Parim metsamajandaja 2017: Metsaomanikuks olemine tähendab ka vastutust

“Mets kaitseb ja toetab meid ning meil tuleb tedagi hoida,” ütleb suvel aasta parimaks metsamajandajaks valitud Läänemaa metsaomanik  Liidia Köster õppelehes Sinu Mets.

Ikka igatsen ma sinna,
kus metsaõhk teeb kergeks rinna,
kus kevad kümbleb õitemeres
ja sügisel on haab nii verev

Vanasti öeldi, et mets on vaese mehe kasukas. Eks see ju nii ongi. Ta annab sooja nii ihule kui ka hingele. Mina olen metsaga tuttav juba lapsest saadik.

See oli siis, kui me emaga otsisime loomi hilissügisesest metsast. Ema oli kolhoosis karjatalitaja. Lehmad käisid metsas omale süüa otsimas. Närisid vana
kulu, oksi ja väheseid rohuliblesid. Sel ajal oli söödaga tõelisi raskusi. Seal sügavpimedas sügiseses metsas, puudekohinas ja natuke ka hirmu tundes tajusin metsa suurt jõudu, salapärasust ja mõjuvõimu.

Lapsena mulle meeldis turnida suurte puude otsas. Kasvas meie lammastekoplis üks vana kuusk, mida mööda ronisin lausa tippu välja. Milline ilus vaade
sealt avanes! Ühel pool paistsid silmapiiril lõputute metsade massiivid, teisel pool aga põllud täis valmivat vilja. See oli mu kodupaik, on siiani. Mäletan ka, kui me koos emaga uitasime mööda metsaradu, otsides pohli ja seeni vana raiestiku mätaste otsast.

Keda me kõike seal ei kohanud! Mürgine rästik volksas jalge eest mööda, hirm oli suur, kardan neid siiani. Nägin seal veel konni kalpsamas mätaste vahel ja
suurt sipelgapesa suure üksiku männi all oma töökate asukatega. See oli lapsepõlv, sealt on ehk pärit mu huvi metsa vastu.

Omanik on ka vastutaja

Metsaomanikuna adun ka vastutust oma metsa ees. Omanikuks sain aastal 1998. Ostsin juurde veel ühe ilusa metsatüki kodu lähedalt. Enne seda meil õiget metsa ei olnudki. Oli ainult kaugel asuv heinamaa üksikute metsakinkudega ning kodulähedane lammastekoppel ja lehmade karjamaa, mis kolhoosi ajal metsistusid.

Kuna raha oli vaja kodu remontimiseks, sai tehtud lageraiet ja 2001. aastal oli esimene metsaistutamine. Ma olen ikka mõelnud, et kui metsast midagi ära
võtta, siis tuleb see ka talle tagasi anda, peamiselt okaspuid istutades. Kooliõpilased tulid mulle appi ja ka külarahvast sai talgutele kutsutud. Rootsi kuusekesed
said ilusasti mulda pistetud. Ja nii see kestab kevadise linnulaulu saatel siiamaani. Talguid pole küll rohkem tehtud.

On kasepreilid valges kleidis,
eks nad edvistavad veidi.
Leppadel on hallid kuued,
eheteks neil urvad uued.

Põhitöö käib võsasaega Igaaastane töö on võsasaega suvel ja sügisel nii rohtu kui ka võsa niita. Praegu, novembris hakkasin võsa lõikama kraavikallastelt. Ei saa ju lasta kraavidel umbe kasvada. Nüüd on paras aeg selle töö jaoks, sest kõrge rohi on pooleldi kuivanud ja väiksem võsa paistab välja. Sügis on ju kiire aeg, ka kodus on tegemisi omajagu.

Nii mõnedki inimesed on küsinud, et miks on mul metsa traatvõrgust aiad tehtud. Jah, mul on seal neli aeda ja ma kasvatan neis oma ilusaid kaharaid männipuid, ka olen jätnud nende vahele kasvama kaski, pihlakaid,pähklipuid ja – mis mulle eriti meeldivad, on need kaunite õitega lodjapuupõõsad, kes on sügisel täis helepunaseid läikivaid marjakobaraid.

Aiad on hädavajalikud just mändide kasvatamiseks, sest muidu söövad põdrad kõik ära. Alles hiljuti nägi mu poeg üht suurt ja võimast põdraemandat siin
kodulähedases metsas ringi uitamas ja uudistamas.

Oleme palganud töölisi siia metsa nii aedasid tegema, kraave kaevama kui ka metsa langetama ja puid välja vedama. Tänu neile töökatele inimestele,
kes oma masinatega on abiks olnud mu metsa majandamisel! Samuti on ka poeg Sven mulle oma nõu ja jõuga vajadusel abiks olnud.

Säilitagem mitmekesisust!

Mind on alati huvitanud elu mitmekesisus, ka oma metsas tahaksin näha neid erinevaid kooslusi. On mul siin kodu lähedal üks hea seenemets, kus kasvavad puravikud, pilvikud, mõrud võiseened, aga ennekõike just tungivad esile kuuseriisikate pikad read, mida saab pärast puhastamist kohe pannile või sisse praadima panna, saab hea ja hõrgu seenekastme. Muist seeni panen sügavkülma.

Selle metsatüki pealt ma suuri puid maha ei võta. On hea vaadata neid võimsaid kuuski ja valgetüvelisi kaski oma koduõuest ja nautida kevaditi lindude helisevat laulu ning kaskede lõhna.

Tänu meie metsadele on rasketel aegadel ka ellu jäädud. Ta on varjanud ja kaitsnud meid. Kuidas saame oma hinnalist vara – oma metsa, hoida ja kaitsta ning
seda imelist ja ainulaadset loodust säilitada? Mõelgem sellele, head inimesed! Varsti on lähenemas jõulud, see imeline aeg, kus tubades hõljub piparkoogi lõhn ja ehitud kuuskedel säravad küünlad. Meie majas on ammustest aegadest jõule oodatud ja pühaks peetud.

Soovin teile kõigile ilusaid valgeid jõule ja uuel aastal ikka jõudu, tervist ja tarmukust oma tööd tehes ja isiklikus elus.

Rahus tukuvad lume all puud,
rahus uneleb sädelev maa.
Näe, tõusebki kullane kuu!
Küll on ilus see Põhjala laas!

Luuletused kirjutas Liidia Köster.

Õppelehte Sinu Mets saad täismahus lugeda SIIT.

0Shares