Tulevikuelekter tuumajaamast?
18.06.2019
Kust võiks tulla Eesti elekter kümne-kahekümne aasta pärast? On selge, et fossiilsete kütuste osa peaks olema võimalikult väike, kirjutab füüsik Andi Hektor Postimehe arvamusküljel.
Eesti elektritootmine on väga saastav, seda nii CO2 tekitamise kui ka kaevandamisega seotud tegevuste tõttu. Põlevkivi põletamisel tekib palju CO2, keskkonnavaenulikku tuhka ja lenduvaid ühendeid. Põlevkivi võiks olla hoopis unikaalne keemiatööstuse tooraine praegusele ja veel mitmele tulevasele põlvkonnale.
Kust võiks tulla Eesti elekter kümne-kahekümne aasta pärast? On selge, et fossiilsete kütuste osa peaks olema võimalikult väike. Eksperdid ennustasid juba kümme aastat tagasi, mis suunas liigub Euroopa Liidu CO2 heidete kvoodihind. Oleksime saanud Eestis natuke varem selleks valmistuma hakata, aga kui praegu targalt tegutseda, siis pole me hiljaks jäänud.
Peame pead kokku panema ja tegema julge plaani, millega ja kuidas edasi minna. Loomulikult peaksime rohkem tootma tuule- ja ka päikeseelektrit. Siiski, siin on selge piir ees. Oma olemuselt on nii tuule- kui päikeseenergia väga ebastabiilsed ja vajavad kompensatsiooniallikaid. Väikeste tootmiskõikumiste silumiseks on abi hüdroakumulatsioonijaamadest. Eesti oludes suudavad need siiski katta vaid mõnetunniseid tootmiskõikumisi.
Ajutise lahendusena töötab ka biomassi suurem põletamine, aga see eeldaks tõsist ühiskondlikku kokkulepet, et tegu on tõesti ajutise meetmega, ja kõigi poolte kaasamist: metsatööstus, looduskaitsjad, metsateadlased, RMK, turbatööstus jt.
