Mõtteid uuest jahiseadusest ja eetikast

ÕHTULEHT: Uue jahiseaduse menetlusel on huvirühmad omavahel raksus ja arutelu on asendunud demagoogiaga, kirjutab Kohila Metsaseltsi juht, endine Eesti Metsaseltsi president Heiki Hepner.

12. jaanuari Õhtulehes oli artikkel „Uluk tahab lopsakat ja vürtsikat kaaslast”. Esmapilgul tekitas see naljakas pealkiri uitmõtte, et nüüd põhjendatakse meie männikultuuride suuremahulist hävimist paratamatu vajadusega katta põdrale mitmekülgne „lopsakas” toidulaud. Õnneks pakkus veiniajakirjanik Kalle Müller siiski soovitusi veini valimiseks ulukiroa kõrvale. Väike panus Eesti veinikultuuri tõstmisse. Suur haigutav lõhe jahieetikas, sh maaomanikesse suhtumises, vajab veel täitmist.

2013. aasta on Eesti Jahimeeste Selts (EJS) kuulutanud jahikultuuri ja eetika aastaks. EJS-i poolt välja antud raamatus „Minu esimene jahiraamat” nähakse ühe jahieetika osana suhteid üldsusega. Uue jahiseaduse menetlus on välja toonud, et asjad sellega pole korras – huvirühmad on omavahel raksus, sisuline arutelu on asendunud demagoogia ja loosungitega.

Et asjast paremini aru saada, on vaja mõista, mida peamised osapooled, maaomanikud ja jahimehed, tahavad. Mis on nende tegelikud huvid? Maaomanikud soovivad olla oma omandi täieõiguslikud peremehed ja otsustada, kes ja millal nende omandil relvaga viibib. Omanikud tahavad, et uus jahiseadus kohustaks nendega lepingu sõlmima. Lisaks turvakaalutlustele (pole just kõige meeldivam kogeda hämaral sügisõhtul oma maadel võõraid relvadega mehi askeldamas) tahavad maaomanikud, et nende põldudele ja noorele metsale tekitatud kahjud hüvitataks õiglases mahus. Viimased 20 aastat pole ulukikahjusid praktiliselt üldse maaomanikele hüvitatud ja seda mitte kahjude puudumise tõttu. Kuna riik on jahi korraldamise õiguse Eestis andnud jahiseltsidele, siis tahab maaomanik, et seadus toetaks teda selles küsimuses.

Maailma parim jahiseadus

Jahimehed soovivad, et 1971. aasta ENSV maakoodeksi printsiipidel põhinev ja jahimeeste silmis „maailma parim jahiseadus” kehtiks veel kaua. Miks? Sest tänane seadusandlus annab jahiseltsidele õiguse otsustada, aga mitte kohustuse vastutada. Ulukite kõrge arvukuse hoidmine, mis on küll probleemiks põllu- ja metsameestele, annab suurema tõenäosuse uluk tabada esimesel metsa minekul ja loob võimaluse ilusamaid jahitrofeesid saada. Tänane jahikorraldus võimaldab maaomanikest mööda minnes nende maadel võõrustada välisturiste ja kasseerida nendelt selle eest korralik tasu. Eelmisel aastal tuli iga kolme Eesti jahimehe kohta üks välisjahimees. Samal ajal heidetakse maaomanikele väliskapitali rängalt ette. Kas see ei ole kahepalgelisus? Või võtame ulukikahjustuste hüvitamise. Üks hektar metsakultuuri maksab täna ümmarguselt 1000 eurot. Jahimehed on lubanud, et uus seadus kohtleb nüüd lõpuks kõiki võrdselt. Kui noor istutatud mets ulukite poolt täielikult ära süüakse, siis võib metsakasvataja loota tervelt 100 eurole. Selline EJS moodi võrdsus tähendab, et 90 % kahjudest kannab maaomanik ja ainult 10 % jahiselts. Selline võrdsus, kus üks osapool on võrdsemast võrdsem, viitab ühele teisele riigikorrale, millest me pisut enam kui 21 tagasi vabanesime. Vabas ühiskonnas mõistetakse võrdsuse all suhet 50:50.

Pikantne nüanss on see, et kui ENSV maakoodeks kehtetuks tunnistati ja 1994. aastal võeti vastu meie riigi esimene jahikorralduse seadus, peeti oluliseks just omanikepõhist jahindust. Selles sätestati, et riigijahipiirkondades korraldab asju Metsaamet, rendijahipiirkondades reguleeritakse jahipidamine maaomanike ja jahipiirkonna kasutaja vahel sõlmitava lepinguga, erajahipiirkondi võivad eramaaomanikud moodustada ise (tingimusel, et ühes ringpiiris on maad üle 150 ha). See aga ei sobinud ikkagi vanale kaardiväele ja seadusandlust muudeti.

Millega siis avalikkust hirmutatakse? Märksõnadeks on kontrollimatu küttimine, väikeomanike huvide jalge alla trampimine ja jahi muutumine rikaste turistide pärusmaaks. Seejuures „unustatakse ära”, et ka tulevikus saavad jahti pidada vaid jahitunnistust omavad inimesed ehk needsamad, kes täna. Kas nende inimeste eetilised tõekspidamised on tõesti niivõrd madalad, et uue seaduse rakendamisel ei hooli nad enam metsloomadest? Kuidas saab elementaarne nõue, et maaomanikuga tuleb sõlmida leping ja talle tekkivad kahjud õiglaselt hüvitada, diskrimineerida väikeomanikku võrreldes suuromanikuga? Ka pole üheski meie demokraatlikus naaberriigis võtnud jahiturism kohalikelt meestelt võimaluse ise jahti pidada.

Kas süsteem on õiglane?

Kurdetakse, et täna maksavad jahimehed peale avaliku hüve loomisele ehk ulukite majandamisele ja maksumaksja võiks kompenseerida sellega maaomanikele tekkivad kulud. Samas ei soovita aga oma koduõuele mingit konkurentsi – ei kasutuslubade avalike konkursside, erajahipiirkondade tekke ega jahialade suuruste vähendamise kaudu. Täna on ligi 4 miljonit hektarit riigi- ja eramaad jagatud 15 000 jahimeest koondavatele jahiseltsidele. Nende liikmeskonna otsustavad nad sisemiselt ise. See on viinud olukorrani, kus ühe mehe kohta tuleb mõnes seltsis 250 ja mõnes juba 450 ha jahimaad. Mõni mees on aga kirjas mitmes jahiseltsis ja sisuliselt saab oma privaatjahiõigust realiseerida juba mitmetuhandel hektaril. Kas see on siis õiglane süsteem?

Oma vanu hüvesid pimesi kaitstes, mis ei põhine meie põhjamaistel väärtustel, võib ka muu eetika paigast nihkuda. Enesekeskset suhtlemist kogukonnaga ei korva kuidagi kõnelemine kaabust, jahipasunast või uluki väärikast surmamisest. See viib pigem olukorrani, kus Eesti jahindus pole mitte ökosüsteemi põhine ega toeta maaelu arengut, vaid keskendub ainult oma organisatsiooni huvide säilitamisele. Ja siis pühendabki iga abinõu eesmärki.
 

0Shares