Geneetiline mitmekesisus on elurikkuse säilimise kindlustuspoliis

männik, läänemaa

ERR Novaator:

Looduslike elupaikade ulatuslik kadumine ohustab paljude liikide püsimajäämist kogu maailmas. Elupaikade taastamine on üks peamisi viise, kuidas heas seisus ökosüsteeme säilitada ning liike väljasuremise eest kaitsta. See on oluline ka inimkonnale, kelle heaolu sõltub suurel määral nende ökosüsteemide antavatest hüvedest.

Ometi ei võeta kaugeltki kõigi taastamismeetodite juures arvesse ökoloogilisi põhitõdesid ja seetõttu võivad taastamiskatsed luhtuda. Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühma teadlaste osalusel valminud teaduspublikatsioonid aitavad selgitada, kuidas muutuvate keskkonnatingimuste kiuste jätkusuutlikke taimepopulatsioone taastada ja kaitsta.

Loodusliku geenivaramu püsimajäämine on oluline

Arvukate teadusartiklite põhjal koostasid Tartu Ülikooli vanemteadurid Tsipe Aavik ja Aveliina Helm ülevaateartikli põhilistest teguritest, mis mõjutavad taimepopulatsioonide ja ‑koosluste edukat taastamist. Artiklis jõutakse mitmele olulisele järeldusele. Esiteks rõhutavad autorid, et lisaks taimede liigirikkuse ja soovitud liigilise koosseisu saavutamisele on taastamisprotsessi käigus väga tähtis tagada populatsioonide mitmekesisus ka geneetilisel tasandil.

Geneetiline vaesumine on üks peamisi põhjuseid, miks taime- ja loomapopulatsioonide elujõulisus pärast elupaikade ulatuslikku kadumist kahaneb. See võib lõpuks päädida liikide väljasuremisega.

“Geneetiline vaesumine on üks peamisi põhjuseid, miks taime- ja loomapopulatsioonide elujõulisus pärast elupaikade ulatuslikku kadumist kahaneb. See võib lõpuks päädida liikide väljasuremisega. Kui taastamisprotsessi käigus ei looda tingimusi geneetilise mitmekesisuse taastumiseks ja säilimiseks, võivad liigid kaduda vaatamata jõupingutustele, mida teeme liikide jaoks sobivate elupaikade loomisel,” märkis Aavik.

Ta lisas, et geneetiliselt vaesed populatsioonid on märgatavalt tundlikumad igasuguste keskkonnamuutuste, näiteks käimasoleva kliimamuutuse suhtes. “Siiski seatakse paljudes projektides endiselt sihiks üksnes liigilise mitmekesisuse taastamine, jättes tähelepanuta geneetilised aspektid. Näitame, et elurikkuse taastamine ja säilitamine geneetilisel tasandil annab liikidele n-ö kindlustuspoliisi, mis toetab nende vastupanuvõimet globaalsete muutuste eri tahkudele ja tagab seega taastamistegevuste pikaajalise edu. Erinevate geenivariantide olemasolu võimaldab populatsioonidel kesta ka muutuvates keskkonnatingimustes, üheülbalise genofondi korral on püsimajäämise tõenäosus aga oluliselt väiksem,” väitis Aavik.

“Eelnevat printsiipi tuleks jälgida muudeski valdkondades. Näiteks ei tohiks metsa uuendamisel kasutada vaid neid genotüüpe, mis on näidanud end tänapäeva oludes kohaseimana ning tagavad parima tootlikkuse. Vaid viimasele keskendudes võime tahtmatult välja praakida need geenivariandid, mis aitaksid metsal tulevikus toime tulla kliimamuutuste ning uute kahjurite ja haigustega,” lisas Aavik.

Loe edasi Novaatorist.

 

0Shares