Kohalik omavalitsus kui metsaomanik

09.10.2013

EESTI METS, Heiki Hepner (Kohila vallavanem): Kohalikud omavalitsused on Euroopas arvestatavad metsaomanikud. Mitmes Euroopa riigis kuulub neile rohkem metsa kui riigile. Eestis on kohalike omavalitsuste omanduses marginaalne osa metsamaast.

Kohaliku omavalitsuse roll on küllaltki piiratud

Uue metsanduse arengukava eesmärkide täitmisel on keskkonnaministeeriumi ar­vates kohalikul omavalitsusel (edaspidi KOV) oluline osa. Just kohalikest vaja­dustest lähtuvad planeeringud määra­vad, kas metsamaad kasutatakse metsa majandamiseks, loodusväärtuste kaitseks või puhkemajanduseks ja turismiarendu-seks (Laas). Tegelikult on KOV-i kaasa­rääkimise võimalused metsanduse kor­raldamisel küllaltki piiratud. Enamasti piirduvad need põuastel suvedel tule­kahjude ennetamiseks metsade sulgemi­se või omanikevaheliste tülide lahenda­misega metsateede kasutamisel. 2009. aastast lisandus metsaseadusesse §23!, mille alusel saab KOV keskkonnaseisundi kaitseks määratud metsa majandamisel kaasa rääkida. Tegemist on nn. sanitaar­kaitse metsadega, mis on mõeldud õhu­saaste, müra, tugeva tuule, lumetuisu või tuleohu vähendamiseks. Nimelt võib KOV nendes metsades teatud tingimustel seada piiranguid lageraie tegemisel langi suurusele ja raievanusele.

Lisaks metsaseadusele on KOV-il või­malik metsamajandamist mõjutada läbi looduskaitseseaduse, moodustades ko­haliku tähtsusega maastikukaitsealasid, mis peaksid kaitsma kohaliku eripäraga seotud maastikku, looduskooslust, parki, haljasala või üksikobjekti. See võima­lus on leidnud fikseerimist ka metsan­duse arengukavas aastani 2020, olles selles dokumendis ainsaks viiteks KOV-ile. Kaitsealade rajamisega paistab silma eelkõige Viimsi vald, kus on loodud kolm maastikukaitseala: Haabneeme-Klindiastangu, Lubja klindiastangu ja Mäealuse. Kohalikke kaitsealasid on ra­janud Loksa linn (Loksa maastikukaitse­ala) ja Kuusalu vald (Rehatse maastiku­kaitseala). Ka seal saab KOV kehtestada läbi kaitse-eeskirja piiranguid raietele, maaparandusele, rajatiste ehitamisele jms. Eelpool kirjeldatud meetmete ra­kendamine on võimalik metsaomandi vormist sõltumata.

Kui suured metsaomanikud on kohalikud omavalitsused mujal Euroopas?

2001. aasta andmetele tuginedes on päris mitmes riigis munitsipaalmetsi rohkem kui riigimetsi. Kõige suurem vahe on Šveitsis, kus 2/3 metsadest kuuluvad omavalitsus­tele ja riigile kõigest 5%. Põhjamaades, Suurbritannias, Iirimaal ja Austrias on mu­nitsipaalmetsi suhteliselt vähe.

Kui vaadata esitatud andmeid, siis me ei saa väita, et mida väiksem on riigis metsa pindala või metsasus, seda suu­rem oleks munitsipaal- või riigimetsa osa. Pisut tugevam on seos metsa pindala või metsasuse vähenemise ning munitsipaal-ja riigimetsa kogupindala kasvu vahel. Igas riigis on omandisuhete kujunemisel olnud oma ajalooline taust, kuid ka riigi siseselt võivad erinevused olla väga suu­red.

Huvitav on siin vaadata Saksamaad, kus liidumaade vahel on suured erinevu­sed. Ühiseks jooneks on, et uutel liidu­maadel on munitsipaalmetsade osakaal vanadest liidumaadest väiksem. Toodud andmed pärinevad ajast, kui uutes lii­dumaades ootas arvestatav osa metsast erastamist. Hilisem metsamaa erastamine Saksamaal ei ole siiski uutes liidumaades munitsipaalmetsa pindala kasvatanud, kui jätta kõrvale Mecklenburg-Vorpommern. Eelkõige on eesmärgiks olnud suurenda­da erametsade osakaalu. Kui analüüsida, kas liidumaa metsamaa suuruse ja metsa­suse vahel on seos munitsipaalmetsade osakaaluga, siis märkame, et positiivne korrelatsioon on metsasusega. Kusjuures tugevam on see vanades liidumaades. Metsamaa üldpindala ja munitsipaalmet­sade osakaalu vahel seos puudub.

Kuidas on Eesti omavalitsused metsaomani­keks saanud?

Maareformi arenedes kujunes üheksa­kümnendatel aastatel välja seisukoht, et kohalikud omavalitsused üldjuhul met­samaad enda omandisse saada ei tohiks. Kardeti, et KOV hakkab metsaga äri tegema. Lisaks arvati, et metsamajandus pole nende ülesanne, neil puudub vaja­lik kompetents ja nad ei oska metsaga midagi peale hakata. Täna tunduvad need hirmud rohkem kui küsitavad, eriti kui arvestada sellega, et metsade majan­damise intensiivsus (tehakse nn. „äri”) on poole madalam kui võiks olla ja et Eestis on ligi 100 000 erametsaoma-nikku, kelledest enamikul puudub met­sanduslik haridus. Vaatamata sellele on maareformi läbiviijate arvamus tänaseni muutmatuks jäänud ja elanud vabariigi valitsuses üle väga erinevad poliitilised kombinatsioonid. Selline eelarvamus on üsna tugevalt mõjutanud metsamaa mu­nitsipaliseerimise võimalikkust.

Maareformi läbiviimiseks võttis riigi­kogu 17. oktoobril 1991. aastal vastu maareformi seaduse ning hiljem on seda seadust korduvalt täiendatud, täpsusta­tud ja muudetud. Maareformi seaduse alusel tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärg­lastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõi­gusliku isiku, avalik-õigusliku juriidili­se isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seaduse §28 toob ära KOV-idele antava maa põhjused. Metsamaad võiks saada sel juhul, kui see vastaks ühele järgnevatest tingimustest:

• maad taotletakse sotsiaalmaaks;

• maa oli seisuga 1940. aasta 16. juuni kohaliku omavalitsusüksuse omandis ja asub käesoleval ajal munitsipalisee­rimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil;

• maa oli 1940. aasta 16. juuni seisuga külakogukonna omandis olnud ühis-maa;

• maa piirneb munitsipaalomandis oleva maaga;

• maa on vajalik kohaliku omavalitsus­üksuse ülesannete täitmiseks ja oma­valitsuse arenguks.

Sotsiaalmaana antakse KOV-ile metsa­maid, mis on vajalikud elanikele rekreat-siooniks ehk virgestuseks. Siia kuuluvad nii pargid, metsad kui muud rohealad. Reeglina on need suhteliselt väikesed maaüksused, kuid vaatamata sellele moodustavad ilmselt valdava osa KOV-idele antud vastavatest kõlvikutest.

1940. aasta 16. juuni seisuga omava­litsustele kuulunud maade tagastamisi on olnud suhteliselt vähe. Esiteks on muutunud nende piirid, tagasi saab taot­leda aga ainult neid maid, mis asuvad ka praegu sama omavalitsuse halduster­ritooriumil. Teiseks on selliste taotluste puhul proovitud KOV-idele selgitada, et ega nad metsamaaga eriti midagi teha oska. Viimane suurem tagastamine oli 2011. aasta algul, kui Haapsalu linna­le anti 263 ha suurune nn. Valgevälja mets, millest metsamaa moodustab 235 ha. Selle maa tagasisaamine võttis aega kümmekond aastat ja kolm korda tuli linnaametnikel taotlus esitada, et õiget tähtedeseisu tabada (Metsaleht 2011).

Juhtumid, kus 1940. aasta 16. juuni seisuga külakogukonna omandis olnud metsamaid oleks KOV-idele munitsipaal­omandisse antud, pole käesoleva artikli autorile teada.

Punkti 4 all nimetatud maade munit­sipaliseerimine on pigem maakorraldus-liku loomuga tegevus. See võimaldab munitsipaalomanduses olevatele maa­dele liita riba-, siilu- või kiilukujuliste, samuti ebakorrapärase kujuga või nende väiksusest tingitud iseseisva kasutus-võimaluseta metsamaatükke, milledele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingi­tud vigade tõttu. Võib arvata, et siis, kui hakatakse maareformi otsi kokku veda­ma, saab selle seadusepunkti kasutamine piisavalt aktiivne olema.

Omavalitsusüksustele ette nähtud ülesannete täitmiseks ja arenguks pakub esmapilgul kõige laiemaid võimalusi maade munitsipaliseerimine. Seepärast käsitleme seda teemat natuke pikemalt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadu­ses on ära toodud KOV-i ülesannete loe­telu. Siia hulka kuulub terve rea teenuste osutamine, kuid mitte metsamajanduslik tegevus. Võiks ju eeldada, et nii sot-siaal- ja kommunaalteenuste osutamine, noorsootöö ning lasteaedade ja kooli­de ülalpidamine vajavad finantse, milli­seid on võimalik majandustegevusega, sealhulgas metsamajandusega, teenida. Paralleeliks võiks tuua talupere, kes ei hari oma põldu ega majanda oma metsa selleks, et see on nende ülesanne, vaid ikka selleks, et tööga teenitud vahen­deid kasutada normaalseks äraelamiseks, muuhulgas oma laste kasvatamiseks ja abivajavate pereliikmete toetamiseks ehk täitmaks põhiseaduse §27 eesmärke. Paraku on maareformi läbiviijad siin sea­dust kitsalt tõlgendanud. See tähendab, et maad võib taotleda piltlikult öeldes vallamaja alla, aga mitte majandustege­vuseks. Sama lugu on ka omavalitsuse arenguks taotletavate maadega – aren­dustegevus peab olema kitsalt seotud seaduses nimetatud ülesannetega, mitte laiemalt arengu jaoks soodsate tingimus­te (sealhulgas finantsmajanduslike tin­gimuste) loomisega. Esmapilgul laialdasi võimalusi pakkuv seadusepunkt osutub tegelikkuses küllaltki kitsaks ja piiratuks.

Andmete saamine osutus keeruliseks

KOV-i omanduses olevate metsamaade kohta andmete saamine osutus keeru­liseks. Keskkonnateabe keskuse metsa­korralduse osakonna juhataja Enn Pardi andmetel kuulub omavalitsustele 2236,8 ha, mis teeb umbes 0,1% kogu Eesti metsamaast. Suurimad metsaomanikud on metsaregistri järgi Valga (366,1 ha), Haapsalu (225 ha), Rakvere (137 ha) ja Elva (136,9 ha). Tallinna omanduses on 105,6 ha ja Pärnul 33,9 ha. Raplamaal on Kehtna vallal 82,2 ha ja Märjamaa vallal

31,2 ha. Kahjuks ei sisalda need arvud kogu omavalitsustele kuuluva metsamaa hulka, sest metsakorraldusettevõtted ei ole olnud omandivormi järgimisel eriti korrektsed ja osa munitsipaalmetsa on registris mingi muu omandivormi all (näi­teks avalik-õiguslik mets, muu riigimets jms.). Lisaks võib arvata, et omavalitsused ei ole arvestatavat osa enda omanduses olevaid metsamaid üleüldse inventeeri­nud. Inventeerimise ja metsamajanduskava koostamise vajadus tekib reeglina siis, kui tuleb raiuda kas suuremas koguses enda tarbeks (rohkem kui 3 tm/ha kohta) või puidumaterjali müügiks.

Kuna suur osa metsamaadest asuvad asulate (elamute) vahetus naabruses, on nende juhtfunktsiooniks rekreatsioon ja tulunduslik tegevus on teisejärguline. Viimane on teisejärguline eelkõige selle pärast, et KOV-ide omanduses puudu­vad vastava sihtfunktsiooniga metsad. Positiivse näitena tulundustegevusest saab tuua Haapsalu linna, kelle oman­duses metsaregistri järgi on küll kõigest 225 ha, kuid tegelikult on metsamaad vähemalt 350 ha. Viimati tagasi saadud Valgevälja metsas, mille metsamaa pind­ala on 235 ha, ei olnud tehtud viimasel paarikümnel aastal mingeid raieid. Linn pani müüki raieõigust 10 711 tm-le 22 ha lage-, 5 ha aegjärkse, 62 ha harven­dus-ja 5 ha sanitaarraie tegemiseks ning teenis sellega küllaltki keerulisel majan­duskriisi ajal 182 087 eurot.

Rõhuasetus on sotsiaalsetel eesmärkidel

Et tuua natukene rohkem selgust, kuidas jagunevad rohealad ja millised võiksid olla metsamaad, vaatame pisut detail­semalt Kohila valda. Kohila vallas on metsamaad 11 570 ha. Metsaregistri järgi munitsipaalmetsa ei ole, küll aga on 14 ha kategooria all muu avalik-õiguslik mets. See on antud kasutada Pahkla Camphilli küla sihtasutusele, mis pakub kogukonnas elamise võimalust erivajadusega inimestele. Tegemist on tulundusmetsaga. Sellist metsa kasutab sihtasutus veel ligi kuuel hektaril.

Valla omanduses oleva tulundusmetsana võib käsitleda ka 3,5 ha kasekul-tuuri, mis eelmisel aastal koos Kohila Vineeriga rajatud sai. Seega on valla omanduses 23,1 ha tulundusmetsa viiel maaüksusel ning park- ja puhkemetsi 26,2 ha seitsmeteistkümnel maaüksusel. Viimaste hulka ei ole arvestatud parke, milliseid on valla omanduses veel täien­davalt 11,5 ha ega kalmistuid (9,2 ha). Parkide eraldamisel parkmetsast lähtuti Veiko Belialsi (2013) käsitlusest, kus park moodustub maastiku planeeringuga arhitektuurilisest kompositsioonist, väär­tuslikust puistust ja arhitektuurilistest kujunduselementidest. Kui tulundusmet­sa keskmiseks maaüksuse suuruseks on 4,6 ha, siis park- ja puhkemetsadel on see kõigest 1,5 ha. Väikeste parkmetsade suur arv tuleneb suvilapiirkonnast, kus on elamute ja suvilate vahele jäetud küllaltki palju loodusliku arenguga rohealasid. Lisaks on vallal 0,8 ha sanitaarkaitsemetsa, mis eraldab osaliselt Kohila alevi elamurajooni tööstuspiirkonnast.

Kokku on valla omanduses 49,3 ha metsa tunnustele vastavaid maid. Eelpool toodud metsamaa pindala võib enne maareformi lõppu lisanduvate parkmet­sade näol kahe-kolmekordistuda, sest mitmed taotlused ja detailplaneeringud maade munitsipaliseerimiseks on veel menetlemisel. Seega võiks pärast maare­formi lõppu moodustada valla omandu­ses olev metsamaa umbes ühe protsendi valla metsamaa üldpindalast.

Kokkuvõtteks võib väita, et kui Euroopas on KOV-ide omanduses arvestatav osa metsamaast, siis Eestis on see pigem tühine osa. KOV-ide omanduses oleva metsamaa kogupindala ulatub maareformi lõpuks tõenäoliselt 0,5-1%-ni Eesti metsamaa pindalast, mis 90% ulatuses on rekreat­siooni eesmärke täitev sotsiaalmaa. Suur osa sellest maast ei ole täna metsaregistris ega jõua sinna tõenäoliselt ka tulevikus, kui ei muudeta selles osas seadusandlust. Umbes 10% KOV-ide omanduses olevast metsamaast on tulundusmets, mille mõju majanduslikust seisukohast Eesti metsan­dusele on praktiliselt olematu. Arvestades Euroopa praktikat, tasuks siiski omavalit­susi usaldada ja võimaldada nendele roh­kem munitsipaliseerida asulate lähedasi rohevööndi metsi. Siis ehk väheneksid ka vaidlused, kes peaksid tagama heakorra, juurdepääsu ja muu infrastruktuuri nendes metsades.