühistud igati soodustada saavad. Olles sillaks väikemaomanike pisikeste taimetellimuste ja tootjate pakkumissoovide vahel on metsaühistud omamoodi garandiks, et tasub Eesti taimekasvatusse investeerida. Seega see mis kunagi oli haruldus – erametsas pärast uuendusraiet uue puistu rajamine – näib tulevikus saavat normiks.

Räägitakse rohkem!

Ja ometigi, ka rääkimine mõjutab metsaelu. Ja rääkimist oli metsateemadel lõppeval aastal vägagi palju. Küll sellises võtmes, mis üldjuhul metsarahava nõustumist ei pälvinud. Metsaasjatundjad võivad ju selgitada nõrkemiseni, et puuduvad ohud nagu võidaks Eestimaa koheselt lagedaks raiuda, aga ega neid usuta.

Lageraielangi nägemine autoaknast on kättesaadav paljudele ning nähes oma silmaga olukorda, kus harjumuspärase kasvava metsa asemele on ühtäkki tekkinud lage ala on kerge tekkima kartus, et nii läheb nüüd kõigi metsadega. Ja see uus mida nähakse – raiesmik küpse metsa asemel – on vastumeelne juba kasvõi seetõttu, et on võõras.

Olen isiklikest kogemustest meenutanud, kuidas umbes kakskümmend aastat tagasi sai enda vanaema viidud kunagisele taluheinamaale. Aastakümnetega oli heinamaast saanud tihe mets ning vanaema ahhetas, miks küll inimesed on nii käitunud – kõik on lastud metsa kasvada! Tema jaoks oli probleem metsa kasvamine. Inimeste jaoks, kes harjunud maanteede servades vohavate metsamassiividega on probleemiks kasvava metsa asemele tekkiv raiesmik. Harjumupärane ja seetõttu armas on see, mida noorpõlves nägime. Uus pilt on hirumutav ja kritiseerima ajav.

Aga inimestel on loomulikult õigus muretseda Eesti metsa käekäigu pärast. On ühiskondlik kokkulepe, kuidas oma loodusvarasid kasutame. Võime ka otsustada, et üldse ei kasuta. Selle taustal peame arvestama, et majanduslikus mõttes jääks Eesti elu omajagu vaesemaks. Ja kui erametsaomandi kasutamine sootuks keelata, on need piirangud vaja ka hüvitada. Eramets kui metsaomand on tekkinud täiesti seaduslike protsesside kaudu ning ka ootus, et omand võiks tulu genereerida ei ole miskitpidi patune. Täiesti õiguspärane soov. Seega – suure sooviga näha vähem metsade majandamist peab kaasas käima tahe ja võimekus see tulu ka millegagi asendada.

Omanikku tõrjuv looduskaitse?

Arvata on, et hoolimata majanduslikest argumentidest metsade majandamise kasuks (töökohad maapiirkondades, ca 700 miljonit eurot aastas riigieelarvesse) ei kao üha linnastuvas ühiskonnas surve raietegevust siiski koomale tõmmata. Riigmetsas on seda õiguslikult lihtne teha. Erametsaomanike käitumisvabadust piirates on aga konfliktid kiired tekkima. Mina ei ole enam oma metsa oodatud, kui sealt oluline keskkonnaväärtus leitakse, ütles staažikas metsamees poolteist aastata tagasi Tartus toimunud konverentsil.

Omaniku tõrjumine, tema edasine suunamine keeldudega ei saagi tekitada maaomanikus meelsust võtta keskkonnaväärtuse hoidmine enda südameasjaks. Ometigi on maaomanik see, kelle käitumine selle väärtuse edasist käekäiku oluliselt mõjutada saaks. Maaomanik peab ise olema motiveeritud loodusväärtust hoidma. Nii on loodusele kõige kasulikum.

Mida siis teha? Senise praktika kohaselt kehtestab riik piirangud ja näeb ette ka mingid kompensatsioonid. Ehk kogutatkse maksuraha kokku ja kindlate reeglite alusel makstakse edasi. Kas lihtsamalt ei saaks? Kehtestame ikka jälle reeglid, nende kontrollimehhanismid jne. Tulemuseks tavapärane bürokraatlik kohmakus, mis makstud kompensatsioonide näol mingi leevenduse annab, aga maaomanikku looduskaitsega lõpuni sõbraks ikka ei tee.

Loodusväärtused turule?

Hea on teada, et Euroopas on levimas mõtted loodusväärtuste hoidmise turustamisest. Lühidalt selgitades: eramaal paiknevate loodusväärtuste hoidmise toetamiseks saaks erasektori esindajad sõlmida kokkulepped otse maaomanikega. Metsaomanik võtab näiteks kohustuse jätta teatud metsaosa tavapärasest majandamisest välja, lepingupartner aga maksab hüvitise.

Loomulik on küsida, miks keegi erasektorist oleks valmis maaomanikule tasu maksta? Näen kolme potentsiaalset gruppi, kes asjast võiks huvitatud olla. Esiteks need, kes oma äriga ise looduses n-ö sees on ning metsa hoidmisest enda majandustegevuses kasu saavad. Siia kuuluvad näiteks loodusturismi ettevõtjad, kes maastike mingil moel säilitamise eesmärgil saaks naabritelt teatud käitumise nõudmise asemel ise panustada, et maastik säiliks sellisena, nagu on nende  ärile kasulik.

Teiseks suurema ökoloogilise jalajäljega ettevõtted, kes enda äri vähese keskkonnasõbralikkuse kompenseerimiseks võiks Eesti looduse suhtes mõne heateo teha. Aga siia sobiks ka ettevõtted, kes on deklareerinud ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete järgimist. Kätkeb ju ettevõtete sotsiaalse vastutuse kontseptsioon endas ka keskkonnavaldkonna arvestamist äritegevuses. On oluline, et ettevõtetele, kes loodusväärtuste hoidmiseks rahakotirauad avaks ei peaks selline käitumine jääma pelgalt altruistlikuks aktiks. Ulatuslikuma loodushoiu soov tuleb ju ühiskonnast, mistõttu peegeldades avalikkusele enda konkreetseid tegevusi looduse hoidmisel saaks selline tegevus ettevõtte maine tõstmise teel avaldada positiivset mõju nende äritegevusele.

Kolmas grupp isikuid, kes võiks maaomanikega sõlmida kokkulepeid, et viimased moel või teisel käituks võiks olla tavalised Eesti inimesed. Ennekõike need, kes ise nõuavad, et majandustegevus loodushoiu ees taanduks. Nii nagu tehakse annetusi erinevate heategevuskampaaniate raames, saaks panustada ka loodushoidu konkreetsetel maatükkidel.

Vajadus kasvab

Täpsemad süsteemid eramaal selliste lepingute kaudu loodushoiu edendamiseks on alles välja töötamisel. Vastav mudel – konkreetne netikeskkond, kus maaomanik ja eraettevõte saaks omavahelise lepingu sõlmida, aga kus saab ka hinnata erinevate maatükkide ökosüsteemsete teenuste mahtu ja väärtust  – on väljatöötamisel Oxfordi Ülikoolis. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa süsteemiga, aga arvestades, et avaliku raha maht Euroopa tasandil pigem kahaneb, kuid samas vajadus loodusväärtuste kaitseks kasvab, on tegemist sundkäiguga leida efektiivseid viise loodushoiu korraldamiseks. Ja maaomaniku motiveerimine on mõjus tee, sest tema kui looduses toimetaja saabki teatud viisil käitudes loodusväärtust parimal moel kaitsta.

Kindlasti ei liiguta erainitsiatiivil põhinevale looduskaitsele kiiresti ega vaheta see süsteem niipeagi välja senist riiklikku kaitsekorraldust. Aga harjutada võiksime ennast küll mõttega, et looduse kaitsmise rahastamine ei pea tingimata käima viisil, et riik korjab maksuraha kokku ning siis jagab selle toetusrahana laiali. Ehk saab tulevikus ka nii, et rahastaja ja looduse hoidja ise omavahel kokku saavad ning väga konkreetses loodushoius kokku lepivad.

Niisiis, metsades teeme tööd üha rohkem, aga avalikkusest tuleb mõtteid, et peame hoopis vähem tegema ning laskma loodusel omasoodu toimetada. Kokkulepete küsimus. Aga turumajanduslikus ühiskonnas paratamatult ka raha küsimus. Pead selle tõsiasja ees liiva alla peita oleks lühinägelik. 2017. algasid teravad diskussioonid metsahoiu teemadel. Väga loodan, et siit liigutakse edasi ning järgmistel aastatel keskendutakse rohkem küsimusele kuidas? Kuidas saab vähem metsa majandada nii, et leib jääks lauale nii metsatöö tegijatele, aga ka laiemalt Eesti inimestele.

Ajakirjaga Eesti Mets saab tutvuda SIIN.

0Shares