150 aasta tagune metsalaastaja ilmutas end taas Kihelkonnal

16.08.2013

SAARTE HÄÄL, Ain Lember: Eesti metsades viimati 19. sajandil esinenud okkaliblika kahjustused ilmusid nüüd, 150 aastat hiljem, taas välja Kihelkonna vallas Vaigu ranna lähistel kaitsealuses metsas.

“See on üsna haruldane vaatepilt, sest viimati nähti Eestis midagi sarnast 150 aastat tagasi,“ ütles eile Vaigu ranna lähedal Rannaküla metsas okastest lagedaks söödud kuusepuudele osutades keskkonnaagentuuri metsakaitse juhtivspetsialist Heino Õunap.

Okkalainelase kahjustuse avastas Rannaküla metsades eelmise aasta juulis kohalik metsaspetsialist vääriselupaiga ülevaatamise käigus.

Männienamusega segapuistutes olid tugevamini kahjustatud kuused. Puistud, kus kuuse okastikust oli söödud vähemalt 90%, haarasid ligikaudu 9 ha. Sel aastal on kahjustuste pindala laienenud juba 22 hektarile.
Teadlased usuvad, et tõenäoliselt esines kahjustusi ka 2011. aastal, kuid väiksema ulatuse tõttu jäid need märkamatuks.

Heino Õunap rääkis, et okkaliblikas ehk uue nimega okkalainelane pole märkimisväärseid kahjustusi põhjustanud päris mitme inimpõlve jooksul, kuigi tegu on kogu Eestis levinud ja kohati sagedase liigiga.

Eelmine praeguse Eesti aladel registreeritud okkalainelase kahjustus sai alguse Ida-Preisimaalt aastal 1853. Aastaks 1859 levis see põhja suunas Tartu–Kuressaare jooneni ning kõige suuremad kahjustused olid just Saaremaal. Kahjustused raugesid alles 1863.

Okkalainelase kahjustusi esineb sagedamini metsavööndi lõunaosas ja metsastepivööndis. Meile lähimad kahjustusalad asuvad praegu Lätis, kuid erinevalt meist on seal kahjustatud peamiselt mände. Kirjanduse andmetel vältavad okkalainelase kahjustuspuhangud männikutes umbes viis ja kuusikutes seitse aastat, kusjuures märgatavat kahju tekitavad röövikud 2–4 aasta jooksul.

Röövikud on üsna suured raiskajad – enamasti närivad nad okka keskelt läbi nii, et selle tipmine osa langeb maha, ja röövik sööb lõpuni ära vaid ülejäänud okkaosa.

Kahjustada saanud puud on suure tõenäosusega hukule määratud. “Kui liblikas sööb kuuse ikka juba teist aastat järjestikku paljaks, siis see kuusk kindlasti hukub,” lausus Õunap.

Kuigi okkalainelane lendleb ja muneb Eestis juuli keskpaigast augusti lõpuni, eile teadlased Rannakülas ühtegi liblikat siiski ei avastanud. Küll aga olid puude alused täis surnud vastseid ning okste küljes rippus üksikuid nukukestasid.

Õunapi sõnul on liblikad hukkunud ilmselt millalgi juuli algul haiguse tõttu, tavaliselt lõpevadki kahjustuspuhangud viirushaiguste mõjul. Lõpliku tõe liblikate hukkumise kohta selgitab välja põllumajandusuuringute keskuse labor.

“Võib aga öelda, et kahjustus lõppes seegi kord sama järsku kui 150 aastat tagasi,” nentis Heino Õunap.