Noor meister paneb puu laulma
22.03.2018
Viio Aitsam, Maa Elu:
Haapsalu linna servast pärit Daniel Rahuvarm ütleb, et kui ta vilepille valmistama hakkas, eristas ta puuliike vähe – kõik nüüdsed teadmised on tulnud enda praktilise kogemuse kaudu.
Puidu kui materjali juurde jõudis ta tänu sellele, et isa töötas puiduettevõttes, kus õnneks lasti lastel ninapidi töö tegemise juures olla. „Andsin meestele servamata lauda kätte ja olin päevad otsa tsehhis. Õhtul võtsin jääkide kastist alati puidujääke koju kaasa. Puidu lõhn ja puuvirnad hoovi peal – kasvasingi puidu keskel.”
Linnaservas elamine tähendas, et poiste mängumaad jäid metsa. Seal meisterdati puidust asju, näiteks vibusid ja nuiasid, ehitati onne. „Esialgu olid onnid ühe- ja kahekaupa, aga hiljem tegime onnilaagreid. Seal oli onne puu otsas ja all, põrandad ja seinad korralikud. Ehitasime laagri kaheksa korda üles ja ikka keegi käis lõhkumas …”
Kui suuremaks kasvati, hakkasid teised poisid rohkem tegelema tüdrukute ja kooliga. „Mina tulin metsast välja alles kusagil gümnaasiumi alguses. Enne seda polnud põhirõhk õppimisel, vaid mõnusal olemisel,” ütleb Daniel Rahuvarm.
Tõsisem puidust asjade tegemine jäi gümnaasiumiaega – isa kingitud nuga oli selleks ajaks olemas. „Metsas käimine oli jäänud harvemaks ja mingil määral olin juba distsiplineeritud. Hakkasin ajaviiteks sellest puidust, mida mul oli kogunenud palju, asju tegema.”
Esialgu läksid valmis esemed (võinoad, võtmehoidjad jms) sõpradele kingituseks, aga siis sai neid palju ja ühe kuulutuse peale tuli mõte minna Haapsalu laadale kaupa müüma.
Loe edasi Maa Elust.
