Metsakuivendus on piirkonniti hädavajalik

Metsamelioratsioon ehk metsakuivendus on metsamajanduslik võte, millega parandatakse metsamulla hapnikuga varustatuse tingimusi ja juhitakse liigne vesi kraavide abil suublatesse (jõgedesse, järvedesse, merre).

Eestis tarvitatakse laialt ka mõistet metsaparandus, missisuliselt on laiem. Metsaparanduse alla liigitatakse lisaks ka metsa väetamine, uuendamine, mittemetsamaade metsastamine, kaitsemetsade ja kaitsemetsaribade rajamine. Metsa väetamine on Eestis keelatud. Mittemetsamaade sihipärast metsastamist ei toimu – selle töö teeb hetkel loodus ise.

Maa kuivendusega on tegeldud meil alates sellest ajast, kui tekkisid esimesed päriseks ostetud talud. Tsaariajal ja vabariigi esimestel aastakümnetel talud üldiselt metsamaad ei kuivendanud, vaid põlde ja heinamaid, sest need alad olid tootmismaad. Praegu erametsadest leitavad kraavid on peamiselt need, mis on rajatud endistele, nüüdseks metsastunud põllu- ja karjamaadele.

Enamasti vanad labidakraavid

Enamus Eesti erametsades paiknevatest kraavidest on käsitsi kaevatud. Need kaevati 0,8–1 m sügavad, kohati – kui nt oli vaja suuremast künkast läbi kaevata – ka sügavamad. Kui vanad talukraavid kaardistada ja kanda plaanile, siis näib esmapilgul, et mingitki seaduspärasust, mida näeb riigimetsas, pole. Talumees arvestas omal ajal, et tuleb kaevata võimalikult vähe, aga täpselt nii palju, et kraavivõrk maad kuivendaks. Kraavide asupaik valiti maaomandi kuju ja maapinna reljeefi järgi.

Üsna tihti tuleb ette, et metsas on ammusest ajast väga tihe kraavivõrk. Kõiki kraave puhastada ei pruugi olla otstarbekas, sest tänapäevase tehnoloogiaga kaevatud kraavi kuivendusmõju on suurem kui kunagise madala labidakraavi oma. Kindlasti peab arvestama, et tihedalt kraavitatud mets kipub metsa majandamist segama.

Maaparandussüsteemi projekteerimisnormide lisa 1 tabelis 21 „Metsakuivenduskraavide ligikaudsed vahekaugused” on näiteks liigniisketel savikatel muldadel angervaksa kasvukohatüübis kraavide vahekauguseks määratud 120– 180 m. Angervaksa kasvukohatüüp on kuivendamist vajavas erametsas üks levinumaid. Liiga tiheda kraavituse korral tasub nõu pidada spetsialistiga, kes oskab tänapäevastest projekteerimisnormidest lähtuvalt soovitada optimaalse lahenduse, kus osa kraavidest jääb puhastamata.

Pinnas on piirkonniti erinev

Meediast ja ka eravestlustest on jäänud kõlama, et maakuivendus ei ole tänapäeval normaalne, see on nõukogudeaegne igand ja kraavid tuleks likvideerida või siis jätta looduse meelevalda. Paraku asub Eestimaa merelises kliimas, kus vett sajab taevast alla väga palju, aga ära aurab vähe. See tekitab olukorra, et kui kuivendusega ei tegele, siis maa viljakus väheneb, maa muutub liigniiskeks ja ühtlasi pole võimalik saada nii palju põllult toitu ja metsast puitu kui seni.

Eesti on nagu suurriik, kus pinnas idast läände ja põhjast lõunasse suurelt erineb. Mõnes paigas pole tõepoolest vaja mõelda kuivenduse peale, samas peab teisal kraave kaevama palju. Kui inimene, kes elab Põlva ümbruses liivastel pinnastel, kõneleb Vändra ümbruses rasketel savimaadel elavale inimesele, et maaparandust ei tohi teha, tekitab see kindlasti arusaamatust. Rasketel savimaadel pole kevadisel või sügisesel ajal võimalik traktorit kuivendamata metsa või põllule saata – upub sinna pori sisse ära.

Erineb ka kraavide seis

Erametsades võib leida igasuguseid kraave, alates täissettinud ja praktiliselt olematutest kraavidest ja lõpetades niisugustega, mis toimivad hästi ja mille hoolduseks piisab vaid voolutakistuste eemaldamisest. Need viimased võivad olla rajatud nõukogude ajal kolhoosipõldude teenindamiseks.

Maaomanik saab palju teha oma kraavide ja truupide hooldamiseks. Arvestama peab, et truupidele ei tohi lasta peale kasvada puid ja võsa, mis rikuvad truubi. Eriti lõhub juurestik betoontruupe. Peale vajaduse ära raiuda truubi muldkehandile kasvanud võsa ja puud tuleb eemaldada truupide ette kogunenud risu. Truubi otsakuid tuleb jälgida, et need oleks korras. Kui kraavil on olemas rahuldav säng ja vesi sees voolab, siis piisabki voolutakistuste eemaldamisest ja võsa võtmisest.

Kui kraave korrastatakse toetuse abil, siis peab omanik arvestama, et tal on kohustus neid tulevikus ka hooldada. Näiteks 8 aasta pärast tuleks kraavilt võsa niita. Hea oleks, kui väike ekskavaator ka puhastaks kraavi põhja, aga seda saavad lubada endale rikkamad metsaomanikud. Kui väikemetsaomanik hooldab
eelpool kirjeldatud viisil oma kraave ja truupe, võib ta kindel olla, et tema väike kuivendussüsteem töötab pikalt.

Võimalus taotleda toetust

Riigimetsas toimub süsteemipärane kuivendussüsteemide rekonstrueerimine, uuendamine ja hooldus, aga erametsas on see töö tihti teise- kui mitte kolmandajärguline. Põhjus on lihtne: töö on kallis ja tasuvusaeg inimpõlve jagu pikk.

Siiski tasub liigniisketes metsades kindlasti kraavide hooldus ette võtta. Kuivenduse mõju võib reaalses elus näha kohe, kui kraavide puhastamine ja kaevamine ajatada lageraiejärgsesse aega, mil rajatakse uut metsapõlve või külvab loodus metsa ise. Noorte puude kasv on siis hoogsam kui kraavitamata metsamaa puhul.

Keskealistes, valmivates metsades kuivendus sellist nähtavat efekti ei saavuta, peale selle, et metsa majandamine on tänu kraavivõrgule ja truupidele hõlpsam.

Eesti vabariigis on ellu kutsutud metsamaaparanduse toetus, mida jagab Erametsakeskus. Oma olemasoleva kraavivõrgu uuendusel tasub väikemetsaomanikul seda kasutada. Eesti keskmine
metsaomand on 10 ha suur, millel reeglina asub kuni kilomeeter kraave. Vahel võib seal asuda üks kuni kaks truupi.

Toetuse suuruseks võib tänavu kujuneda 1500–2500 eurot (taotleda võimalik kuni 10 000 eurot), kaasa arvatud uuendustööde kava koostamine (kuni 300 €) pluss tööde vastuvõtuakti koostamise tasu (100 €). Meeles peab pidama, et toetus on mõeldud ainult olemasolevate kraavide korrastamiseks – uusi kraave pole võimalik selle abil rajada.

Kui erametsaomanik võtab toetuse taotlemise ette, võib ta arvestada, et toetus katab tema kulutustest umbes poole. Vahel, kui kraavil kasvab väga tihe võsa või lausa mets, saab oskuslikul majandamisel arvestada ka väikese kasumiga (likviidne materjal katab mingil määral omaosalust). Kui kraavil kasvab
vaid hõre võsa, tuleb omanikul arvestada suurema väljaminekuga.

Need eelnevad väited on pärit autori vestlustest metsaomanikega, kes on neid töid ellu viinud ning kulude ja tulude osas täpset arvestust pidanud. Tegemist on kasumliku ettevõtmisega, ent investeering on pikaajaline ja töö vilju naudivad järeltulevad põlved.

***

Artikli autor on projekteerija Lauri Aavik. Artikkel ilmus õppelehe Sinu Mets juuninumbris. Sinu Metsa ajakirja saab lugeda SIIT.

0Shares