Eesti teadlased jõudsid jälile olulisele metsahaigusele
16.01.2018
Maaülikool teatab, et Eesti teadlaste juhtimisel jõuti jälile globaalselt olulisele metsahaigusele. Laia levikuga ja olulist majanduslikku kahju tekitava punavöötaudi päritolu oli seni teadmata.
Metsandusteadlased polnud sugugi kindlad, kust on pärit Põhja-Euroopa männikutes okastel järjest sagedamini esinev punavöötaudi tekitaja. Äsja tunnustatud rahvusvahelises ajakirjas Fungal Genetics and Biology avaldatud teadusartikkel otsib võimalikke ühendusi punavöötaudi (Dothistroma septosporum) Põhja-Euroopa ja Aasia populatsioonide vahel.
Leitud juba 100 aastat tagasi
Esimest korda avastati punavöötaud Euroopas juba enam kui sada aastat tagasi, sellest ajast pärineb ka liigi esmakirjeldus. Eestis leiti haigustekitaja esmakordselt 2006. aastal.
Väga laia levikuga ja olulist majanduslikku kahju tekitava seenpatogeeni päritolu oli seni teadmata. Üheks võimalikuks päritolupiirkonnaks on peetud Aasiat. Varasem seene populatsioonide analüüs ei kinnitanud tema levimist Kesk-Euroopast põhja poole. Kust siis see uus seen meile saabus?
Võrdluses erinevad populatsioonid
Teadlased võrdlesid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Ukraina, Serbia ja Venemaa Euroopa osa ehk Põhja- ja Ida-Euroopas punavöötaudi tekitaja populatsioone Bhutani ja Kaug-Venemaa populatsioonidega. Geneetiliselt võrreldi kokku 238 punavöötaudi tekitaja Euraasia mandrilt pärinevat algupära.
Uurimistulemusi kokku võttes selgus, et mitmekesiseimad ja ühtlasi ka elujõulisemad punavöötaudi tekitaja populatsioonid esinevad just Põhja-Euroopas. Sealhulgas Baltikumis, Soomes, Norras, Ukrainas ja Venemaa Euroopa osas.
Euroopa päritolu
See viitab tugevasti võimalusele, et patogeen pärinebki just Põhja-Euroopast, mitte Aasiast, nagu seda varem oli arvatud.
Üllatav ja oluline oli ka tõdeda, et punavöötaud on levinud just Põhja-Euroopast Aasiasse ja mitte vastupidi. Seni teadaolevalt on uued invasiivsed patogeenid levinud pigem Aasiast Euroopasse. Kuna Euroopa ja Aasia vahel ei tuvastatud identseid seenpatogeeni geene, siis pole tõenäoline, et haigustekitajat oleks levitanud inimene.
Levinud looduslikult
Patogeeni levimine on ilmselt toimunud pigem looduslikult mööda Euraasias kasvavat, Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga ühendavat metsavööndit. Punavöötaudi geneetiliselt mitmekesiseim populatsioon Põhja-Euroopas kattub hästi ka hariliku männi areaali keskmega, kus männi geneetiline mitmekesisus on kõrgem ja seega ka patogeeni väikseim mõju harilikule männile loogilisem, võrrelduna eksoot-mändide populatsioonidega.
Siiski tuleb tõdeda, et patogeeni päritolu otsingud pole selle analüüsiga veel lõppenud, sest suurelt alalt Aasiast ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast võivad uued uuringud kaasa tuua uusi üllatusi.
Uuringud vajalikud tõrjestrateegia loomiseks
Mida annab patogeenide vastne populatsioonianalüüs metsakaitse praktikale? See annab teabe tõrjestrateegia väljatöötamise seisukohalt ülioluliste küsimuste, nagu patogeeni mitmekesisus ja elujõulisus (need lubavad hinnata tema ohtlikkust!) ning päritolu kohta. Samuti võimaldab teadmine eristada agressiivsemaid ja/või levinumaid patogeeni tüvesid.
Töö tulemusena selgus näiteks, et ei ole põhjust pidada punavöötaudi Põhja-Euroopas invasiivseks liigiks ning seetõttu ei vaja kõnealune patogeen (Dothistroma septosporum) ka taimekarantiinset režiimi, s.t. tema hoidmist eriti ohtlike patogeenide nimekirjas.
Eelistada tasub eestimaiseid terveid puutaimi.
Loomulikult ei tähenda see, et punavöötaudi sümptomitega taimi võiks vabalt importida või eksportida. Patogeeni uute geenide saabumine meile ja nende segunemine juba olemasolevatega võib tõsta patogeeni agressiivsust.
Iga teadusuuring tõstatab ka uusi küsimusi. Kuidas seletada, et see omamaine patogeen pole vähemalt viimase 70–80 aasta jooksul tekitanud Põhja-Euroopas piisavalt olulisi haiguspuhanguid? Vähemalt ei ole see siinsetele metsapatoloogidele ja mükoloogidele silma hakanud. Kahtlemata vajab tõstatatud küsimus täiendavaid uuringuid.
Ja lõpuks! Metsapatoloogid soovitavad alati eelistada eestimaiseid terveid puutaimi.
Teadusartikkel valmis rahvusvahelises koostöös Eesti Maaülikooli metsapatoloogide juhtimisel. Kokku võttis uurimistööst osa 16 teadlast 11 erinevast riigist.
Ajakirjas „Fungal Genetics and Biology“ ilmunud originaaltekst on kättesaadav SIIT.
