Mets hindab hoolivust

Pilt puudub

MAALEHT, Anti Rallmann (metsakasvataja): Suurtes jahiseaduse vaidlustes on liialt tagaplaanile jäänud tegelik olukord metsas.

Riigikogu menetluses oleva uue jahiseaduse üks teravaid vastas­seise puudutab ulukikahjustusi ja nende kompenseerimist. Jutt kipub aga piirduma hüvitise suu­rusega, hoopis vähem räägitakse tegelikust olukorrast metsas.

Metsakasvatus on pikk prot­sess ja alginvesteeringud suu­red. Tulu hakatakse teenima metsakultuuri rajamise järel 40 aasta pärast. Nii nagu põllume­he kasu tuleb viljakoristamisest, saab metsakasvataja kasu uuendusraiest, ent meie teeme palju kulutusi väga pika aja peale ette. Ulukid võivad aga kõik selle vaid paari aastaga ära rikkuda.

Sõltub ulukite arvukusest

Kobras otsustab metsakuivenduskraavile paisu ette ehitada ja hulk hektareid palgimetsa muu­tub küttepuuks (loe: kulutused on tühja jooksnud).

Põder külastab 40ndates kuusikut igal aastal, kahjustab 10% puudel koort ning 10 aas­taga on tagajärjeks ligi 100% kahjustus ja tüvemädanikud. Parimal juhul kaotatakse tüükapalgi küttepuuks muutumisega kolmandik puu väärtusest, hal­vimal juhul kaasnevad veel tor­mimurd ja üraskikahjustused.

Põtrade suur arvukus on vii­nud selleni, et männikultuuride rajamist peetakse kahtlase väärtusega tegevuseks, kuna ta­valiselt need männid põlvekõr­gusest üle ei jõuagi kasvada. Ja kui jõuavad, siis tüvekahjustustega, mis omakorda vähendavad puidu kvaliteeti ja seega ka väärtust. Meie okaspuupuistute kasvatamise peamine eesmärk peaks aga olema toota põhja­maist kõrgekvaliteedilist okas­puud, mitte madalakvaliteedi­list alusematerjali.

Metskits oli paar aastat taga­si üks tõsisemate kahjustuste­ga uluk metsas. Nimelt suutis ta ära süüa kõik kaitsmata männi-ja kuusekultuurid. Männi puhul oli tegu sisuliselt täieliku hävi­tusega. Kuusel söödi ära ladvad ja põhjustati sellega puude mitmeladvalisust ning vajadust metsakultuure täiendavalt hooldada.

Täiesti eraldi teema on jahin­duse kaudsed kahjud metsakas­vatusele. Jahimehed söödavad arvukuse suurendamise eesmär­gil metssigu, kes aga hea meele­ga pistavad nahka kanaliste kur­nad. Seasöödakohtades pugivad end rasva kährikud, kes samuti ei jäta maaspesitsejate lindude kurnasid söömata. Tagajärjeks on kanaliste arvukuse vähene­mine ja kaitsealade laienemi­se surve. Kaitsealasid aga soovi­takse laiendada majandusmetsade arvelt.

Vähene huvi nugisejahi vas­tu on nugise arvukuse üles viinud ja see omakorda põhjustab probleeme paljudele linnulii­kidele nagu näiteks kanalised, must-toonekurg jne. Väikekiskjate jaht on väga üksikute jahi­meeste hobi, millega asurkonna arvukust ei mõjutata. Tagajär­jeks on jällegi uued kaitsealad.

Seda kõike kokku võttes ei jäägi metsakasvatajal muud üle, kui nõuda jahiseaduse muut­mist – jahindus võtab, aga ei anna midagi vastu.

On tähele pandud, et metsafirmade osakaal uue seadu­sega seotud jahikeeluaktsioonis on suur. Aga neid puudutavadki kahjud kõige otsesemalt. Praegune uue jahiseaduse eel­nõu probleemi ei kõrvalda. Ni­melt on kahjude korvamise juu­res konks, et metsakasvataja peab oma vara kaitsma. Kuidas kaitsta näiteks põdra eest kesk­ealisi kuusikuid? Hakkame aedu ümber ehitama?

Olgem liitlased!

Tegelikult on ainult üks mõist­lik lahendus ja see on ulukite ar­vukuse vähendamine. Kindlasti ei tähenda see põtrade, kitsede, metssigade, kobraste hävitamist, vaid seda, et metskitse arvukus ei tohi ülemäära tõusta, põd­ra arvukus ei tohi olla üle 6000 looma, kopra arvukus tuleb viia praegusest 15 000-16 000 isen­dist 5000-6000 peale jne.

Me võiksime kõik metsa ära mahtuda, paraku aga praeguse seaduse tõttu see võimalik ei ole. Jahimehi on liiga vähe ja neil ei ole metsloomade arvu­kuse ohjes hoidmiseks mingisu­gustki motivatsiooni. Järelikult tuleb anda maaomanikele hoob, millega motivatsiooni tekitada.

Ainuke reaalne ning kindel käik oleks viia suuruluki jahi­piirkonna minimaalne suurus praeguselt 5000 hektarilt 1000-le, miks mitte isegi 500 hekta­rile. See looks reaalsed võima­lused maaomanikul jahinduses kaasa rääkida. Ühtlasi oleks see ka turvaline tagala nn kohalike­le jahimeestele, kes küla peale ikka need 500 või 1000 ha kok­ku saaks. Kontakt maaomanike­ga oleks ka palju vahetum.

Praegu jahinduse juhtfiguu­rid õhutavad jahimeeste seas maaomanike vastast vaenu. Te­gelikult on maaomanikud, nii metsakasvatajad kui ka põllu­mehed, kõige loomulikumad ja­himeeste liitlased. Sest kui pal­ju on tänapäeva urbaniseeru­vas ühiskonnas neid, kes leia­vad, et jaht on hädavajalik? Kü­sige keskmise Tallinna nooruki käest, mida ta arvab jahist ja ja­himeestest?

See, mis enamasti vastuseks saate, ei kannata trükimusta. Metsakasvatajad ja põllumehed aga just nimelt soovivad, et jah­ti rohkem peetaks.

Annaks jumal jahimeeste juh­tidele kainet mõistust, et nad oleksid valmis arvestama ka vastaspoolega ja tegema mõist­likke kompromisse. Mida kauem praegune olukord edasi kestab, seda teravamaks vastasseis lä­heb ja sellest kaotab kõige roh­kem see pool jahimeestest, kes laigulistes vormides iga päev metsas käivad, mitte uhkete jahikuubedega jahisaksad.

 

 

0Shares