Mõningaid mõtteid metsaistutamisest

 ÕPETAJATE LEHT, Mati Alla: Sest on juba üle tosina aasta, kui omavahelises jutuajamises hakkasime rääkima oma metsaistutuspäevadest. Eks need olid pisut nostalgiahõngulised jutud. Arutasime, et praeguse aja koolilapsed on sellest kenast kombest ilma jää­nud. Ja mõtlesime, miks.

Varem oli asi lihtne. Metsamajandid ajasid kõik ise korda. Uuesti alusta­misel tekkis korraga palju problee­me. Millega istutada, kujutage ette -kuhu istutada, transport ja palju muud. Pakkusime oma ideed mitme­le asutusele. Lõpuks sai eestvedajaks Kesk-Eesti noortekeskus oma energi­lise juhatajaga.

Istutuskohtadega leidsime töö käigus oma arust hea lahenduse. Tol ajal oli päevakorral kohalike prügi mahapanekukohtade ja prügilate sulgemine. Arvasime, et ega Juku isa üle poja istutatud puude prügilasse sõida – saaks laste kaudu kasvatada pisut ka nende vanemaid – ja küllap jätab Juhangi selle tembu tulevikus tegemata.

Esimesed istutajad käisidki seal metsastamas. Osa istutuspaiku leidsime isiklike tutvuste abil. Pärast kerget kohandamist ja pisut käepära­semate varte valmistamist valmisid talutavad töövahendid – tuletõrjelabidatest.

Siis asutati koolimetsade ühing. Seal oli väga meeldiv seltskond, kaasalööjaid kõigilt aladelt: esimeste koolimetskondade rajajaid, praegu toimi­vate koolimetskondade eestvedajaid, ministeeriumide inimesi, ja mis pea­mine: kõik toimetasid ühe eesmärgi nimel – järelkasv!

Õuesõpe võttis hoogu, jõudis teleekraanile. Tekkis lootus, et kõige selle rahastamine jõuab kord ka eraldi eelarvereale. Paraku vahetus valitsus ja asi natuke vaibus.

Aga Järvamaal tegutsetakse edasi. Olen ise küll aktiivsest tegevusest kõr­vale jäänud, aga kodulehe kaudu jälgin neid ikka. Mitu korda on nende tegevus äratanud keskkonnaministeeriumi tähelepanu. 2005. aastal pälviti isegi keskkonnateokese tiitel. Tänavu jaa­nuaris tehti algust juba 13. hooajaga. Kui osavõtjate arv ületab 10 000 piiri, võib öelda, et ettevõtmine on edukas.

Tekib ainult kiusakas küsimus: kas see on vaid järvakate privileeg? Kui nüüd haridus- ja keskkonnaministee­rium paneksid seljad kokku, siis oleks „Hoia metsa” koos metsaistutuse ja kõige kaasnevaga ka suuremate linna­de lastele kättesaadav. Usun, et KENK ja koolimetsade ühing on nõus oma kogemusi jagama.

Kui sirvisin raamatut „Paide vana­del fotodel”; leidsin kaks mõtlemapa­nevat fotot. Lapsed läksid metsa istu­tama ja lapsed tulid metsaistutuselt. Mõlemad rongkäigud toimusid sini­mustvalgete all. Juba siis peeti seda tähtsaks ürituseks. Kas meil ei tuleks vaadata rohkem oma maa poole? Sellega ma ei taha sugugi pisendada suurepärast ettevõtmist „Тeeme ära!”. See hüüti välja nii kõva häälega, et kuuldi kaugemalgi. Hüüdkem nüüd: „Hoia metsa!”

Näod kriimud ja mütsid viltu peas

Harva juhtun istu­tatud metsa juurde, mida praegu võib juba julgelt noorendikuks nimetada. Ja alati meenub mulle -pildike selle metsa istutamisest. Selle seltskonna kõige väiksemad tulid oma tööjärjelt. Ühel pik­kust pisut rohkem kui labidal, teisel kippus

ämber mätaste taha kinni jääma. Mütsid viltu peas, näod töö­tegemisest kriimud. Aga silmad olid sära täis! Ja siis kuulutati uhkelt: „Meie istuta­sime 48 taime!” Olin neid vargsi ennegi jälginud ja teadsin, et vahepeal läks lugemine sassi ja tuli otsast alustada. Aga nende olek ja rõõm tehtust on mulle olnud suurimaks tasuks. Vaimusilmas näen paari käsikäes seisatamas ja omaistutatud metsa vaatamas. Mõne aja möödudes tullak­se juba kolmekesi tulevase metsaistutajaga isa-ema tööd vaatama.
 

 

0Shares