Kohalikku kütust kasutav kaugküte on odavam ja jätab raha piirkonda

21.11.2013

EESTI PÄEVALEHT (erileht): Peaaegu kõige odavam kaug­küte on asulates, kus kasu­tatakse kütmiseks turvast ja hakkpuitu. Heaks näiteks on Lavassaare katlamaja, kus soojusenergia tootmiseks ka­sutatakse ainult turvast. Tar­tus ja Pärnus on investeeritud koostootmisjaamadesse, mil­les kasutatakse nii tarvast kui ka hakkpuitu.

Miks on aga nii, et me saa­me kahe käe sõrmedel üles lugeda need kohad, kus ka­sutatakse odavaid energia-liike? Turvas on ju ressurss, mis meil on omast käest võt­ta – turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 miljonit hektarit ehk 22,5% maismaast. Turvast võiks ju palju rohkem kasutada soojusenergia toot­miseks, ometi seda ei tehta.

Fortam Eesti AS-i ja Fortum Tartu AS-i juhatase esimees Margo Külaots ütleb, et turba kasutamisel oleks efekti piir­kondades, kus täna kasuta­takse kalleid kütuseid ja saab üle minna kallilt õlilt odavale turbale või puidule.

Miks on Eestis kaugküttehinnad niivõrd erinevad?

Soojahind sõltub peami­selt kasutatavast kütusest, madalam soojahind tuleb hakkpuidust ja turbast ning kallim gaasist ja õlist. Kaugküttest veel kallim on elektriga kütmine. Kaugküttehindade erinevus on näha ka lisatud graafikult – kui Narvas suurte elektrijaamade odav jääksoojus välja jätta, siis on madala­ma soojahinnaga piirkonda­des kütusena kasutusel just valdavalt hakkpuit ja turvas. Kütusena hakkpuitu ja turvast kasutava kaugkütte hinnad on enamasti madalamad nii elektriküttega kui ka kõikvõi­malike soojuspumpadega too­detava soojuse hindadest.

Gaasiga kütmine on turba ja puiduga kütmisest umbes kolmandiku võrra kallim. Võin tuua Tartu näite, seal säästab kohalike kütuste kasutami­ne võrreldes gaasiga kütmi­sega tartlastele u 10 müjonit eurot aastas. Lisaboonuseks pürkonnale on see, et Tartu kulutab kohalike kütuste os­tule samuti u 10 miljonit eurot ning need tulevad samuti pea­miselt Tartu piirkonnast, see­ga jääb see kütuseraha Tartu ümbrusse.

Miks osas asulates on mindud turba ja puidu teed ja teistes mitte?

Eks palju ole kinni mugavu­ses ja julgematases võtta riske, sest turbale või puidule ülemi­nekuks on vaja investeerida. Teisalt, odavamate kütuste kasutamist pole toetanud ka seadusandlus – ettevõtjal puu­dub stiimul hakata turvast või puitu kasutama, sest sellest ei sõltu tema teenistus. Kui soo-jaettevõte saaks hinna lange­tamise korral hakata natuke rohkem teenima, ja saadav võit läheks jagamisele tarbija ja ettevõtja vahel, siis kahtle­mata huvi odavamate kütuste kasutamise vastu suureneks. Loodame, et uues ettevalmis­tatavas kaugkütteseaduses need stiimulid ka sätestatakse.

Paljudes kohtades tehti õige valik kohe 1990-ndate alguses, kui valitses masuudipuudus. Käivitajaks oligi vaesus ja kütusekriis, mille sunnil hakati kasutama kohalikke kütuseid ning rajama efektiivsemaid uusi katlaid ja kasutama tänapäeva­seid keskkonnasõbralikke teh­noloogiaid, abiks olid tollased välislaenuprogrammid. Neis kohtades on tänagi soojahin­nad madalad ja jätkub raha ka investeeringuteks ja soojatras­side korrastamiseks. Näiteks kohtades, kus Fortam Eestis te­gutseb, on see täpselt nii läinud – algul mindi nii Täitas kui ka Pärnus kohalikule kütusele just häda sunnil, hiljem said rajatud tänapäevased efektiivsed koostootmisjaamad ning praegu on tehnika uus ja ka hind madal.

Kus peaks turbaenergeetikat arendama, et see tar­bijale kasulik oleks?

Turba kasutamisel oleks efekti just piirkondades, kus täna kasutatakse kalleid kütuseid ja saab üle minna kallilt õlilt odavale turbale või pui­dule. Seal, kus juba kasutatak­se valdavalt turvast ja puitu, ei anna uue turbakatla rajamine mingit efekti või viiks isegi kütte elanikele kallimaks.

Mis eeliseid või puudusi turbaküttel veel on?

Üks kindlaid eeliseid lisaks madalale hinnale on kindlasti ka kohaliku puidu- ja turbatööstuse toetamine. Turvast ei ole mõistlik kaugelt vedada, seega saavad tarbavarumisel tööd sama piirkonna elanikud, kütuse eest makstav raha jääb ringlema turbaga kütva asula lähedusse, mitte ei maksta im­portkütuse eest välismaale.

Üheks plussiks on asjaolu, et talvel kütmiseks kasutatav turvas toodetakse suvel valmis ja seda on võimalik lattu va­ruks jätta. Nü on turba puhul juba sügisel teada, kui palju kütust talveks olemas on ning mis on selle kütuse hind, sest turba tootmiskulud on juba kaetud – seega on talveks vä­hem üllatusi nii soojatootjale kui ka -tarbijale. Gaas ja vedel­kütused on hinnavalemitega seotud aga maailmaturu hin­dadega, näiteks naftariikides võivad mõne sõjalise kriisi puhkedes hinnad mõne näda­laga mitmekordistada – seda on varem juhtunud ja võib ka edaspidi juhtuda.

Võrreldes puiduga on tur­ba puhul puuduseks see, et tarvast ei peeta taastavaks kütuseks, seega pole turba ka­ sutamine nii keskkonnasõb­ralik ning lisaks tuleb suures mahus turbaga kütjatel osta tarbapõletamiseks vajalikke CO2 kvoote.

Teisalt on Eestis mitmeid mahajäetud turbatootmisalasid, mida on kaevandamisega nõukogude ajal rikutud ning kus oleks just mõistlik ja säästlik olemasolev turbakiht lõpu­ni kaevandada ning seejärel raba korrastada.

Kas seda ohtu ei ole, et ühel hetkel hakkavad turbahinnad pööraselt tõusma ja turbaga kütmine muutub teistest kütteliikidest kalli­maks?

Siin on hea toetuda Soome kogemusele. Soomes on juba pikka aega turvast katlama­jades kasutatud ning turba hind on aastakümneid olnud äärmiselt stabiilne. Loomuli­kult sõltub turba tootmiskulu mootorikütuse hinnast, samas on suur osa katlamajja jõudva turba hinnast seotud turbatootmisala ettevalmistustöö­ga. Kui see on tehtud, siis on see osa turba hinnast pikaks ajaks lukus ja suurendab tur-bahinna stabiilsust.

Riski vähendab ka asjaolu, et turvast ja puitu põletatak­se samas katlas. Kui turba hind peaks puidu omast kal­limaks minema, võib haka­ta kohe, ilma uut katlamaja rajamata, hakata sealsamas hakkpuitu põletama. Tegeli­kult kõiguvad puidu ja turba hinnad ka praegu teinetei­se suhtes, lisaks mõjutavad kütusevalikut CO2 kvootide hinnad ning nii kasutavadki soojaettevõtted sageli katel­des hakkpuidu ja turba segu teatud vahekorras.

ÜKS KÜSIMUS

Miks ei ehitata katlamaju kohalikele kütustele ringi?

Matti Puuronen, AS-i Tootsi Turvas juhatuse esimees:

Praegune seadusandlus ei soodusta kohalikele kütus­tele, s.o turbale või hakkpuidule üleminekut. Soojaette-võtja ei saa sellest mingit kasu, võidaks üksnes tarbija. Aga ettevõtja teenib oma kasumi, seadusega lubatud 8% ka siis, kui katlamaja töötab kütusel, mis teeb sooja lõpphinna tarbijale väga kalliks.

Lahendus oleks selles, kui kodumaise kütusega kütmise korral võimaldaks seadus soojatootjal teeninda suuremat kasumit kui 8%, jälgides, et sooja lõpphind tarbijale lan­geks ja jääks madalamaks kui kaugkütte keskmine hind.

Kohalikule küttele üleminekust peaksid võitma mõle­mad – nii soojatootja, kes saab suurema kasumi, kui ka tarbija, kellele toasooja hind muutub odavamaks.