Ajaleht Pealinn: “Põllumaa himustajad laushävitavad ka noori metsi”
02.09.2014
Regina Hansen, Erametsakeskuse kommunikatsioonijuht: Ajalehes Pealinn ilmus Virkko Lepassalu sulest artikkel, mis tõstatab mitmeid olulisi küsimusi, nagu näiteks maade kokkuostmine ja metsa majandamise head tavad – kindlasti on neil teemadel põhjust jätkuvalt arutleda. Samas jäävad selle teemakäsitluse puhul õhku ka mitmed küsimused: kas naabril on õigus ikka metsa omanikule ettekirjutusi teha, kuidas too oma maad peaks majandama, kui seadust pole rikutud? Kas ajakirjanikul on õigus teha oletusi ja anda omapoolseid hinnanguid?
PEALINN; Virkko Lepassalu: Eestis on spekulandid põllumaa kokkuostu hinnad üles viinud. Raplamaal Ohukotsus hävitati põllumaa rajamise sildi all paljudele sealsetele külaelanikele hingelähedaseks saanud noor männik.
Kui sõidame Ohukotsule seda paljude hektarite suurust raielanki vaatama, arvame, et maha on võetud mõnikümmend või hullemal juhul ehk sadakond noort mändi. Pilt, mida meile näitavad kohalikud elanikud, abielupaar Kangorid, võtab aga tummaks.
Eks metsaraideid ja raielanke on ju ennegi nähtud. Kuid üks asi on raieküpse palgi virnad. Hoopis kurvemat pilti pakuvad aga noored, umbes 10-20-aastased männid, mis maha võetud kokku umbes paarikümnelt hektarilt. Kogu sel Raplamaa raielangil avanev pilt meenutab õigupoolest massimõrva (puu)koolis. Kui auto kilomeetrilugejaga ära mõõta, siis on kogu see virn ligi 400 m pikk ja ühest otsast vaadates teine ots ei paista. Kõrguseks tuleb tal umbes viis meetrit. Nii noorte puudega pole suuremat muud teha kui hakkpuiduna kütteks saata.
Hiigelvirn puitu olevat vaid võsa
«Siin armastasid ka linnainimesed käia, tulid siit metsast välja suurte seenekorvitäitega,» laiutab sealsamas lähedal elav Linda Kangor käsi. «Ja seda nimetatakse tänapäeval siis põllumaa tegemiseks! Ei tea, mismoodi ta mõtleb siin külvama hakata? Aprillis see maha võeti, just lindude pesitsusaja alguses.»
Selle lageraide korraldas Rap-lamaa talumees Mait Värk. Kas siis mingist kevadisest raierahust ei peetud kinni, et suisa aprillikuus saag pihku haarati? «Eramaa, seal ei kehti mingit raierahu,» vastavad Kangorid kooris. «Meile oli see mets väga oluline. Aga eks siin ümberringi võetakse palju metsa maha. Ja ümberringi kõik ainult valetavad. Nii ametnikud kui maaomanik räägivad, justnagu oleks siin ainult mingisugune võsa peal olnud.»
Pealtnäha tundub noore männiku maharaiumine arutu. Kui oleks lastud noor männik rahus palgimetsaks sirguda, võinuks omanik sellest edaspidi kena tulu teenida. Kuid Eestis käivitus juba aastaid tagasi buum, mida majandusekspert Jaan Õmblus nimetab järjekordseks majandushulluseks. Tegemist on nimelt põllumaade kokkuostuga, kus nõudlus ületab selgelt pakkumist ja põllumajanduslik maa on muutumas defitsiidiks. Nii saabki võimalikuks, et noor mets võetakse maha, et raielanki pärast hinnalise põllumaana serveerida. Riigi keskkonnaametnikud ütlevad, et kõik on korras, ja nimetavad seda «raadamiseks».
Rahamagnetina tegutsevad Õmbluse sõnul aktiivselt ka põllumehed ise: «Paratamatult analüüsib kõrvaltvaataja, et kui põllumehed suudavad oma tootmisega kinni maksta põldudel ilutseva hirmkalli supertehnika ja veel ringi sõita autodega, millest teiste elualade esindajad enamjaolt vaid unistada saavad, siis see peab hea tootmisharu olema.»
Nii saabki soov põllumajandusse investeerida täiendava kinnituse ja üha rohkem teiste elualade inimesi on valmis põllumajanduslikes ettevõtmistes riskima. Nõnda laiendatakse põllumaid vahel ka noore metsa arvelt, mis edasistel aastakümnetel võiks märksa suuremat tulu tuua. Kõik see jätab Raplamaa näitel aga mulje metsaseaduse rängast rikkumisest. Loata lageraiet ei tohi teha, kui puude vanus üle kümne aasta ja nende võradest moodustub teatud seadusega kindlaksmääratud tihedus.
Õigust jääb ülegi
Raide korraldanud maaomanikul Mait Värgil jääb õigust ülegi. «Tegemist on endise põllumaaga, mis oli sööti jäänud. Mingi hõre noor mets oli peal. Tegelikult oli see inimeste tegemata jäetud töö. Eestis on kahjuks palju põlde söötis,» räägib mees. «Ma istuksin juba ammu puuris, kui siin midagi ebaseaduslikku oleks olnud!»
Värk, kes nimetab end «hingelt põllumeheks», möönab, et Eestis hakkab tekkima põllumaa defitsiit. Nüüd ei jäägi tema jutu järgi muud üle, kui hakata kokku ostma n-ö võsaäärseid põldusid, et neid võimalusel suurema maamassiiviga üheks liita. Muidu, nagu öeldakse, Eesti riigile ja maksumaksjale tulu ei teeni.
Keskkonnainspektsiooni arvates on Ohukotsu raidega samuti kõik kõige paremas korras.
«Kui põllumaal või mujal, see tähendab mitte metsamaal, kasvavad puud, ja nende vanus jääb alla kümne aasta, siis seda metsamaaks ei loeta ning seega seal metsaseaduse nõudeid ei kohaldata,» väitis inspektsiooni kõne- isik Leili Tuul. «Kõnesoleva juhtumi puhul nii ongi: maa on maakatastris arvel põllumaana ja puud ehk männid, mis maaomanik põllu taastamiseks raius, olid vanusega alla kümne aasta.»
Tõsi küll, keskkonnainspektsiooni juttu kummutada on üsna kerge. Teadupärast saab metsa seisukorda mõnel kinnistul hinnata ortofotodelt ehk töödeldud aerofotodelt. Seda ka tagasiulatuvalt. Põhimõtteliselt saab jälgida metsa kasvamist aastatetagusest ajast kuni tänapäevani välja.
Pealinn palus seda raiet hinnata kogenud metsandusasjatundjal Peep Põntsonil OÜ-st Metsaekspert. Põntsoni hinnang tuli hoopis teistsugune kui keskkonnainspektsioonil.
Miks ei määratud keskkonnakahju?
«Vaatasin, mida näitavad selle ala kohta erinevate aastate ortofotod,» ütles Põntson. «See katastriüksus oli kattunud puudega üle kümne aasta tagasi, seega rakenduvad sellele raiele metsaseadusest tulenevad piirangud. Vaadates piltidelt haovirna suurust ja tüvede läbimõõtu virnas, ei saa olla kahtlust, et sellel katastriüksusel kasvas puid piisavalt, need olid üle kümne aasta vanad ja võrade liitus pidi samuti olema arvestatav.»
Kuna keskkonnainspektsioon noore metsa maharaiumise eest keskkonnakahju ei määranud, siis ilmselt tõlgendas inspektsioon Põntsoni sõnul, et puuvõrade liitus oli alla 30%. «Kuid taasesitatavas vormis täiesti olemasolevad tõendid näitavad midagi muud,» lisas Põntson.
Seega, kui eksperdi hinnang lühidalt kokku võtta, pidanuks keskkonnakahju raie eest määrama vähemalt nendele hektaritele, kus puud vanuselt ja tiheduselt üsna ilmselgelt metsa mõõdu välja andsid.
«Arusaamatu!» võttis Põntson kokku enda arvamuse keskkonnainspektsiooni teguviisi kohta toimunu õigeks lugeda.
Niisiis peaks noor männik andma nüüd maad põllule. Aga millal? Kui Eesti põllu hind on Saksamaa tasemel – kuhu ta ilmselt iialgi ei jõua. Kas siis hakkab seda maalappi ka keegi tegelikkuses harima?
Eri kinnisvaraportaale sirvides võib märgata, et seal esinevad maaklerid õhutavad järjest põllumaasse investeerima, väites, et selle hind muudkui kasvab, sest toidu hind maailmaturul kasvab. Eesti põllumees on aga mures, sest varsti ei jaksa ta enam omale tootmiseks maad rentida.
Paljud maaomanikud nagu koerad heintel
Majandusanalüütik Jaan Õmbluse arvates tuleks aga valitsuse tasemel mõelda sekkumismeetmetele ja maa kokkuostule pidurit tõmmata.
«Kas ma saaksin näiteks minna Poolasse ja hakata seal põllumaad spekulatiivselt kokku ostma? Vastus on, et ei saa!» tõi Õmblus näite. «Ma saaksin seal maad omandada küll, aga tingimusel, et hakkan seda seal reaalselt harima. Seega, mul on Poolas piirangud peal, aga kas me peame Poolat sellepärast kuidagi ebaeuroopalikuks riigiks? Faktiliselt asume ju samas õigusruumis.»
Kui kõik jätkub samas vaimus, on järjest suurem osa Eestist müügis – ootamas tuleviku fonde ja suurärimehi. Ainult et selles müügis olevas osas ei toimu mingit majandus- ega elutegevust peale rohuniitmise – kuni EL selle eest toetust maksab. Pealtnäha on kõik aga parimas korras. Statistikas maa müük (tulevikus) valdavalt välismaistele fondidele jm omanikele kuidagi ei kajastu, sest vaheomanikud-spekulandid on valdavalt Eesti ettevõtted. Lisaks kasutavad välismaa omanikud nn variisikutena Eesti firmasid ja kodanikke.
Postimees kirjutas hiljuti juhtumist, kus välisomanikku esindav kohalik kubjas ei soostunud ühele perele kinnistut turuhinnaga müüma, väites, et välismaa omaniku hinnaootus on kaks korda kõrgem turuhinnast. Kaup jäi katki. Niisiis ongi pere kinnitusel probleemiks, et välisfirmasid ei huvita kohaliku elu edenemine ega see, et vanad hooned ei laguneks. Neid huvitab mets, mitte inimesed. Inimesed segavad.
