Kuidas mets paremini kasvama panna?

11.03.2020

Veebruaris toimus Tartus Eesti Maaülikoolis Eesti Metsataim OÜ poolt korraldatud konverents metsataimede kasvatamise ja metsapuude aretuse kohta.

Metsamehed teavad, et kvaliteetne seemnematerjal on hea metsa kasvamiseks oluline. Järgnevalt vaatame aga lähemalt, mis võiks olla parim seemnematerjal ning mis on metsaseemne aretuse ja metsataimlate valdkonnas toimunud.

Metsapuude aretuse ajalugu

Esimesed mändide katsekultuurid rajati 1745-1755 Prantsusmaale. Nende katsete eesmärk oli võrrelda Baltikumist, Kesk-Euroopast, praegustelt Venemaa aladelt ja Šotimaalt pärit hariliku männi seemnete kasvamist. Katsekultuurid rajati Prantsuse mereväe juhatusel ning katsete tulemusena pidi välja valitama parima päritoluga seemned, et kasvatada laevade ehituseks mastimände.

Eestis pärineb esimene metsauuendust puudutav kirjalik õpetus aastast 1782, kui Balthasar von Campenhausen soovitas oma juhendis jätta raie korral metsa mõned ilusad puud, mis võiksid anda seemet.
Samal ajastul tekkis Eestis metsapuudus. Mets ei saanud küll otsa, kuid suure puidutarbimise tõttu vähenes tarbijate vahetus läheduses oleva metsa hulk. Toona nõudis palgikoorma liigutamine kõvasti rohkem tööd kui tänapäeval ja seetõttu oli vajalikku materjali kaugemalt raske transportida.
Suurimad tarbijad olid mõisate viinaköögid. Aastaseks raiemahuks hinnatakse Liivimaal sel ajal 4 miljonit tihumeetrit.
19. sajandil uuendati metsa keskmiselt 1520 hektarit aastas. Uuendamine toimus külvi teel. Mõne allika kohaselt pandi juba siis talupoegadele kohustus koguda käbisid, kuid see töö ei õnnestunud hästi ning seemet osteti tihti kaugemalt.
Õppimise käigus tehakse mõnikord ka vigu ning seemnepuuduse tõttu imporditi 19. sajandil Liivimaale Saksamaalt pärit männiseemet. Kuigi Lõuna-Eesti pinnas sarnanes Darmstadti piirkonna männikute pinnasele, ei kasvanud puud selliseks nagu oodati. Tänaseks päevaks on toona rajatud männikud küll raiutud, aga tolmlemise tulemusena võib Darmstadti männikute geene meie metsades veel olla.

20. sajandi keskpaigas pandi nii Eestis kui ka Soomes alus praegusele metsapuude aretusele. Soomes sai areng toimuda stabiilsemalt, Eestis mõjutasid tööde jätkamist ja kogemuste edasiandmist mitmed ühiskondlikud sündmused.

Tartus peetud konverentsil kirjeldas soomlaste kogemusi Soome Loodusvarade instituudi vanemteadur Matti Haapanen.
Parima kasvu ja kvaliteetseima tüvega puude ehk plusspuude valik algas Soomes 1940ndatel. Aastate jooksul valiti metsadest välja 15 500 plusspuud, millest oli 8000 mändi, 3500 kuuske, 3500 kaske ja 500 muud puuliiki.

Eestis rajati esimesed hariliku männi katsekultuurid 1964-1968. Nendes kultuurides kasutati seemet, mis pärines erinevatest kasvukohtadest ja erineva fenotüübiga (väliste kvaliteedinäitajatega) puudelt. Kasvama läinud puude varieeruvused olid mitmekordsed ja parimat kasvu näitasid katsesse võetud Eesti plusspuude järglased.
See näitas väga hästi ära seemnevarumise ja -aretuse vajaduse. Samuti rajati katsekultuure, kus võrreldi lõuna poolt (Läti, Leedu, Valgevene jt.) toodud seemet. Üldjuhul oli lõunapoolsemate puude mahukasv suurem, kuid tüvekvaliteet oli kehvem. Lõunast toodud materjalil esines  ka rohkem haigusi.  Ajavahemikul 1982-1996 ei rajatud Eestis ühtegi seemlat.
Taimlaid oli aastal 1964 Eestis 1178, kuid taimlate keskmine suurus oli 0,25 hektarit. Suurim aastane taimetoodang oli teadaolevalt aastal 1967, kui valmis 76 miljonit taime.

Tänapäev

Soomes on eelpoolmainitud männi- ja kuuse plusspuude järglastega rajatud katsekultuuride põhjal valitud välja paremad kloonid ja nende poogenditega rajatud järgmise põlvkonna, niiöelda. 1,5 põlvkonna, seemlad.
Kase aretusega on jõutud juba nii kaugele, et metsa jõuavad kolmanda põlvkonna aretatud kased.
Lõuna-Soomes moodustab aretatud seemnest kasvatatud taim ligikaudu pool metsade istutusmahust. Sealjuures on ettevõtteid, kes on otsustanud, et panevad oma metsadesse kasvama ainult aretatud seemnetest kasvanud taimed. Alternatiiv aretatud seemnest taimele – ehk siis puistust kogutud seemnest kasvav taim – on veel ülekaalus Põhja-Soomes, kuid üldine trend on see, et taimlatesse pannakse kasvama üha rohkem seemlast saadud aretatud seemet.

Hetkel on Eestis eesmärgiks rajada 1,5 põlvkonna seemlad. Seemlad luuakse olemasolevate ja rajatavate järglaskatsekultuuride põhjal peale katseperioodi lõppu.
Rahvusvahelise projekti raames rajatakse 2021-2024 Eestisse lisaks ligi 8 hektarit katsekultuure, et hinnata , kuidas kasvaks meil Rootsi, Läti, Leedu, Saksamaa, Soome või Norra seemlatest tulev seeme.

Soome kogemus näitab, et kolmandat põlve aretatud kask, mis on pandud metsa kasvama, on sirgem ja oksavabam ning 30% suurema tüvepuidu tagavaraga kui looduslik kaasik.

Männi ja kuuse esimese põlvkonna seemlatest varutud seemnest kasvanud taimed on saavutanud Soomes keskmise raietagavara 4 aastat varem kui puistuseemnest pärinevad puud.  1,5 põlvkonna seemlast varutud seemnest kasvanud puud ei ole veel täiesti usaldusväärsete analüüside tarvis piisavalt suureks kasvanud, kuid hinnangute järgi võivad need taimed saavutada tavalise raiutava puuga analoogse tüvemahu 11 aastat varem.
Teiste hinnangute järgi on esimese põlvkonna taimede kasv 10% kiirem ning 1,5nda põlvkonna taimede kasv 20% kiirem kui metsast kogutud seemnest kasvanud taimel.

Arvestades aretatud taime paremat kasvu, tasub sellise taime istutamine omanikule ka kõrgema hinna korral ära. Aretatud taimed aitavad täita ka ülemaailmseid kliimaeesmärke, sidudes kasvamise ajal rohkem süsinikku ning tootes enam just kvaliteetset tüvematerjali, mis aitab süsinikku pikaajaliselt salvestada.

Eesti tulevikumetsade olukord

Riigimetsade olukord on hea, sest RMK suudab oma taimevajaduse ise ära katta. Eesti taimi jääb puudu aga erametsadesse istutamise jaoks. Seejuures on mitu tegurit, mille tõttu erataimlad ei tooda veel nii palju taimi, kui metsaomanikud soovivad metsa istutada. Tartus peetud metsataimekasvatuse teemalisel konverentsil kogus taimekasvatajate mõtted kokku konverentsi korraldaja ja OÜ Eesti Metsataime esindaja Tõnu Lukas.
Koos tõdeti, et probleemiks on tööjõu puudus, ettevõtlusliigi madal rentaablus ning olematud toetused. Samuti ilmastik, kohatine seemnematerjali madal idanevus ning tõenäoliselt suurimate probleemidena pikk esimene tootmistsükkel ja muutlik turg.

Kui ilmastiku ja tööjõu puuduse probleemid kimbutavad ilmselt paljusid maapiirkondade ettevõtteid, siis mõned probleemid on sektoripõhisemad. Taimekasvatajate pikk tööprotsess võeti kokku nii: „Metsataimekasvataja on tüüpiline eestlane, kellele meeldib kannatada 3 aastat, et teenida 23 senti.“
Sellest pikast tööprotsessist tulenevalt on aga laenu saamine raskendatud. Laenurahata investeeringute tegemine on väiksemate maapiirkondade ettevõtete jaoks äärmiselt keeruline. Taimekasvataja jaoks mõjutab müüki ka see, kui ühel aastal peaksid raiemahud vähenema või majanduslanguse tõttu väheneksid istutamismahud. Näiteks 2005. aastal jäi üle miljon männiseemikut ning 2009 jäi erataimlatel masu tõttu üle palju kuusetaimi.

Siinkohal jõuti konverentsil järeldusele, et nii nagu toetusi on praktiliselt kõikide teiste maapiirkondade ettevõtete jaoks, oleks vaja toetusi ka metsataimetootjatele. Mõistlike toetuste tulemusena saaks tõsta Eestis kasvatatavate taimede hulka ning kvaliteeti.

Konverentsi jäi lõpetama arusaam, et turu stabiilse arengu ja riigi poolse toetuse tulemusena saab ehk tulevikus peetavatel konverentsidel tõdeda, et taimede puudus on jäänud minevikku.