Valged loomad – kes, miks ja kuidas neid võtta

Kui lühidalt öelda, põhjustab looduses erandlikku värvust muudatus pigmendirakkude toimimises, kirjutab ulukiuurija Jüri Tõnisson Sinu Metsas.

Kõigepealt pisut fakte meilt ja mujalt. 2017 ja varemgi on Eestis albiinometsloomi nähtud. Näiteks 23.09.2017 kohati Pärnumaal Tootsi kandis valget põdralehma vasikaga. 16.11.2017 tabati Jõgevamaal Kungla jahialalt albiinonugis. Tartumaal on jäänud fotokaamerate e e nii 2015. aastal kui tänavu aprillis valge metskits. Valget kitse on 2010. aastatel kohatud ka Saaremaal. Tänavu juulis pälvis suure meediatähelepanu albiinopunahirv, kelle jahimees Roman Paršin jäädvustas videole Hiiumaal Tahkuna jahipiirkonnas.

Aastaid ripub Eesti jahimeeste seltsi peamaja fuajee seinal ka õppematerjalina kasutatav valge peaga põdralehma büst. Valged punahirved pole pelgalt üsna haruldane nähtus metsas. Neid peetakse ka Euroopas mitmel pool aedikutes. Näiteks Lätimaal Mores oli 2004. aastal kari valgeid punahirvi. Samuti peetakse albiinohirvi teadusliku uurimise eesmärgil Tšehhis. Valgeid põtru kohatakse aegajalt ka Rootsis ja Norras. Materjale nende kohta on veebist kerge leida, samuti levib neist internetis videoid. Fakte on juba piisavalt, et öelda: valged loomad on olemas nii meil kui mujal ning pakuvad paljudele suurt huvi. See on hea ajend, et endalegi veidi teema tagamaid avada.

Mis värvi keegi on?

Enamasti aitab liigiomane, st pika valiku jooksul kinnistunud, ent sugugi mi e kivistunud värvus isenditel keskkonda sulanduda. Noortel isenditel võib värvus olla teistsugune kui täiskasvanuil, lindude näitel on isasloomade värvus sageli silmatorkavam. On ka neid, kes loomupäraselt on kas osaliselt või täiesti valged. Näiteks imetajatest jääkaru või haruldasem Põhja-Ameerika mägikits (Oreamnus americanus).

Mägikitsele valge ilmselt on sobinud, kuna ta elab mägedes, kus taustaks tihti lumi ja liustikud. Suurtel valgetel lindudel, nagu luiged, iibised, pelikanid, valge toonekurg jpt, pole ehk olnud nii palju looduslikke vaenlasi, et valikus oleks esile tulnud muud värvi sulestik. Samas on nendegi noorlinnud tihtipeale esimestel elukuudel tumedamad, paremini varjatud.

Parasvöötme imetajategi seas on neid, kellel tavalisel kombel on suvel tumedam ja talvel lume taustale paremini sobiv heledam talikarv. Näiteks valgejänese või nirgi ja kärbigi sabaotsani valge karvastik.

Miks siis mitte kõigil? Ilmselt on osutunud muudki variandid heaks, näiteks ilvesel helepruun ja täpiline. Põtradel, kel looduslikke vaenlasi vähe, on samuti hea keskkonnasulanduvus: jalgade hele jääb kombinatsioonis tumeda kerega puude taustale ja pruunid sarved teevad ta üsna silmatorkamatuks. Sama võib öelda metskitse talvel hallika ja suvel pruunika, metssea tumeda kehaka e jpt kohta.

Erandlikult valged loomad torkavad silma ja tekitavad suurt huvi. Näiteks 1980. aastate lõpu poole Vihulas, Käreveres, Karilatsis välja ilmunud heledate põtrade puhul oletati koguni, et tegu on Tšernobõli kiiritusega. Samas valge on vaid üks näide kehakatete värvuse varieerumisest looduses, võrreldes liikide tavapärase värvkattega.

Mis annab värvuse?

Loomade värvusega seonduvat leiab näiteks Vikipeediast (otsingusõna melaniin; põhjalikumad materjalid leiab viidetest), mille järgi tagavad värvuse pindmises marrasknahas ja naha tekistes (karvad, suled) asuvad erilised värvaineid (melaniinid) sisaldavad rakud (melanotsüüdid).

Värvuse määrab värvainete kogus ja värvained ise kujutavad endast erinevaid biopolümeerse iseloomuga pruune kuni musti pigmente. Sellest lähtuvalt nimetatakse melanotsüüde ka pigmendirakkudeks.

Peale marrasknaha leiab taolisi rakke ja melaniine veel paljudes kudedes, kus nendel on oma osa täita organismi sisekeskkonna toimimises ja kaitses ebasoodsate keskkonnamõjude eest. Näiteks aitavad need kaitsta lindude sulestikku UVkiirguse eest ja (kaudselt) tagada isendite sulestiku erksust, mis isalindudele on omamoodi kvaliteedimärgiks: sulestiku erksam värvus paelub emalindu rohkem. Melaniinide sünteesi imetajate marrasknaha pigmendirakkudes reguleerib ca 120 geeni. Välja paistab tulemus liigiomaste, vahel ka erandlike naha, karvade jne värvilahendusena. Erandlikkus võib avalduda valge, musta või muu värvusena.

Albinismi ehk valge naha, karvastiku või sulestiku põhjuseks loetakse organismis melaniini biosünteesi takistavat mutatsiooni, mis põhjustab sünteesiks vajaliku ensüümi defitsiidi.
Melanismi ehk päris tumedat või koguni mustjat karvastikku põhjustab tumeda pigmendi ülekaal. Sedagi esineb ka Eesti jahiulukitel. Näiteks on meil nähtud peaaegu musti metskitsi. Metsseadki on valdavalt tumedat karva. Jooksuajal täheldatakse tihti aktiivseid tumedaid põdrapulle.

On arvatud, et nende sügisene karv on tume seepärast, et on uus ja pleekimata. Tumedus osutab siin aga pigem melaniinide sünteesi ja testosterooni rohkuse seosele organismis, testosteroon omakorda tumedate pullide heale konditsioonile ja aktiivsusele. Hiljem, eriti talve lõpu poole, näib põtrade karvastik tunduvalt pleekinum.

Lisaks silmatorkavale valgele või tumedale on mitte-päris-liigiomaseid värvusi muidki. Näiteks võib hiirtel melaniinide koostoimel ilmneda lisaks tavalisele hallikale ka täiesti musta ja kollast karvastikku.

Kes on ebatavaliselt valged loomad?

Kui loom on palju heledam, laiguline või koguni valge, siis on põhjus tumeda pigmendi vaeguses ehk leukismis. Pigmendi täielikul puudumisel on tegemist albiinoisendiga ja albinismiga.
Loomaliikide skaala, kellel on täheldatud leukismi ja albiinosid, on aastakümnetega aina täienenud ja üpris lai.

Albiinode kohta on palju paeluvat esile toonud tuntud zooloog, dr Bernhard Gržimek (1909–1987) oma 1969. aasta artiklis «Gibt es weisse Mäuse?» (Kas on olemas valgeid hiiri?). Näiteks on üks Lõuna-Aafrika antiloop (Damaliscus pygargus phillipsi) olnud albiinona üpris halva valgustaluvusega, mistõttu tema kõrvad on saanud kergesti päikesepõletusi. Ta on jäänud vananedes peaaegu
pimedaks, takerdudes aiavõrkudesse ja olles kergeks saagiks koertele. Tolle antiloobi silma võrkkest oli albiinoomase pigmendipuuduse tõttu roosakas ja seega väga valgustundlik. Siit tuleneb üks albiinode hea välistunnus: nad hoiavad päevavalguses silmi vidukil.

Bernhard Gržimeki värvikalt kirjeldatud rohketest valgete loomade leidudest toon vaid mõned, keda võiks kohata või on kohatud ka Eestis: lindudest vares, ronk, punarind, musträstas, musträhn, sinikael-part; imetajatest karihiir, mu , nahkhiir, halljänes, nugis, saarmas, metssiga, pruunkaru, punahirv, kabehirv; kaladest forell jne.

Kõige selle taustal polegi üllatav, et taimedel, sh kultuurtaimedel tuleb samuti albinismi ette. Sellised taimed on siiski dr Gržimekile tuginedes vähese vastupanuvõimega, hukkudes tihti juba idanditena, sest puudulik klorofüllivaru ei taga nende eluspüsimist.

Kes looduse valgetest «üllitistest» rohkem huvitatud, võiks külastada meie loodusmuuseume või Moskvas asuva Darwini muuseumi vägevat valgete loomade osakonda. Nii saab lähedalt näha, mis toimub looduses valiku äärealadel.

Rootsis kaamerasilma ette jäänud valge põder sai mullu kajastust üle maailma.

0Shares