Doktoritöö: loodussäästlik metsakuivendus eeldab mõtlemist maastikuskaalal

16.03.2015

ERR, Novaator:

Kuivendatud metsade hooldus ja märgalade taastamine vajab kavandamist praegusest laiemal skaalal, mis hõlmaks nii era- kui ka riigimetsi.

Nii tõdeb Tartu ülikooli looduskaitsebioloog Liina Remm Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mart Zirnaskile.

Metsaomaniku jaoks suurendab märja metsa kuivendamine puidutootlikkust. Hoogustab puude kasvu, aga raiesmike soostumist takistades ka noorte puude kasvama hakkamist.

Labidatega kaevati metsakuivenduskraave juba 18. sajandil. Enamik Eesti kuivendussüsteemidest on aga rajatud aastatel 1950–1980. Metsandussektor on selle ajaga arenenud, aga jõudnud ka olukorrani, kus 300 000 hektarit metsi ehk ligi 14 protsenti kõigist Eesti metsadest on muutunud uudseks lagunenud turbaga maastikutüübiks ehk kõdusooks, viitab hiljuti Tartu ülikooli zooloogia instituudis kaitstud doktoritöös bioloog Liina Remm.

Uurides metsakuivenduse tagajärgi nii maastiku, puistu kui ka veekogude mastaabis, mudeldas Remm kuivenduse seni üsna vähe mõtestatud n-ö üldist mõju. Aga ka seda, kuidas ja millistest liikidest lähtuvalt ühendada metsakuivendust ja looduskaitset.

“Kuivendatud metsade taastamise või kuivenduskraavide uuendamise projektides vaadeldakse sageli näiteks ühte metsatükki,” räägib ta. “Aga vaja oleks planeerida üldisemalt, maastikuskaalas. Kuigi see tundub mahukas ja keeruline töö.”

Pöördumatu mõju

Kohe pärast kuivenduskraavide kaevamist hakkab kuivendataval alal veetase langema. Paljud teised protsessid on aga aeglased, liigiomased ja sageli kaudsed, mistõttu kuivenduse üldisest mõjust rääkida ei saa, kirjutab Remm seniste uurimuste põhjal.

Mulla kuivenedes hoogustub puude kasv, laguneb turvas, teiseneb häiringurežiim ja lõpuks ka puistu koosseis. Puuvõra tiheneb ning püüab senisest rohkem sademeid, kuivendades mulda veelgi. Metsaomanikud aga asuvad enamasti metsa senisest intensiivsemalt majandama, et kuivenduskulusid tagasi teenida.

Veerežiimi, puude, aga ka turbasammalde kaudu mõjutab kuivendamine kogu ökosüsteemi toimimist. See muutusteahel on suuresti pöördumatu.

“Kuivendatud mets on ikkagi mets. Võrreldes mõne teise uudse ökosüsteemiga, pole muutus drastiline,” räägib Remm. “Samas tuleb looduses väga harva ette, et juba on toimunud turba ladestumine, soo tekkimine ja siis kõik järsku kuiveneb. Ilmselt ei ole liike, kes oleks spetsialiseerunud sellises metsas elama.”

Siiski, puistu tasemel võib kuivendamine metsa liigirikkust suurendada. Seejuures tuua sinna elama liike, kelle jaoks on mujal kohaseid elupaiku väheks jäänud. “See oleks kasulik mõju. Asenduselupaik,” räägib Remm. “Eriti siis, kui seal ei hakata väga intensiivselt majandama.”

Samas aga võivad muutuste käigus omakorda kaduda liigid, kes on märgadele metsadele ainuomased.

Jättes kuivenduskraavid hiljem hooldamata, võib mets küll taas soisemaks muutuda, kuid siiski teistsugusel kujul.

“Märja metsa väärtus võib peale liikide olla ka milleski muus,” leiab Remm. “Näiteks on inimese jaoks mingi maastikuelement väärtuslik.”

Uurimistöö ühe osana vaatles Remm maismaaelustikku ja puistut enam kui 40 Eesti sanglepalodus ja sellest kuivenduse mõjul tekkinud kõdusoos.

Kuivendatud metsade hooldus ja märgalade taastamine vajab kavandamist praegusest laiemal skaalal, mis hõlmaks nii era- kui ka riigimetsi.

Nii tõdeb Tartu ülikooli looduskaitsebioloog Liina Remm Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mart Zirnaskile.

Metsaomaniku jaoks suurendab märja metsa kuivendamine puidutootlikkust. Hoogustab puude kasvu, aga raiesmike soostumist takistades ka noorte puude kasvama hakkamist.

Labidatega kaevati metsakuivenduskraave juba 18. sajandil. Enamik Eesti kuivendussüsteemidest on aga rajatud aastatel 1950–1980. Metsandussektor on selle ajaga arenenud, aga jõudnud ka olukorrani, kus 300 000 hektarit metsi ehk ligi 14 protsenti kõigist Eesti metsadest on muutunud uudseks lagunenud turbaga maastikutüübiks ehk kõdusooks, viitab hiljuti Tartu ülikooli zooloogia instituudis kaitstud doktoritöös bioloog Liina Remm.

Uurides metsakuivenduse tagajärgi nii maastiku, puistu kui ka veekogude mastaabis, mudeldas Remm kuivenduse seni üsna vähe mõtestatud n-ö üldist mõju. Aga ka seda, kuidas ja millistest liikidest lähtuvalt ühendada metsakuivendust ja looduskaitset.

“Kuivendatud metsade taastamise või kuivenduskraavide uuendamise projektides vaadeldakse sageli näiteks ühte metsatükki,” räägib ta. “Aga vaja oleks planeerida üldisemalt, maastikuskaalas. Kuigi see tundub mahukas ja keeruline töö.”

Pöördumatu mõju

Kohe pärast kuivenduskraavide kaevamist hakkab kuivendataval alal veetase langema. Paljud teised protsessid on aga aeglased, liigiomased ja sageli kaudsed, mistõttu kuivenduse üldisest mõjust rääkida ei saa, kirjutab Remm seniste uurimuste põhjal.

Mulla kuivenedes hoogustub puude kasv, laguneb turvas, teiseneb häiringurežiim ja lõpuks ka puistu koosseis. Puuvõra tiheneb ning püüab senisest rohkem sademeid, kuivendades mulda veelgi. Metsaomanikud aga asuvad enamasti metsa senisest intensiivsemalt majandama, et kuivenduskulusid tagasi teenida.

Veerežiimi, puude, aga ka turbasammalde kaudu mõjutab kuivendamine kogu ökosüsteemi toimimist. See muutusteahel on suuresti pöördumatu.

“Kuivendatud mets on ikkagi mets. Võrreldes mõne teise uudse ökosüsteemiga, pole muutus drastiline,” räägib Remm. “Samas tuleb looduses väga harva ette, et juba on toimunud turba ladestumine, soo tekkimine ja siis kõik järsku kuiveneb. Ilmselt ei ole liike, kes oleks spetsialiseerunud sellises metsas elama.”

Siiski, puistu tasemel võib kuivendamine metsa liigirikkust suurendada. Seejuures tuua sinna elama liike, kelle jaoks on mujal kohaseid elupaiku väheks jäänud. “See oleks kasulik mõju. Asenduselupaik,” räägib Remm. “Eriti siis, kui seal ei hakata väga intensiivselt majandama.”

Samas aga võivad muutuste käigus omakorda kaduda liigid, kes on märgadele metsadele ainuomased.

Jättes kuivenduskraavid hiljem hooldamata, võib mets küll taas soisemaks muutuda, kuid siiski teistsugusel kujul.

“Märja metsa väärtus võib peale liikide olla ka milleski muus,” leiab Remm. “Näiteks on inimese jaoks mingi maastikuelement väärtuslik.”

Uurimistöö ühe osana vaatles Remm maismaaelustikku ja puistut enam kui 40 Eesti sanglepalodus ja sellest kuivenduse mõjul tekkinud kõdusoos.

Loe lisa SIIT